Munast missikroonini

Tükati sooviks tööde vahel rohkem jalutada, astuda paar sammu tagasi, kartmata vastu seina prantsatada. Sisukas ja haarav, kuid ruumiliselt kitsas näitus seda siiski teha ei lase.

ÕNNE PAULUS

Leida Ilo isikunäitus „Pea pilvedes, jalad maas“, kuraator Ketli Tiitsar. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis kuni 8. IX.

Minimalistliku ning tugeva vormi­keelega Leida Ilo näitus on hea vaheldus moes olevale amööbsete ehete trendile, mille puhul on sageli raske, kui mitte võimatu, vahet teha, kes on nende autor. Samal ajal mõjub näitus jätkuvalt kaasaegselt. Siin keskendutakse autori vabaloomingule (Ilo on vabakutseline aastast 1976!) ning väljas on viimase viiekümne aasta jooksul loodud teosed.

Eelkõige on Leida Ilo tuntud vahest juveelitehase emailitud loomafiguuridega lastelusikate (1970) ning skulptuuri „Muna“ (1979) poolest, mida võib silmata Tallinna-poolsel Peterburi tee lõigul. Sürrealistlik muna, mis seisab kuuemeetrise betoonposti otsas kesk Loo ringteed on loodud Tallinna näidislinnuvabriku tellimusel tähistamaks teed möödasõitjatele. Oma aja kohta uuenduslikust materjalist – klaasplastist – valminud taies langeb samasse ajajärku Riho Kulla loodud „Raadiotuviga“ (1975), mis on samuti klaasplastist. Ent erinevalt raadiomaja tuvist seisab muna uhkes üksinduses, hoides pilku mööduvatel autodel, laopindadel ja tühermaal.

Ilo suunati oma ajale iseloomulikult pärast kunstiinstituudi lõpetamist neljaks aastaks ettevõttesse, tema puhul siis juveelitehasesse. Valmisid lusikate ja rinnamärkide seeriad ja ka näiteks puuviljaalused. Seejärel suundus Ilo tööle Viru hotelli, kus ta kunstnikuna tegeles vaateakende ja saalide kujundamisega, aga ka näituste korraldamisega. Sealt edasi jätkas ta juba vabakutselisena.

Kuigi Leida Ilo on küll lõpetanud metallikunsti eriala (1965–1970) omandas ta residentuurides (Dzintars Lätis, Palanga Leedus, Kecskemét Ungaris) meisterliku oskuse ümber käia erinevate materjalidega. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel on eksponeeritud Lätis residentuuris valminud šamott-torudest välja kasvavad „Rohelised lilled“ ja „Sinised lilled“ (1972), mida nullindate alul kunstnik Lasnamäe linnaosavalitsusele suurendatud kujul välja pakkus. Siin on ka kaasavõetud šamotist aasta hiljem koduateljees valmistatud „Nimetu I. Torso“, mis meenutab paisunud tetrapoodi ning „Nimetu II“. Need ei mõju küll võõristavalt, kuid erinevad ülejäänud kaanonist vahest kõige enam.

Kuraator Ketli Tiitsar on Ilo tabavalt nimetanud monumentaalseks minimalistiks. Täpselt monumentaalsuse ja minimalismi piiri peale paigutaksin ma ühe varasema näite Ilo loomingust – 1973. aastal valminud popilike joontega töö „Natüürmort. Õun ja pirn“. Säravale vasest kandikule asetatud butafoorsed õun ja pirn iseloomustavad hästi oma aja lastena 1970ndate tarbekunsti trende, mil taandusid ornament ja dekoor ning olulisemaks said eseme vorm ja bauhausilik funktsionaalsus. Modernistlikku printsiipi järgivad ka teised tööd.

Ühed nõtkemad teosed näitusel on kindlasti kroonid, millega on pärjatud kaheksakümnendatel lilleseadekonkursi võitjaid ning 1990ndate algul Miss Estoniaid. Kroonide läbiv lakooniline vormikeel on siinkohal erilise kaaluga. Esile on tõusnud puhas vorm ning õrnad detailid. 1982. aastal loodud kroon „Valgus“ üllatab oma niitpeeneks lihvitud kiirtega, „Kroonitud ristikestega“ (1990) õhkõrna tarindi vahele on pikitud kullatud ristikesi ning ka „Naeltega kroonides“ (1997) puhul pakub vorm näitusekülastajale naudingut. Rõõm oleks selliseid kroone tänavapildis näha! Ei puudu ka kroonid loodussümbolitega: neid võiks Ilo tööde puhul pidada tema loomingu läbivaks jooneks.

