Endla teatri lavastaja Laura Jaanhold: „„Nukumaja“ keskne teema on vaimne vägivald: hoopis varjatum ja väljastpoolt raske märgata, eriti kui sellega ei kaasne füüsilist vägivalda.“
Õiged rööpad põhiseaduse muutmiseks on maas ja käes tagumine aeg jaamast liikuma hakata.
Põnev on jälgida eri rahvusest näitlejate suhtlust: „Cosmopolitani“ trupp moodustab terviku ning kõik näitlejad teevad teksti võimaluste piires väljendusrikka rolli.
Vene riigi suhtumisele elanikkonda on alati olnud tüüpiline repressiivne kasvatus, hädavajalik alanduskogemus, vägivalla normaliseerimine, seadusetus ja reeglite puudumine.
Kolmanda maailma riigid on pannud seljad kokku ja tekkimas on uus bipolaarne maailmakord, mille eesmärk on läänele jalg taha panna.
Ukrainlastelt tuleb õppida ennekõike seda, kuidas lootusetult veniva sõja kiuste mõelda kolm, viis ja kümme aastat ette – ja mitte lahkumise, vaid jäämise ja tagasitulemise peale.
Tulevikuarhitektuur vajab ressursside kestlikku kasutamist, materjalimaaklerit ning kohalikku materjali.
Muusikakuu kostitas publikut erakordselt rikkaliku kontserdivalikuga. Kava oli nii tihe, et mõnel õhtul oli valida koguni kuue-seitsme kontserdi vahel.
Erkki-Sven Tüüri juubelikontserdil kõlanud teosed on kaks eriilmelist vaadet ärkamisele – ärkamise teekond inimese piiratud olemisest sügavamasse mõistmisse elu olemusest.
Ehala „Buratino“ on oluline teos, mis räägib universaalsetest ja inimlikest teemadest ning on eriti südamelähedane nooremale teatrirahvale. Ometi on alati põnev mängida ka midagi uut.
Näitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu.
Semperit näib huvitavat jõud ja vitaalsus: tema teosed on alati olnud meeldivalt agressiivsed, kuid asi ei ole kunagi pelgas võimutsemises.
Teose tarvis surnuist üles äratatud eesti kirjanike plejaad avaldab muljet, kuid autor ei ole suutnud ellu viia särava idee potentsiaali.
Vaiko Epliku ja Eliidi plaadi „Lähen müüjaks“ igast noodist kostab püüdlus tõlgendada luulet parimat viisil.
Amatöörteadus oli kuni 1992. aastani midagi täiesti loomulikku, ühendused ja teadmiste jagamine olid väärtuslikud amatööridele ja nende kogutu teadlastele.
Ulatuslikud dendrofloora inventeerimised andsid ülevaate liigilisest rikkusest, aga ka aimu, kuidas võõrpuud hakkama saavad.
„Protseduur“ kehtestab naisekeha kui autonoomse pinna, kui maastiku, millel (ja mille all) hakkavad toimuma põhiasjad ja vormuma pealisülesanded.
Kuidas linna kuulata? Mida me kuuleme? Kuidas seda tõlgendada? Ja iseäranis: kuidas kuuldule reageerida?
Teemana pakub hoolitsemine, armastus, see, mil viisil kõik eluringi jooksul muutub, juhtlõnga praeguses maailmas hakkama saamiseks.
Selline festival oli vajalik kas või selleks, et tõsta naiste enesehinnangut – ning hinnangut naistele.
Näitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ avaneb surma kaudu tegelikult sügavamale tarkusele, kui sõna „kaotus“ seda suudab.
„Hirmutaja 3“ on terviklikult pakendatud hõrgutis ja varajane jõulukink igale tõsiseltvõetavale õuduka-austajale.
Esiküljel Endla teatri lavastaja Laura Jaanhold. Foto Priit Loog
Tetjana Kasima, „Seikluslik linn“
Zuga ühendatud tantsijate „Hool“