Sinine tablett või punane tablett?

Ehk on meil olemas hoob, millega globaalse keskmise temperatuuri tõus tagasi maha suruda? Mis saab siis, kui selle hoova rakendamise puhul läheb midagi kapitaalselt valesti?

ANDRUS LAANSALU

Ivar Veermäe näitus „Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud“. Draakoni galeriis kuni 13. IV 2024.

Ivar Veermäe näitusel on hea pikk kompresseerimata pealkiri – selline, mis ei püüa nähtuse olemust paarisõnalisse löökvormi sobitada. Loeme selle endale nüüd veel korra ette: „Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud.“ Jah, siin on sees polaarsus. Üks värv tugevneb. Teine nõrgeneb. Aga mitte palju.

Kui normaalseks mõni tegelikkus osutub, on alati doseerimise küsimus. See, millega harjunud ollakse, ongi normaalsus. Kui võrdlusmaterjali vaateväljas pole, märkab värvide väikest intensiivsusnihet ainult väga treenitud silm ja isegi siis ei saa lõpuni kindel olla. Inimesed, kes elavad näituse kirjeldatud taeva all ja vaatavad neid uusi päikeseloojanguid, ei pruugi endale isegi teadvustada, et midagi on muutunud.

Aga mille muutumisest me räägime? Kui inimene Draakoni galerii uksest sisse astub ja lihtsalt vaatama hakkab, ei näe ta tegelikult isegi sinist ja punast kuigi palju. Kui üldse. Näitusel domineerib pigem kollase ja rohelise vaheala, nii et teatav kontekstuaalne segadus on ilmselt paratamatu. Et aru saada, mida üldse vaadata on võimalik, tuleb igal juhul paber läbi lugeda ja see on olnud pikka aega kunstikriitika väljal arutlusküsimus – kas näitusesaalide püsiasukas A4-paberileht on hea mõte või ei ole. Kas näitus peaks olema jälgitav ilma kontekste avava tekstita või on tekst see kunstinäituse lahutamatu osa?

Muidugi ei hakka ma kunstnikule soovitama, kuidas ta oma näitust komponeerima peaks, aga üldises plaanis ootan, et kunstnikud hakkaksid üha rohkem tegelema oma näituste ümber olevate andmekihtidega. Eriti kui probleemistik, mis pihustub näituse visuaalsetesse lahendustesse, on taotluslikult keeruline ja nüansseeritud. Sellised andmekihid võiksid olla ekspositsiooni väljahäälestatud osa ja A4-paberileht võiks minna puhkusele.

Jah, ma tean, see muudab niigi keerulise struktuuriga ja palju ettevalmistavat vaeva nõudvad näitused veel kulukamaks ja raskemini teostatavaks. Aga keegi mõtles kunagi varem välja A4-paberilehe. Nüüd oleks ehk aeg, et keegi mõtleks välja kunstinäituse infokihte korrastava ja ladustava tarkvara.

Valge kuup või hüperkuup?

Probleem, mida Ivar Veermäe oma näituse kaudu läbi mängib, seisneb idees, et võib-olla on võimalik vulkaanipurske eeskujul stratosfääri pisut tolmutada. See protsess võiks filtreerida osa saabuvat päikesekiirgusest ning see omakorda tooks kaasa globaalse keskmise temperatuuri langemise (näiteks poole kraadi võrra). Ehk siis äkki on meil olemas hoob, millega globaalse keskmise temperatuuri tõus tagasi maha suruda? Muidugi jääb õhku küsimus, et mis siis saab, kui selle hoova rakendamise puhul läheb midagi kapitaalselt valesti. See on lühidalt kokku võttes Veermäe näituse lugu, ehkki mitte selle keskne teema.

Olukord või küsimus, millega Ivar Veermäe näitus üsna tajutavalt vastamisi seisab, on kogu praeguse inimkultuuri mõistmisvõimekus üldse. Andmeid on liiga palju, ja konstellatsioonid, mis neist moodustuvad, liiga suured, et neid oleks võimalik senise kultuurilise tegevuse käigus välja kujunenud tööriistadega adekvaatselt hallata. Infoväli on tihe, detailne ja arusaamatu. Need infohulgad, millele me ligi pääseme, ei kõlba järelduste tegemiseks suuremate ja pikemaajaliste protsesside kohta ning õigupoolest ei suudeta nende abil mõtestada ka seda, mis inimeste loodud süsteemides igapäevaselt toimub.