Tahkesse vormi on tahutud kõrsi, oksi, lehekesi, õisi, urbi, aastaaegu ning ilma. Mänglevalt tuleb välja Leida Ilo enda öeldu: „Tegin kõrt, kuid tahtsin näidata tuult, tuul oli isegi olulisem, sest ta oli nähtamatu, aga tuntav. Nagu tuult kinni ei püüa, nii ka loomingut lahti seletada ei saa – saladus jääb.“ Olulist rolli on siinkohal ilmselt mänginud Palanga loodus, kus residentuurides olles sai üksjagu suusatatud ning tudisevaid kõrsi vaadeldud. Elegantselt on tuule käes õõtsuvaid kõrsi kujutatud nii rinnanõeltena (1983), püstjalaskulptuuridena (1983) kui ka mustadest kuubikutest laotud põllul (1984–2024). Neist viimased on samuti märgid üleliidulisest moderniseerumisprotsessist ning käsitööliku tarbekunsti ümbermõtestamisest.

Omaette ansambli moodustavad seinaplaadid „Pilved“ (1986), „Indohiinasse“ (1990) ja „Miraaž“ (1990). Kohati tekib küsimus, miks on eelistatud akvarellidele ja joonistustele just seinaplaate. Lae all rippuvat teost „Indohiinasse“ on raske vaadelda, „Pilved“ aga tekitavad müra, kuna on taustaks emailitud kuubikutele. Vaid „Miraaži“ saab rahus analüüsida. Seinaplaadi „Indohiinasse“ aluseks on olnud lennukiaknast nähtud Vietnami maastik. „Miraažis“ on ära kasutatud Ungaris tehtud emailiproove. Teosel on näha teed, peegeldust. Ilo looming on kui tuul, mida ei saa kinni püüda. Võime küll tuule käes seista, kuid ikka jääb see meile tabamatuks. Ka kunstnikuvestlusel lausus Ilo, et „kunsti ei saa lahti seletada, see on lahtiseletamatu“.

Tükati sooviks tööde vahel rohkem jalutada, astuda paar sammu tagasi, kartmata vastu seina prantsatada. Sisukas ja haarav, kuid ruumiliselt kitsas näitus (näituse kujundaja Helen Oja) seda siiski teha ei lase. Väljas on ligi seitsekümmend teost, millest paljud on pärit kunstniku arhiivkogust. Neid saadavad vaid põhiandmed ning võluvad mustvalged fotod. On pisut kahju, et laiemat konteksti on avatud marginaalselt ja puudub ka kataloog. Tegu on küll vapustava ja sisuka näitusega, kuid konteksti andmine oleks aidanud seda kõike paremini mõista.

Näituse üks hiliseim – 2006. aastal loodud „Saarele“ demonstreerib endiselt tundlikku käekirja. See koosneb männikoorest paatidest, mis on ketiga haagitud väikeste majakate külge. Kuigi kunstnik on keskkoolis aktiivselt tegelenud laevamudelitega ning töötanud Tallinna merekoolis laborandina, sai ta siiski teose vormimiseks tõuke Piritalt tee äärest leitud materjalilt, mida ta siis kodus leivanoaga nikerdama asus. Viited rannamaastikele on küll tajutavad, ent siivsad ja piisavalt abstraheeritud. Paadimotiivi kasutas Ilo 2013. aastal A-galerii Seifis näitusel „Hingepaadid“, mis oli pühendatud kadunud sõpradele, nende hingedele ning tõi välja legendi, mille kohaselt viib iga paat hinge teisele kaldale.

Ilo töödest kumab läbi tolleaegsete trendide ja kunstniku õpetajate mõjutusi. Siin on omal moel kohal Ilo õpingute ajal tundlikkuse tähtsusele rõhunud Leili Kuldkepp, aga ka kunstnikule arhitektuuri aluseid andnud Edgar Kuusiku ja Bruno Tombergi õpetussõnad. Monumentaalsus hakkas Ilo köitma juba kunstiinstituudis õppides ning ka diplomitöö juhendajaks oli arhitekt ja disainer Udo Ivask. Diplomitöö koosnes Narva-Jõesuu sanatooriumile kujundatud seinapannoost (mida ei teostatud) ning nüüdseks hävinud Kungla hotelli varietee eeskotta disainitud valgustist. Kuraatori sõnul on Ilole tähtis loomisaegne sisemine häälestus, vajadus olla tasakaalus, sest vaid selle kaudu on võimalik jõuda eheduseni.

„Pea pilvedes, jalad maas“ pakub põnevat ülevaadet eesti metallikunsti grand old lady Leida Ilo töödest. Esteetilist rahuldust pakkuvad tööd on endiselt aktuaalsed ning väärivad rohkem tähelepanu. Niivõrd head meisterlikkust ei kohta sageli.