Tappev mängulust

Näitlejate mängu poolest on Kellerteatri „Mäng“ tõesti heal tasemel: Andres Roosilehe ja Meelis Kubo katkematu tango on paeluv ja mitmekülgne.

AURI JÜRNA

Kellerteatri „Mäng“, autor Anthony Shaffer, tõlkija Malle Klaassen, lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, valguskunstnikud Rene Topolev ja Britt Urbla-Keller, maskikunstnik Sandra Lange. Mängivad Meelis Kubo, Elmo Kibuse ja Andres Roosileht. Esietendus 9. VII Kellerteatris.

Kui mina lõpuks Kellerteatrisse jõudsin, oli selle esimene aastapäev juba möödas. Mine tea, kas suurt elevust tekitas rohkem uue teatri avastamine või pikk teatrinälg. Kesksuviti võtab sääsetõrje ja keepidega varustatud teatripublik tavaliselt ette teekonna kuhugi heinamaale või rahvarohketele festivalidele, aga seekord mõjus vanalinnas väiketeatri esietendusele kogunemine nagu kevadine ärkamine. Siiras rõõm tuttavate nägude nägemisest, kätlemisest ja ühise hingamisruumi jagamisest.

Mingil segasel põhjusel oli see mu esmakordne kohtumine Kellerteatriga ning esimene mõte oli: „Milline ruum!“ Vanade teatriks planeerimata ruumide moondumine etenduskohtadeks on alati paeluv ning sellesse vanasse püssirohuaita jõudnud teater sobib oma müstiliste õuduslugudega sinna oivaliselt. Atmosfäär on üks esimesi ja võimsamaid publiku mõjutajaid ning stsenograafid näevad kurja vaeva, et seda tühjadele teatrilavadele tekitada, kuid hoolikalt valitud, rikka ajaloo ja iseloomuga ruum loob juba sisenevale publikule meeleseisundi, mis on uudishimulik, tundlik ja avatud, ning see omakorda on viljakas pinnas teatrile.

Teine alustala, mis meeleolu loob ja publiku mõtet suunab, on helikujundus. Õnneks on eesti teatris palju tundliku kõrvaga kujundajaid, heliloojaid ja lavastajaid, kes oskavad publikut tuntud ja tundmatute helidega vajalikule helistikule häälestada. On lavastajaid, kes on sügavalt meloodiavaba helikeele usku, ja on ka neid, kes oma sõnumi või suuna edasiandmiseks kasutavad nimme üldtuntud teoseid. Üks pole parem kui teine, aga kuna tuntud muusikaga tulevad saali kaasa vaatajate tundeseosed, võib see lavastaja plaani siia-sinna kallutada.

Usun, et kultuuriteadlikule publikule pole Beethoveni VII sümfoonia teine osa sugugi võõras ega antipaatne, aga „Mängu“ alguses seda avamänguna kuuldes tekkis uudishimu, milliseid assotsiatsioone see publikus tekitab ja kas see hakkab etenduse vastuvõttu segama. Peale teadmise, et Beethoveni teos on üdini geniaalne oma emotsionaalsuses ja kaasakiskuvuses, ilmus silme ette mälupilt filmist „Kukkumine“ („The Fall“, 2006, režissöör Tarsem Singh), mille vaikiv, aegluubis sissejuhatus on monteeritud perfektselt muusikaga sünkrooni. Kellerteatris oli see vaid etendusele häälestumise käigus möödunud uitmõte, aga hiljem Veiko Märka mänguteemalist mõttelendu lugedes meenus film uuesti tugevama seosena: „Otsemaid tekkis võrdlusmoment „Mängu“ ja kodumaise kvaliteet­telesarja „Kättemaksukontor“ vahel. Eriti seetõttu, et mõlemas ohverdatakse mängu põnevuse ja vaimukuse huvides kõik muu, kohati ka elementaarne loogika. Tagantjärele, pärast etendust hakkad mõtlema: nii ei saa ju olla, see on võimatu. Vaadates aga lased end jäägitult kaasa haarata.“* Filmiski „Kukkumine“, milles kahe paralleelse loona jutustatakse 1920. aastate USA haigla­elust ja kahe patsiendi loodud kirevat muinasjuttu, ei peeta paljuks loogika painutamist, aga mis sama vähe oma köitvust kaotab. Praeguse aja populaarsemate seriaalide ja filmidega on sama seis: lugu, jutustamisoskus, leidlikkus ja puänt on eranditult köitvam kui realism ja loogika.

