Kas siis rändlinnud ajavad juured alla?

Merike Estna tekitab kiht kihi haaval visuaalse tagala, millesse ekslev pilk rahulolevalt suubub. Ta balansseerib alati kusagil intuitsiooni ja kalkuleerituse hajusail piirimail.

HANNO SOANS

Merike Estna näitus „Peradam“ Temnikova & Kasela galeriis kuni 24. VIII.

Prantsuse kuraator ja kunstikriitik Nicolas Bourriaud on kirjeldanud kaasaegse kunstniku ideaaltüüpi, võrreldes teda maasikaga: emataimest välja sirutunud tütartaimed on võimelised endale kaugemal juured alla ajama.

Metafoor on üles ehitatud paralleelile modernistliku looja radikaalsuse kuvandiga, mida seostatakse võimsa tüve ja sügava juurdumusega, aga ka postmodernistliku enesekuvandi risomaatilisusega, mille puhul, nagu ka internetis, pole enam kuidagi võimalik määrata ühtset keset või domineerivat liikumissuunda. Seega on uus kunstnikutüüp inimene, kes on sündinud ühes kohas, õppinud teises ja tegutseb kolmandas, juurdudes oma päritolumaast sootuks erinevas kontekstis. Nagu näiteks Bourriaud’ lemmiknäide Rirkrit Tiravanija, Tai päritolu, Taanis ja Ameerikas õppinud ning New Yorgis tegutsev rahvusvaheline kunstnik. Või nagu Merike Estna, Pärnus, Tallinnas ja Londonis õppinud ning Méxicos elav eesti kunstnik.

Sellised kirevad rändlinnud siis, esindamas globaliseerunud maailma kogemuslikku killustatust ning kõnelemas paratamatult lähtuvalt Teise ja Võõra mitmeti kodeeritud ja hapralt positsioonilt. Kõnelemas pidevast kahevahelolust, mida võimendab tänapäeva kunstniku loomulik elukeskkond, megalopolis. Nii on ka Merike Estna näituse „Peradam“ tööd loodud Méxicos, osaliselt juba eksponeeritud isikunäitusel New Yorgis ja nüüd uues konstellatsioonis väljas Tallinnas Temnikova & Kasela galeriis.

Kosmilise pläraka taltsutamine

Kõik näib siin näitusel alguse saavat üksikust värviplekist, milles sulanduvad nii erksad, pastelsed kui ka porised toonid ja mis valgub enesele ekspansiivselt kohta otsides mööda veel neitsilikku valkjat kanvaapinda laiali. Kõik algab amööbjast, vormitust plärakast, Suurest Paugust, värvipoti põhja segatud supipära laialipaiskamise abjektsest žestist. Nii ületab looja hoogsa viipega tabula rasa põhjustatud esialgse tegutsemiskrambi.

Paratamatult meenuvad selliseid detaile silmitsedes – ja keskne plekimotiiv esineb siin vaata et kuuel kaheteistkümnest eksponeeritud maalist – möödunud sajandi viiekümnendate-kuuekümnendate Ameerika maalikunstis levinud eksperimendid vabalt voolava värviga, näiteks Morris Lewis ja Helen Frankenthaler. Aga ehk isegi olulisem on siinkohal vana hea Leonardo da Vinci tõdemus, et abstraktsetest kondenseerunud vee plekkidest seinal ja pilvedest taevas – miks mitte siis ka lõuendil kontrollimatult laiali voolanud värviplekkidest – saab kunstnikule oluline inspiratsiooni­allikas. Need mentaalsed projektsioonid kehastavad mõne põgusa hetke vältel lõputuid maastikke, groteskseid näo­detaile või haigutavaid koopaid …

Just värvide vabas segunemises väljenduva kosmilise kaose koreograafiat asub Estna järgnevalt taltsutama. Ja teeb ta seda läbi psühhedeelses pingestuses võnkuvate värviväljade, šabloonide abil loodud vastanduvate pildiliste tasandite, üksteisest läbi siuglevate struktuuride, kohati realismi piirimaile küündivate kujutiste ning üksikute kunstiajalooliste viidete risti-rästi läbi põimitud kihistustes tasakaalu otsides.

Võib-olla juba kuskil varasemas loome­etapis kummitanud, ilmnedes aga alles kujutamise viimases faasis, on lisandunud mõnele maalipinnale Estna puhul uuenduslik tekstuaalne kihistus: hispaaniakeelsed poeetilised tekstikatked katavad osal maalidest peaaegu kogu pinna. Olgugi et siin on keskne kõike pinnalisusele taandav šabloonitehnika, saavutab Estna lõpuks peaaegu kõigil oma maalidel spetsiifilise pildilise sügavusmõõtme.

