Pingete tõttu Estonia teatri juurdeehitise ümber on saanud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirjast õudusunenägu. Kuigi raskusi on ilmnenud teistegi valitud objektidega, oli Estonia juurdeehitise puhul kohe selge, et vastu­olud seadustega on kõige suuremad, ent soovi kompromiss või muu lahendus leida pole.

Kui tahta lahendada Estonia praktilisi ja vägagi tõsiseid saali akustika ja töötingimustega seotud probleeme, tuleb olla reaalsusega kontaktis, muidu ei jõuta ehitamiseni kunagi. Sealjuures ei saa eirata kõigi spetsialistide hinnanguid ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuulumise tähendust Tallinnale. Estonia juhid ega riigikogu kultuuri­komisjon ei näe aga kaitsealuse vanalinna bastionivööndi peidus müürides omaette väärtust, vaid mõttetut takistust, mille kõrvaldamine sõltub ainult tahtest ja paberimajandusest.

Muinsuskaitse tellitud pärandimõju hinnangu järgi ei tule Estonia täismahus juurdeehitis kõne alla, kuna selle tõttu võidakse Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirjast välja arvata. Hinnangus on välja pakutud, kuidas teha väiksema mahuga Estonia juurdeehitis, kuid sel juhul ei säiliks Estonia teatri saal senisel kujul. Ka ei vähendaks muinsuskaitse­tingimustele vastav vähendatud juurde­ehitis Estonia ruumikitsikust ning ümberehituse ajaks seiskuks rahvus­ooperi töö selles hoones mitmeks aastaks.

Ootamatult on riigikogu kultuuri­komisjoni liikme Margit Sutropi suu läbi tulnud ettepanek tellida uus pärandimõju hinnang, kuna eelmine UNESCO nõuetele vastav hinnang telliti Triin Ojarilt, kes on nüüd Tallinna linna palgal. See on huvitav ettekääne too hinnang tühistada ja leida võimalus panna keegi Estonia juurdeehitist mis tahes tingimustel toetavat laulu laulma. Triin Ojari hakkas dokumendi koostamist juhtima kevadel, kui oli äsja lahkunud arhitektuurimuuseumi juhi kohalt. Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonnas töötab ta aga alles 2. septembrist, s.t on olnud suurema osa hinnangu koostamise ajast tõepoolest sõltumatu arhitektuuriajaloolane. Usun, et iga Estonia saagat jälginu näeb, et too hinnang toob muinsuskaitse UNESCO reeglitele vastava seisukoha mustvalgelt esile, nii et vaevalt see muutuks. Millise kivi alt võiks leida muinsuskaitse spetsialisti, kelle vaated UNESCO pärandinimekirjale sobivad Estonia juurdeehitise soovitava mahuga? Kardetavasti on see võimatu missioon!

Et estoonlased ja neid toetavad kultuurikomisjoni liikmed seavad Estonia (täiesti adekvaatsed) vajadused ettepoole kõigist tülikatest seadustest ja spetsialistide arvamusest, ei ole uudis. Õiguskantsleri hinnangul ei tähenda riigikogu otsus käsku juurdeehitis rajada, vaid kultuurkapitali nõukogule on antud volitus raha kasutada. Ikka veel esitab aga Estonia peadirektor Ott Maaten riigikogu otsust kui midagi lõplikku. Nüüd rõhutab Sutrop kultuuri­komisjoni 7. mai otsust, millega „tehti valitsusele ettepanek leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks, vaadates selleks üle loodus­kaitselised ja muinsus­kaitselised piirangud, mis välistavad juurdeehituse, ning vajadusel algatada rahvusooper Estonia juurdeehituseks riigi eriplaneering“ (ERR 28. X). Leian, et ettepanek ei anna alust arvata, et valitsus tõesti eriplaneeringu teed läheb. Äkki on lihtsam võidelda Solarise hoone kultuurile tagasi kui iga­sugused piirangud jalust ära koristada? Saaks kohe mitu saali, südalinnas.

Mida on sellest õppida? Kui hakatakse järgmist kultuuriehitiste ringi valima, ei tohi korduda olukord, kus igaüks pakub välja oma idee ja sellest vormub ehitusvõimalusi kaalumata riigikogu otsus. Mõju pärandile tulnuks hinnata enne riiklikult tähtsate kultuuri­ehitiste pingerea paikapanekut riigikogus, kuid oli ju kiire-kiire.