Niisiis mäng. Anthony Shafferi „Mäng“ on erutavalt etteaimamatu, suurepäraselt komponeeritud tekst, aga etenduse jooksul jõudsin mõelda, et näen sellist teatrit harva. Just sellist, kus füüsiline tegevus on põnev ja lõpplahendus üllatav ning mille puänti tuttavatele soovitades ette rääkima ei kipu. Muidugi on neid lugusid küllaga, aga ajal, mil otsijale on kõik leitav ja lõpplahendused populaarsemate teoste puhul raskesti välditavad, on osavalt puänteeritud lugu kummaliselt uus. Kui kunagi 2009. aastal nägin Londonis Agatha Christie „Hiirelõksu“ (selle rekordilise 68aastase lavaelu katkestas sel kevadel COVID-19), siis kohtusin esimest korda teatritegijate palvega mitte avaldada lõpplahendust teistele teatrikülastajatele. Õnneks ma seda enam ei teagi, aga mälestus mängust, põnevusest ja üllatusest kestab siiani.

Ent Kellerteatri mängust. Veiko Märka: „„Mängu“ näitlejate mängu kohta ei oska midagi põhjalikumalt öelda, sest nii vaimukas ja pöörases lavastuses nagu ei saakski halvasti mängida.“ Olgem ausad, alati saab halvasti mängida ja lavastada, ka geniaalset teksti. Et Kellerteatris seda ei juhtunud, on puhtalt trupi töö tulemus. Mida sujuvam on mäng, mida märkamatumad on traagelniidid, seda suurem on töö ja pühendumus olnud proovides.

Veel enam – kui monolavastust peetakse näitlejate seas omamoodi proovikiviks ja meisterlikkuse märgiks, on kahe näitlejaga lavastus, võrdväärsete partnerite duett hoopis teistlaadi katsumus. Kahe osatäitjaga lavastuses, nagu ka monolavastuses, pole vea puhul kuhugi varjuda, võimalust valetada ega tähelepanu endalt eemale suunata, aga mis veel olulisem – kui partnerlus ei toimi või kontakt kahe mängija vahel hetkekski katkeb, on sellest taastumine mitu korda keerulisem ja aeganõudvam. See pole vastasseis ega võitlus, vaid tants, kus enesetaju on sama tähtis kui partneritunnetus ja usaldus.

Ses osas on Kellerteatri „Mäng“ tõesti heal tasemel: Andres Roosilehe ja Meelis Kubo katkematu tango on paeluv ja mitmekülgne. Etenduse jooksul suudavad mõlemad välja joonistada oma tegelaskujud, nende varjatud ja varjamatud soovid, saladused ja hirmud. Kubo areng kahtlasest, üleolevast nolgist ebalevaks ja ahneks armukeseks ning lõpuks pettunud kättemaksjaks on julge, selge ja värvikas. Ning Roosilehe kasvamine ekstsentrilisest boheemist ohtlikuks mänguriks ja üksildaseks sõltlaseks on kurbnaljakas vaatemäng. Kui ta vaevukuuldavalt soovib, et tal „oleks kedagi, kellega mängida“, pole raske samastuda.

Usun, et ei anna lõpplahendusest midagi ära, kui ütlen, et mängus ei ole võitjat ega kaotajat (ega viiki). See ongi parim mäng. Sportliku hasardiga üles köetud mäng, mille lõppeesmärk on seista poodiumil ja saada medal, on kunstis tähtsusetu. Mängu ilu on olulisem. Mängu ilu on see, mis neid tegelasi seob, halvas ja heas, erisuguste põhjuste ja tagajärgedega.

* Veiko Märka, Surm mängusõltlastele. – Eesti Päevaleht 12. VII 2020.