
François Ozon: „Mulle meeldib mõte, et sügisel ei ole elu veel läbi. Seetõttu on ka seened sümbolina olulised. Sügisel kasvavad seened, mis võivad olla väga ohtlikud, aga ka väga maitsvad.“

Kosmose kultuurikeskuse ja seal linastunud täispika mängufilmi „Kuradisaare kajakad“ üürike tähelend näitas antiturundusliku kultuurikorralduse uut taset.

Miguel Llansó tõestab „Igavese suvega“, et rämpsfilm võib olla uhkelt halb, kuid see ei pea tingimata tähendama vähest ambitsiooni, hoopis vastupidi.

Sandrine Kiberlain: „Sarah Bernhardt oli tohutult populaarne näitleja, aga põhiosas tegutses veidi liiga vara, et teda oleks veel filmitud.“

„Luna rossa“ moto on „Vaevalt sa seda usud, kuid see film on armastusest“. Kui nii, siis on jutt vastamata armastusest.

„Päikese kodanik“ on hea näide paraaditsemata ja üles puhumata dokist, mis laseb portreteeritaval ennast ise iseloomustada, ent jätab kriitilisele meelele ka võimaluse olla skeptiline.

Režissöör Brady Corbet’ sõnul tähistab „Brutalist“ meie esivanemate, kõige julgemate visionääride võidukäiku.

„Lahkumine Tallinnast. 1941“ jätab vahel mulje, et tegemist on ilma kaamerata tehtud filmiga, kuna domineerivad kroonikakaadrid ja diktorid.

Jonathan Millet: „Ma vihkan kõige rohkem arhetüüpe nagu kurjuse kehastus või valge päästja. Ma ei usu sellesse, sest ma arvan, et inimesed on komplekssed.“

Portreedokk „Sal-Saller. See on see, mis paneb elama“ avab nimikangelase elufilosoofia, kus on kesksel kohal austus nii bändikaaslaste kui publiku vastu, aga fännile jääb üht-teist puudu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.