Au on olla kurikuulus

Fotografiska projektis on Andres Serrano sidunud rassigenotsiidi julmad jäädvustused koloniaalkaupade grotesksevõitu reklaamiesteetikaga.

HANNO SOANS

Andres Serrano näitus „Kurikuulus“ Fotografiskas kuni 14. V.

Kui kammida läbi XX sajandi kunstiajalugu sooviga otsida näiteid moraalset hüsteeriat genereerinud teoste kohta, ei saa üle ega ümber Ameerika kunstniku Andres Serrano legendaarsest teosest „Kastmine (Pissi-Kristus)“ (1987). See leegitsevates karmiinpunastes ja hõõguv-kuldsetes värvitoonides efektne tsibakroomfoto kujutab oma kõrgesteetilises ülekülluses ja vaat et kitšilikus ilus just seda, mida napp pealkirigi vaatajale lubab – uriini uputatud krutsifiksi. Teos kuulub suuremasse seeriasse, näitusekomplekti, milles Serrano, üks 1980ndail alguse saanud postmodernse Ameerika fotobuumi tuntud nimedest, kasutas religioosse sümbolismi kujundistu kontekstis kehavedelikke – piima, verd ja külmutatud spermat. Iseenesest selle merevaigu­karva oranžikas visuaal pildi vastuolulisust veel ei reeda. Alles otsene osutus pealkirjas käivitab „Pissi-Kristuses“ selgetele binaarsetele vastandustele – puhas vs. räpane / taevane vs. maine / pühalik vs. rüve – põhineva sisekonflikti, mis vaataja mõttetöö kiiksuga käima tõmbab. Tavapäraselt kogu inimlikust saastast nii netilt välja puhastatud pühadus on siin väljaheidetest kontamineeritud, andes ühtaegu nii abjektseid kui ka ülevaid signaale, mis omavahel segunevad.

Vastuvõtt ja järellugu

Võib ju arvata, et sekulariseeruvas maailmas ei pruugiks ühe juba programmiliselt blasfeemilise pildi traumaatiline impulss olla teab kui tugev, ent teravad vastukajad Ameerika kultuuriruumis osutavad vastupidisele. 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses oli Serrano „Pissi-Kristus“ koos Robert Mapplethorpi geierootikaga üks keskseid peksupoisse niinimetatud kultuurisõjas – konservatiivsete rahvaesindajate algatatud kampaanias, mille eesmärk oli kärpida tiibu USA ainsal föderaalfondil, sihtasutusel National Endowment of Arts ehk siis maksumaksja raha eest nüüdiskunsti toetajal ning näidata koht kätte valusamate teemadega – religiooni, soolisuse, võimu ja vaesuse küsimustega tegelevatele Ameerika kunstnikele. Ent isegi käesoleval sajandil ja isegi Euroopas on „Pissi-Kristuse“ eksponeerimine toonud kaasa arvukalt tänavapikette, vandalismiakte, korduvaid pildi näitustelt eemaldamisi ja muuseumidirektorite vallandamisi. Möödunud aasta oktoobris müüdi üks neljast tiražeeritud „Pissi-Kristuse“ originaalist Londonis Sotheby’si oksjonimajas 145 165 dollari eest. Ühe eksemplari sellest tiraažist on aga hävitanud vandaalitsejad. Just see palju reprodutseeritud signatuurteos on Serranost teinud „kurikuulsa“ kunstniku.

Karnevali mängud. Chuck. XX sajandi alguse lauamäng. Andres Serrano loal.