Sellist olukorda nimetatakse vahel hüperprobleemiks. Mingi valdkonna pühendunud spetsialist võib säärase probleemi olemusest küll aru saada (ja ka sellest, mille poolest probleem on teistele haaramatu), aga üldises ühiskondlikus arutelus mõistmist enamasti ei järgne, kuna pole spetsiifilist keelt ja vastavaid mudeleid. Inimesed nagu vaataksid hüperkuupi. Võrdlus hüperkuubiga ongi siinkohal sobiv: kolmemõõtmelist kuupi on kõik näinud, aga kui kuup neljamõõtmeliseks teha (muutes ta sedasi hüperkuubiks), pole enam võimalik mitte kuidagi seda inimlikul viisil vaadata (ehkki matemaatiliselt on see kirjeldatav).

Siin saab kunst mõne ukse lahti teha. Kunst võib näidata üldistuste kaudu mingit osa mõistmiseks vajalikest seostest, eeldamata neid spetsiifilisi teadmisi ning teha midagi kas või natuke arusaadavamaks. Ja just seda Ivar Veermäe sinise ja punase näitus teebki, kuigi selle arusaamiseni jõudmine pole väga lihtne – näitusekülastaja peab näiteks teadma, et sealsed fotod muutuvad reaalajas, sest mikroorganismid lagundavad neid. Et see protsess on inimtaju jaoks liiga aeglane, siis palja silmaga seda näha ei saa. Nõnda on ka keskkonna aeglane teisenemine omamoodi hüperprobleem.

Aga tuleb välja, et see hüperprobleem on näitusel kokku võetud väga lihtsalt: selgelt punase ja sinise värvikontrasti kaudu. Esiteks on taeva ja päikseloojangu värvid illustratsioonina üldarusaadavad. Teiseks on kontrastses vastanduses punane ja sinine meie kujundikeeles kenasti juurdunud alates rahvapärimusese süvakihtidest kuni „Maatriksi“ filmini välja. Mis sealt tõuseb, soost sinine, soost sinine, maast punane? The red pill, the blue pill. Sedasi värviarhetüübi tõstejõust kantult on kogu probleemistik äkki uude koordinaatide süsteemi ümber paigutatud – ja ootamatul kombel on sellel täiesti füüsiliselt mõistetav olemus.

Unenägu on segi pööratud

Aga kas me nüüd saame mõelda selle (liiga suure) probleemi võimalikest lahendustest? Ulmekirjanik William Gibson ütles kunagi päris ammu, et ta ei kirjuta enam lähitulevikust (küberpunk üldiselt seadis omale sihiks tuletada lähitulevik juba olemasolevatest tehnilistest leiutistest ning ühiskondlikest süsteemidest). Gibsoni sõnul piisab, kui kirjutada olevikust, sest isegi olevik ei realiseeru enam sellisena, nagu oleks võinud ennustada olukorda loogiliselt jälgides – kogu meie tegelikkus ongi ebastabiilne infotihedus.

Praegu on see tendents veel selgem ja kontrastsem. Üks võimalik reaktsiooni­muster sellele infotihedusele oleks plahvatuslik improviseerimine. Kui tegelikkus on juba kord ennustamatu, siis võib inimene ju sellele samaga vastata. Võib aga küsida ka niipidi: kui absoluutselt vastutustundetu majandamine on meid viinud kliimakriiside piirolekusse, siis kas lahenduste otsimine vastutus­tundele vilistava loomingulisusega on sellest palju halvem? Katsetaval loomingulisusel on vähemalt võimalus olukorda parandavate lahenduste peale tulla. Eelneval käitumismustril väga nagu polnud.

Solaar-geotehnoloogiline taevavärvimine paistab olevat just midagi selliste ohtlike, aga loominguliste lahenduste tööriistakastist. Maailma liminaalne olek, mis niikuinii ongi juba kohal, vajab lahendusi, mis ei saa jääda valikuolukorra etteantud raamidesse. Kujutage ette, et Neo võtab „Maatriksis“ otsustamise asemel mõlemad tabletid, nii sinise kui punase, ja neelab nad korraga alla. Sellest hetkest alates ei tea keegi, millisest reaalsusest ta enese ärgates avastab. Või kuhu üldse kõik elusolendid satuvad. Unenägu on segi pööratud ja reeglid on ümber kirjutatud. Aga muidugi tuleb arvestada ka lihtviisilise surmavõimalusega.