Kalev Tarkpea: „Füüsika õpetab kõikjal nägema põhjuslikke seoseid, õpetab mõistma, kuskohas ja kui palju tuleb süsteemi muuta, et saavutada soovitud tulemus.“
Kuni vara on maksustamata, jääb ka majanduskasv tulemata.
Teadusmaailmas tuleb vähendada episteemilist ebaõiglust.
Ukraina võiduks ja tegelikult ju ka tulevaste sõdade ärahoidmiseks peaks lääne abis ja suhtumises aset leidma radikaalne muutus.
Peamiseks löögiks režiimile oli, et ühisrindeks koondunud esindasid läbilõiget kogu kirjanikkonnast – juunikommunistidest kui 1960ndate kirjandusuuendajateni.
„Hieronymuse“ sarjas mullu ilmunud raamatud kinnitavad kirjanduse suurimat väge: ta näitab alternatiive ja laiendab meie kujutlusvõimet, eriti tõlkekirjandus.
Hea jutuvestja puhul ei arva kunagi ära, kuhu lugu viimaks välja jõuab, küll aga on selge, mille varal ta lõpu suunas tüürib.
Muziekgebouw’ hoone on tervikuna vaatamisväärsus ja Amsterdami maamärk, mida tullakse ka kaugemalt külastama.
Vaikse nädala kontsertidel oli leitud meeldiv tasakaal, kus solist ja orkester ulatasid teineteisele toetava käe, et läbimõeldud kava otsast lõpuni parimal võimalikul moel publikuni tuua.
Maasalu tabab oma värvide ja pintslikasutusega otse kümnesse ja väljendab praeguse maailma sõjaeelset-sõjaaegset õhustikku ülima täpsusega.
„Huvivöönd“ ei ole režissöör Jonathan Glazeri sõnul uurimus natsismi ideoloogiast või selle tulemustest, vaid millestki hoopis sügavamast inimolemuses.
Raul Meele ja Krzysztof Piętka ühisnäitusel on elurõõm ja meeleheide, masendus ja ülevus tihedalt kõrvuti. Selline rinnastus on kahtlemata programmiline.
„Vaesekestes“ seatakse kahtluse alla mitmed toksilist mehelikkust raamistavad narratiivid, nagu ka abielunarratiiv, mille järgi peab mehe ja naise armastusega kaasnema ilmtingimata abielu.
Ingmar Bergman kaldub sagedasti keskenduma läheduse kaduvusele, Madis Kalmet aga annab justkui mõista, et lohutus on alati käepärast, ikka ja jälle käeulatuses.
Viimased uudised räägivad sellest, et võib-olla polegi betoon nii suur paharet, kui seni on arvatud.
Eesti lavadel näeb üldjuhul „suutlikke“ kehi – inimesi, kellel pole erivajadusi –, ning teatrisaalis vaadatakse viltu, kui kõrvalistuja teeb häält või ruumist väljub.
Ajutised linnaruumi sekkumised Tallinnas Raekoja platsil ja Linnahalli ümbruses näitavad, et taktikalise urbanismi võtteid võiks kasutada laialdasemalt.
Muusikateost saab vaadelda ja tervikliku objektina hinnata vaid pärast selle kõlamist, sest muusikateos on tervikuna olemas alles pärast muusika lakkamist.
„Läbikukkumisest“ inspireeritud teosed toimivad publikumagnetina: rõõmus elevus saalis oli juba ette kindel ja kontsert mõjus 1. aprilli järellainetusena.
Ehk on meil olemas hoob, millega globaalse keskmise temperatuuri tõus tagasi maha suruda? Mis saab siis, kui selle hoova rakendamise puhul läheb midagi kapitaalselt valesti?
„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk.
Ansambel U: kontsert „URR-42. Läbikukkumine“
Ivar Veermäe näitus „Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud“
Rakvere teatri „Madisoni maakonna sillad“
Esiküljel Tartu ülikooli füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja Kalev Tarkpea. Foto Piia Ruber