Pressifoto

Šoki-, kõmu- ja transgressiivne kunst

Inglise keeleruumis seostub Piss Christ lahutamatult mõistega Shock Art – minu arust on see mõiste aga problemaatiline, kuuludes pigem kollase ajakirjanduse, kui et adekvaatse kunstikriitika sõnavarasse. Šokikunsti kui nähtust tutvustavas artiklis ingliskeelses Wikipedias väidetakse, et see on „nüüdiskunsti liik, mille kujundistusse on tahtlikult kaasatud häirivat materjali, et tekitada šokikogemus“. Šokikunst eeldab üksik­indiviidilt toimivat, aga ka üksnes sellega piirduvat, super­egost lähtuvat reaktsiooni, mis tuleneb kognitiivsest dissonantsist materjali vastuvõtmisel. Aga mis siis, kui vähegi vilunumat kunsti­vaatajat ei šokeeri enam miski, millele ta oskab jutumärke ümber paigutada? Ja kas peakski… Olgem ausad, šokikunsti mõiste jätab unarusse kogu selle pildiringlus­protsessi tekitatud ühiskondlike reaktsioonide kollektiivse mõõtme. Minu arust sobib nähtuse emakeelseks vasteks reserveeritum „kõmukunst“, sõna, mis rõhutab seda, et tegemist on spetsiifilises anekdootlikus vormis kumuna leviva massimeedia­fenomeniga, avaldugu see siis ajakirjanduses või suhtlusvõrgustikes. Protsessi käivitamiseks piisab näiteks elevil küsimusepüstitusest kuskil seltskonnas – kas te kuulsite juba, mida Cattelan Miami Art Baseli avamisel tegi? Kogu selle nähtuse lähtepunktiks peetakse mõistagi Duchampi legendaarset pissuaariskandaali („Purskkaev“, 1917), pärast seda ei olnud kunstimaailm enam endine, isegi kui selle märkamiseks kulus veel hea mitukümmend aastat. Tuntumate šokikunsti­teoste loetelu ingliskeelses Wikipedias hõlmab pea kahte­kümmend teost Piero Manzoni küüniliselt irvitavast „Kunstniku sitast“ (1961), mis tõi kunstiturule autori konserveeritud väljaheited vastava päeva maailmaturu kullagrammi hinnaga, Tracey Emini võlts-siira „Minu voodini“ (1998), „leid­objektina“ eksponeeritud kunstniku argiläbust voodit ja selle ümbrust, koos musta pesu ja kasutatud tampoonidega. Usulis-blasfeemilised konnotatsioonid, millega sobib hästi ka transgressiooni mõiste, moodustavad selles loetelus vaevalt neljandiku. Transgressiooni mõiste, millest on hiljuti oma doktoritöös eesti uue kirjanduse näitel põhjalikult kirjutanud Janek Kraavi, pärineb algselt katoliikliku kultuuritaustaga sürrealistlikelt prantslastelt. Selleni jõuti eriti värvikalt markii de Sade’i taasavastamise tuhinas möödunud sajandi 20ndatel ja 30ndatel. Transgressioon tähendab usulis-moraalsete tabude provokatiivset testimist, teatavat piiriületust. Paradoks seisneb selles, et transgressioon ei kaota ega murra tabusid, vaid elustab need, viib sõna tasandilt liha tasandile. Transgressiivse kirjanduse klassikas, George Bataille „Silma loos“, mis on ka eestikeelses tõlkes täiesti olemas, on üks stseen, mis võib osutada Serrano mõttekäikude alusmotiiviks. Raamatus külakirikut rüüstav ja preestrit piinav dekadentide kamp avastab endale ootamatult, et kiriku armulauavein on valge, mitte punane, ja kuulutab seepeale, et transsubstansioon Kristuse ihust osasaamise näol põhineb Kristuse kusel, mitte verel. Huvitav on see, et mõlemas Serrano Fotografiska näituse intervjuus võtab ta ilkuda, et transgressiooni mõistel pole tema arvates mingit sisu, et see on kunstikriitikutel lihtsalt edvistamiseks mõeldud edev sõnakõlks. Teatav väsimus transgressiooni mõistehorisondist on ehk Serrano „Pissi-Kristuse“ retseptsiooni kohaselt mõistetav, ent täielikult tühistada saab seda mõistet siiski vaid teatavast utoopilisest, tagantjärele 1990ndate kunsti nostalgilisel pilgul vaatavast perspektiivist. Serrano ise on rõhutanud, et praktiseeriva kristlasena on tal täielik õigus oma töös tõstatatud religioossetele teemadele. Ta väidab, et jumala lihaks saamise ja meie pattude lunastamise motiiv on seotud sellega, et meil tuleb aktsepteerida, et ristisurma brutaalsusega seostub kõik inimlik, paraku ka väljaheited. On igati kõnekas, et Serrano näitusel saab igaüks endale muuseumipoest soetada plakati tolle kurikuulsa teose reproga. On võimalik, et meie farmako-pornograafilises ühiskonnas (Paul B. Preciado) ongi pingeväli transgressiooni mõiste ümbert hajumas. Aga see selleks – Serrano on oma kunstis liikunud uutele jahimaadele, mille siseloogikal pole „Pissi-Kristusega“ midagi pistmist.

Lipunägu. Ameerika lipp umbes 1890. aastast. Andres Serrano. Nathalie Obadia galerii loal.

