Esimene tiivasirutus

Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli üliõpilaste näitus „Ema, mul on Põhjalas näitus!“ Põhjala kultuurikeskuses 2. ja 3. VI.

HEIE MARIE TREIER

Kooliaasta lõpp on pidulik sündmus –see on aasta jooksul küpsenud viljade korjamine. See kehtib ka TLÜ/BFMi bakalaureuse taseme uue õppekava „IKUMUMU (integreeritud kunst ja muusika)“ kohta. Õppekava ristiema, juht ja disainer on Krista Aren, kes juhendab nõudlikult tudengitöid koos Eve Kiileri, Krista Simsoni, Gerhard Locki jt õppejõududega. Trotsides pandeemia tekitatud raskusi jõuti sel kevadel üllatava tasemega üliõpilas­näituseni.

„IKUMUMU“ II kursuse üliõpilased eksponeerisid mahajäetud Põhjala tehase avarates ruumides kahel päeval väljapanekut „Ema, mul on Põhjalas näitus!“. Asukohas, mida reklaamitakse kinnisvara tuleviku seisukohalt tõusva piirkonnana. Ka praegusi noori loovisikuid tuleb käsitada kui tulevasi arvamusliidreid, kes esindavad tõusvat trendi.

Mitmeid näitusel eksponeeritud teoseid testiti esmalt õppearuteludel, BFMi koridorigaleriides ja hindamisel. Õppetöö käigus valminud teostele oli Põhjalas lisandunud ka tiheda sõela läbinud iseseisvat loomingut. Algatajad ning korraldajad olid tudengid ise –praegu üksteise lemmikkunstnikud.

Avamisel oli palju rahvast: emasid, isasid, vanaemasid, õdesid, vendi, sugulasi ja sõpru. Kostis nii eesti- kui ka venekeelset juttu. Hea oli näha emasid vaatamas tudengi videot. Näituse perenaine Iiris-Minda Paemurru ja korraldavad üliõpilased said hea kogemuse, millelt edasi minna.

Mida siis esitleti? Tugeva avalöögi andis Mario Laudi installeeritud laservaatemäng tühjas liftišahtis koos mõjusa saatetekstiga, mille ajatelg ulatus miljardite aastate taha. Liliana Liik esines akrüülmaalide seeriaga lehtes puuvõradest, aga nii, et rakurss pidi tekitama ahistust. Patrik Jõgeva seitse postrit „Arhitektuuriseeria“ olid inspireeritud disainer Janny Ji loomingust ning kujutasid uusi tähe- ja vormikujusid seitsmele maailmakuulsale arhitektile, nende seas Eero Saarinen, Louis Kahn ja Moshe Safdi. Darja Tšerenkova loovis prinditud digitaalsete maalidega une ja ärkveloleku piiril, tema maaliformaadis digitrükid mõjusid akvarellilikult. Vastikust ja eemaletõukavust uuriv Saša Shprotseri installatsioon-skulptuur ning salapära uuriv Erik-Indra Gordejevi digigraafika tõmbas uudishimulikke ligi.

Esimene tiivasirutus õnnestus, uus algus on julgustuseks järgmistele üliõpilastele.