Teatrikunstnik ja lavastaja Joel Väli: „Võib ju vaadata ka tühja kilekotti tuules lendlemas või kuulata munakeedukella tirisemist, aga lõpuks on näitleja liha ja luu ikka kõige elavam.“
Erakondlikul vaidlusel õigete või valede kliimaprotsentide üle puudub vähimgi mõte.
Kodutust ja kodumaatust on raske hoomata, kui see tunne endal tundmata. Valu, mida naised sõjakeerises kogevad, on adutav aga „Üht helevalget tuvi“ vaadates küll.
„Oh, ma vaene Tartu liin!“ ei esinda pelgalt varauusajale tüüpilist juhuluulet, vaid ka Vene ohu diskursuse poeetilist poolt.
Tunnustus on oluline igale loojale ja suurim, kui seda on avaldatud õigel ajal – siis, kui loojal on seda kõige rohkem vaja.
Tallinna keskraamatukogus peetakse oluliseks soetada ennekõike niisuguseid raamatuid, mis kõnetavad praeguse aja lapsi ja noori.
Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt ütleb, et ühiskond veab lapsi alt ning pakub välja valiku lahendusi. Küsimus on, kas tema soovitused olukorda tõepoolest muudaksid.
Astronoomilised „väljakaevamised“ võimaldavad uurida nii plahvatusrohket minevikku kui ka ohtlikku tulevikku.
Üleilmastumisega kaasnev ennustamatus ja ebakindlus sunnivad mõistma probleeme nende komplekssuses ning kavandama lahendusmeetmeid lähtuvalt glokaalsusest.
Banksy töödest saab näitusel tahes-tahtmata kultuuritööstuse osa, kuigi need seda põhimõtteliselt taunivad.
Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loominguliste vabaduste leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool peale jääb?
Rahvuslik ühtekuuluvustunne on maagiline ja õrn ning annab jõudu. Selles kahtlema hakates võib käia ühtekuuluvust taas leidmas naabrite laulupidudel.
Laul on laulja oma, kuid laulja, kuivõrd vägev ta ka ei ole, on ka inimene, kellel on tarvis leib lauale ja katus pea kohale hankida.
Ruumikunstis on oluline näha ka lühiajalisuse potentsiaali. Ajutine arhitektuur on küsimuste esitajana uudishimu tööriist.
Teraapiline keskkond on tervishoiusüsteemi osa, kusjuures arhitektuur ja meditsiin peaksid omavahel tihedamalt põimuma.
Kiidjärvel etendatav „Rohelised niidud“ on lugu sellest, kuidas lääne popmuusika jõudis meie maile ning sai siin kohaliku värvingu.
Õnnestunud sporditaskuhäälingu aluseks on tegijate kirg ala vastu, asjatundlikkus ja omavaheline keemia. Noortel tegijatel jääb tihtipeale vajaka enesekindlusest, väljendusoskusest ning ajaloo- ja kultuuritunnetusest.
Tükati sooviks tööde vahel rohkem jalutada, astuda paar sammu tagasi, kartmata vastu seina prantsatada. Sisukas ja haarav, kuid ruumiliselt kitsas näitus seda siiski teha ei lase.
Riia Ropaxi terminali rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel saavutas teise koha Eesti arhitektuuribüroo R-Konsult, kes jäi napilt alla Zaha Hadid Achitectsile.
Kui varem on olnud „Saundi“ fookuses näiteks kohalik träpp, siis seekord oli Müra erilavale kogutud noored Tallinna punk- ja alt-rock’i bändid, mis moodustavad nn Ülase12 skeene.
Thea Hvistendahli debüüt on õuduselementidega seisundidraama, kus vaadeldakse leina kogu selle raskemeelsuses, meeleheites ja lahtilaskmisvõimetuse toodetud võltslootuses.
Näitus „KOOS|KÕLA“ nõuab vägagi aeglast ja süvenenud pilku ning oskust esitada küsimusi kultuuri- ja kunstiajaloo teemadel. Vastused tuleb ise leida.
Merike Estna tekitab kiht kihi haaval visuaalse tagala, millesse ekslev pilk rahulolevalt suubub. Ta balansseerib alati kusagil intuitsiooni ja kalkuleerituse hajusail piirimail.
Esiküljel teatrikunstnik ja lavastaja Joel Väli. Foto Sander Rebane
Leida Ilo näitus „Pea pilvedes, jalad maas“
mängufilm „Kuidas koolnuid koheldakse“