Ta tekitab kiht kihi haaval visuaalse tagala, millesse ekslev pilk rahulolevalt suubub. Olulisim on aga ehk protsessi kirjelduses jõuda tõdemuseni, et Estna balansseerib alati kusagil intuitsiooni ja kalkuleerituse hajusail piirimail. „Minu maalid ongi kombinatsioon nii tehniliselt kui ka ideeliselt kontseptuaalsest ja intuitiivsest,“ on kunstnik hiljutises intervjuus Tõnu Karjatsele ka ise kommenteerinud.*

Kui nüüd liikuda väljenduse tasandilt tähenduse juurde, tuleb peatuda kunstniku välja pakutud näituselegendil. See on seotud obskuurse prantsuse poeedi, otsapidi sürrealistliku liikumisega flirtinud René Daumali (1908–1944) postuumselt avaldatud allegoorilise romaaniga „Analoogi mägi“ (1952). Pressiteksti väitel räägib romaan ekspeditsioonist maailma lõpus asuvale salapärasele mäele, mille vallutamine on võimalik üksnes siis, kui suudetakse endale hankida kristallselge ja lõpmata tugev vääriskivi, müütiline peradam. Maailmatõe analoogina on see tarkade kivi – või õigupoolest selle igavene puudumine – midagi, mis struktureerib inimkonna metafüüsilisi püüdlusi aegadeüleselt.

„Mis roll on sajandite jooksul loodud kunstil või meie eluajal kogetud armastusel, kui tulevik paistab tume?“ küsib Kaarin Kivirähk näituse pressitekstis, osutades meie lõputute „mägironimispüüdluste“ paratamatule lootusetusele. „See näitus viitab mingil moel sellele raamatule, aga peamine algidee nende maalide juures oli lähituleviku maailm, kus kõik, mis praegu toimub või mis juba olnud, on segunenud mälestusteks koopajoonistena,“ kommenteerib kunstnik mainitud intervjuus ja lisab justkui vastu­kaaluks pressitekstile: „Siin peegeldub segu sellest, mis toimub loodusega ja ka üldiselt tsivilisatsiooniga, kuid samas on sellel kõigel rahulik, kindlasti positiivne noot. Kasvavad taimed, koopast väljas jalutab hobune …“

„Se alalque infinitamente hasta la eternitad,“ osutatakse tekstikatkega näituse avateosest „See päev“ – „ulatudes kuni lõputuseni igavikku välja“. Ja minul kui hispaania keelt vaid aimamisi purssival vaatajal jääb vaid oletada, kas see igavikuline perspektiiv pärineb Daumali romaanist või mõnest maali pealkirjadena vilksavast osutusest armastuskirjadele, mis näivad olevat osa kunstniku uuest hispaania­keelsest elutegelikkusest.

Isikliku kohanemise näitus

Ma olen täiesti teadlik, et näituse „Peradam“ võrdlemine Merike Estna eelmise Eestis toimunud näitusega „Muld ei hoia meie armastust“ pole päris aus – erinev on nii formaat, kaasatud meediumide hulk kui ka paatos. Eelmine oli hoolikalt kureeritud miniretrospektiiv, mille maht ületas praeguse näituse oma enam kui kümnekordselt ja mis ühendas abstraktsemal tasandil isikliku ja ühiskondliku, kunstniku lokkava loovuse ja looduse piiritu muteerumise registri. See oli energiline vastus ökodüstoopilisele elutunnetusele Guattari „Kolme ökoloogia“ vaimus: meid päästab ainult see, kui laseme looduse loovuse iseenese kaudu kõnelema. „Peradam“ seevastu on sellele vaatamata, et tegu on väiksema salonginäitusega, mõnevõrra hajusama fookusega.

Lugu metafüüsilisest võluvääris­kivist on oma kvaasiholistlikkuses mu arust pisut, no kuidas seda nüüd öelda, üldsõnaline või isegi klišeelik. Ärge saage must valesti aru. Näitusel on suurepäraseid maale – minu isiklik lemmik on teos nimega „Maavärin“ – ja Estna liikumine üksiku pildi narratiivse potentsiaali tugevdamise suunas on intrigeeriv. Ainult et terviku fookuspunkt kipub näitusel kaduma.

Kui mõelda hispaaniakeelse teksti laviinile neil töödel, meenub soome kunstniku Elina Brotheruse legendaarne residentuuriprojekt, kus ta kirjas kogu oma keskkonna üle kollaste liimuvate märkmepaberitega talle uute prantsuskeelsete sõnadega. Ka Estna „Peradam“ on eelkõige isikliku kohanemise näitus seoses uute rollidega, mida pakub elu välismaal ja miks mitte ka emadus.

* Tõnu Karjatse, Merike Estna: kui installat­sioon läheb kogusse, siis pole see enam elus töö. – ERRi kultuuriportaal 26. V 2024. https://kultuur.err.ee/1609352334/merike-estna-kui-installatsioon-laheb-kogusse-siis-pole-see-enam-elus-too