 Pressifoto

Mustad laigud arhiivi alateadvuses

Varem eelkõige sümboolses registris töötanud Serrano on end viimastes projektides ümber defineerinud kunstnik-antropoloogina, kes tegeleb sellega, kuidas mäletame ja unustame, sonkides arhiivi alateadvuses. Muidugi pole Serrano siin üksi – võib öelda, et kaasaegse kunsti areenil toimus sellise kunstipraktika läbimurre Okwui Enwezori 2002. aastal kureeritud IX Kasseli „Documental“. Serrano jõudis praeguse töömeetodini aga alles seoses projektiga „Mäng: kõik asjad on Trumpi omad“ 2019. aastal. Ta kammis eBay ostukeskkonnast kokku kõikvõimalikku Donald Trumpi nodi: enam kui 1000 Trumpi signeeritud, Trumpi brändimises kasutatud ja Trumpi äriprojekte reklaaminud kurioosset eset kogumaksumuses kuni 200 000 dollarit. Installatsiooni keskmes oli Trumpi pankrotti jäänud hiiglasliku Taj Mahali kasiino Ego Lounge kaunistanud kineetiline pöördskulptuur, millest sai selles esitluskontekstis irooniline osutus presidendi suurte äride varasematele sarinurjumistele ja antimonument tema veidrale kulla ja karraga uhkeldavale maitsele. Kui see teos oli antropoloogilist arhiivi käsitleva kunstilise uurimuse kohta mõneti ebatavaline – kogutud esemetest moodustus kõverpildina presidendi koondportree –, siis Serrano viimane seeria, mis moodustab dominandi Fotografiska näitusel, sobiks selle praktika tüüpiliseks õpikunäiteks. Serrano kõnetab siin poliitkorrektse puhastuse läbi teinud ühiskonda, kus brändinimedest on hiljutiste kampaaniate korras kustutatud kunagi nii loomulikud viited alandlikult teenindusvalmis house-nigger’itele, onu Benidele ja tädi Jemimadele. Töötades taas eBayst soetatud vanakraamiga, on ta ajaloo prügikastist välja toonud veel suhteliselt hiljuti Ameerika kultuurilises peavoolus domineerinud rassistliku reklaamieetose. Peame arvestama, et need grotesksed pildikesed ei kanna tähendust iseseisvalt, vaid terve diskursiivse süsteemi osana. Selle vernakulaarse materjali – mustanahaliste nägudega reklaamitud odavast parmunapsust Broadway muusikaetenduste reklaamides kasutatud blackface’itud valgete nägudeni –, mis võib musta kultuuri stereotüpiseerimise suhtes süüdimatutele Eesti vaatajatele paista pigem veidralt amüsantne kui ohtlik, on ta teppinud kokku sama diskursiivse formatsiooni süngeimate kaadritega. Eriti perversseteks leidudeks on piltpostkaardid – ei suudagi kujutleda, et kellele ja mis puhul selliseid küll laiali võidi saata –, mis kujutasid stseene orja avalikust peksmisest või hoiatuseks lintšitud mustanahalisest. Näituse kõige vanem artefakt on 1822. aastal välja antud lubakiri ühe Joshua nime kandnud 12aastase poisi müümiseks, koos selle juurde kuulunud standardse kinnitusega, et poiss ei ole kedagi tapnud, röövinud ega vägistanud ja on seega kaubana kõlblik. Ma arvan, et igal krooniliselt empaatiavaesel eesti vaatajal on paslik selle dokumendi ees korraks meenutada, et meie rahvas vabanes vallas­varana võõrandatava mõisainventari staatusest vaid kolm aastat enne selles ürikus jäädvustatud ajaloolist müüki.

Kurikuulus n-sõna kunstniku paletil

Serrano muudkui keerleb Fotografiskas ümber tülika n-sõna, mida meilgi ju enam igal pool valjusti välja öelda ei sobi. Nihutab fookust, testib publikut. Millegipärast arvan, et tüüpilisele New Yorgi Fotografiska külastajale, kes Serranot saatva kurikuulsusemüüdiga ehk ka juba varasemast tuttav, võis see näitusepakett olla liiga etteaimatav. Kõige huvitavam näibki mulle siin olevat just see, kuidas rassirepresentatsiooni diskursusega tegelemine on ühtaegu ajakohane ja kohatundlik meie mitte veel paljukultuurilises maanurgas. Isegi siis, kui siinne vaataja on end mustanahaliste representatsioonipoliitika nüanssidega süsteemselt kurssi viinud – akadeemilisel tasandil pakub selleks hea võimaluse EKA kirjastuse hiljuti välja antud artiklikogumik „Representatsioon“*, milles on teemale pühendatud suisa eraldi peatükk –, puudub tõenäoliselt paljudel selle teemaga empaatiline ja emotsionaalne püsikontakt. Eriti puudutab see pimetähn muidugi vanemat põlvkonda. Niisiis, lumehelbekesed, võtke kaasa emmed ja issid ning vanaemad ja vanaisad ja kuulake kannatlikult, mis neil selle kõige kohta öelda on. Selles vallas oleme küllap ikka veel sügavamalt Ida-Euroopas, kui ise seda tunnistada tahame … Niisiis mitte niivõrd Serrano kunstiline tekst, vaid just selle pedagoogiline potentsiaal on Fotografiska näituse puhul oluline.

* Stuart Hall, Teise vaatemäng – rmt-s Representatsioon – kultuurilised representatsioonid ja tähistamispraktikad. Koostanud Stuart Hall, Jessica Evans ja Sean Nixon. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, Tallinn 2018, lk 224–232.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht