Tähelepaneliku empaatiaga

Tamara Luuk: „Näib, et inimesest me ei pääse, seepärast suhtugem tema liigirikkusesse pigem tähele­paneliku empaatiaga. Kas või seetõttu, et tunda ära ja osata taltsutada tema tasakaalu lõhkumise tunge.“

KULLA LAAS

30. oktoobrini on Tallinna botaanika­aias vaadata VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“, kus on kümme kunstnikku või kollektiivi toodud kokku kümne kirjutajaga. Biennaal saab alguse maratoniga, kus esitletakse kümnel järjestikusel õhtul kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti.

Üks VIII Artishoki biennaali kirjutajatest on Tamara Luuk, kunstiajaloolane ja praegu Tallinna Kunstihoone kuraator, kes on avaldanud artikleid nüüdiskunstist ning tõlkinud ja toimetanud kunstiraamatuid. Varem on ta olnud Eesti teaduste akadeemia ajaloo instituudi kunstiajaloo osakonna teadur, aga esindanud ka Eesti kultuuri Brüsselis Euroopa Liidu juures.

Kuidas lähenesite kriitikuna alles valmimisjärgus teostele? Kas tõite kirjutamisprotsessi kaasa midagi oma kuraatoritööst?

Küsisin alustuseks endalt, milline kirjutamisviis valida Artishokil esindatud kunstnike töödele lähenemiseks. Sõltuvalt kirjutajast oli siin mitu võimalust: poeetilise paralleelreaalsuse loomine teosele, mida veel pole ja mille ülesehitusest päris iga viimast telliskivi ei tea ega tunneta; teoreetilisem lähenemine, kus tuleb arvestada tõsiasjaga, et enne on üksjagu kirjutatud, ja mis lausa eeldab tsiteerimist ja nimede pildumist; ning kolmas, see kõige elementaarsem lähenemisviis, kui katsutakse aru saada kelle ja millega on tegu, mida oodata ja milline võiks olla parim väljund just selliste eeldustega kunstnikutööle. Selgus, et see viimane on mulle, kuna ma paljude osalevate kunstnike varasemaid töid ei tunne, kõige kättesaadavam. Seda enam et kirjutajate grupis olin saanud tutvumis- ja ateljeekülastuste käigus aimu kunstniku valmivast tööst. Mulle avati tagamaid ka selle kohta, millest biennaalikülastaja ei pruugigi teada saada. Niisiis asusin ennast harima ja oma teadmisi täiendama. Lugesin, vaatasin ja kuulasin, kuni olin kogunud kümneid lehekülgi teavet ja märkmeid. Järgmine kimbatus saabus koos vajadusega suruda see mahukas, aga vähene teave ühele kokkulepitud leheküljele, unustamata kunstniku kohta öelda kõige olulisemat. Olulise all mõtlen esialgset muljet, aimdusi, üllatusi ja usaldust, mida esmakohtumistel tundsin. Alles siis, kui olin saatnud oma esimesed viis elementaarset, aga mulle hädavajalikku sisaldavat teksti biennaali kuraatorile Ann Mirjam Vaiklale ja kuulsin, et olen lähtunud iseenesestmõistetavalt oma kuraatoripositsioonist ehk sellest, mis on enne tehtud, mis on perspektiiv ja nii edasi, taipasin, et tal on õigus.

Mis vajab kunsti puhul kõige enam sõnastamist?

Kunstist kirjutaja peab oskama kunstiteost analüüsida. Elukeskkonna probleemide ja infotulva tõttu on analüüs nihkunud kontekstikesksuse poole, seda nii kunstnike kui ka kirjutajate puhul. Mõlemad jäävad seetõttu sageli jänni, sest upuvad elulise tausta üleilmsusse ja suurusesse, pannes tegijad abi otsima hübriidsetest väljendusvormidest ja keelest, mis ei kuulu kunsti juurde. Kunsti oma keel ja vahendid, need, mille abil sõnumeid edastatakse, loovad suhtluse, kannavad ja koondavad sisu, muudavad nähtavaks kunstniku väljendusviisi otsingud, oleksid justnagu kokku kuivanud ja ebausutavaks muutunud. Ega see ole nii ainult kunsti puhul. Kuivõrd on murenenud inimvõimete piiride kompimise eetilisus ja usaldusväärsus, paistab välja ka praegusel taimede tarkust ja mälu mõista püüdval Artishoki biennaalil. Biosemiootik Kalevi Kull, kelle uuritavas aineses teatakse kindlasti, mis on headus, kirjutab inimese ilumõiste ja esteetika piiratusest. Sellest, et me ei suuda neisse hõlmata punga ja puhkemist, närtsimist ja kõdu, nukku ja röövikut. Samast kõneleb ka kunstnik Sandra Kossorotova. Veelgi enam: ta on loonud inimkõnet ja kunstiesteetikat kasutades biennaalile töö, mis paneb võimsalt kõlama mitte ainult temale tähtsa. „Kannatusel on piir, aga empaatial ei ole,“ ütles Sandra meie kohtumisel. Just sinnamaale ulatuvad ka minu võimed ja mõistmisele püüdlev hea tahe.

Oma piiratuses pole mul õrna aimugi, kas meie, inimesed, jõuame kord puhta mõtte või tunde vahendamiseni, ilma et peaksime neile otsima sisu kandvat vormi, ja mis siis edasi juhtub. Võib-olla ühildume kauni kõiksusega, aga võib-olla vähem nooblina näivate ainuraksetega. Niikaua kuni me sealmaal pole, on tähtis taibata, mispoolest see, millest kirjutama hakkan, on kunst.

Mida arvate Tallinna botaanikaaiast Artishoki biennaali näitusepaigana?

Meil on olemas pikaaegne kogemus näitustega, mis paiknevad tuttavast institutsionaalsusest eemal mõnes teises ruumis ja institutsionaalsuses või üldse mitte institutsionaalsuses, nagu maha jäetud tööstushooned, kodugaleriid, keldrid ja pööningud, pargid või surnuaiad. Artishoki biennaali teemaga haakuv botaanikaed on väga nutikas mõte: väga mitmekesine publik tuleb siia kohale lõõgastunud ja avatud meelega, valmis ilu ja meeldivate elamuste vastuvõtmiseks. Muide, biennaalil kirjutajatele eeltööks kokku pandud soovituslik lektüür sisaldab ülevaateid Tallinna botaanikaaia ajaloost ning ka uurimused Londoni ja Amsterdami botaanikaaia mineviku, oleviku ja potentsiaalse tuleviku teemal. Tallinna botaanikaaia muutuvad funktsioonid on võtnud vaatluse alla Liisa Saaremäel videoteoses, kus näitab, kuidas teadusliku ja hariva taandudes on asendunud uurimuslik ja õpetlik osis meelelahutuslikuga, kusjuures keskmes pole taim, vaid inimene. Ulla Alla, Merilin Kaup, Mari Möldre ja Margus Tamm väidavad, nagu ka paljud noorema põlve arhitektid, et aitab pöörasest tarbimisest, ehitamisest ja üle­kureerimisest, teeme vana korda, avastame käsitöö võlu ja hängimise inspireeriva olemuse. Nad on mängulised ja vaimukad. Ligilähedaselt samast kõnelev Shubanghi Singh seab kapitalismi, kolonialismi ja tänapäevase töö mõttekuse küsimärgi alla, aga tema nakatavale ärevusele on kõneka vormi leidmine juba märksa kõvem pähkel.

Mida võiks Artishoki biennaali kunstnike näitel välja tuua arutlemaks biennaali peateema „Taimed kui tunnistajad“ üle?

Päevakajalistel teemadel on tendents moeks saada. Tehakse valikulisi ekskursse minevikku, vaetakse ulmekirjanduse ja filmikunsti näiteid, mida enne samasuguse intensiivsusega käsitletud pole, kasvava huvi tõttu kollektiivse teadvuse vastu on taas avastatud Carl Gustav Jungi kirjutised … Feministid ja ökoseksuaalid pööravad tähelepanu naisele kui taimele, lillele või puule, tema taasühinemisvajadusele maa kui ema või armastajaga. Nii ka Artishoki biennalil. Ainuüksi Paul Kuimeti ja Sveta Grigorjeva teoste pealkirjadest selgub, missuguse amplituudiga pendel võngub: Kuimetil „Kuidas on olla see, mis sa ei ole“ ja Grigorjeval „Olin ammu enne juba lill, kui teda tundma sain“.

„Sa kas nõustud, et filmi- ja teatriesteetikal on oma väärtus ja funktsioon, või sa ei nõustu. Juhul kui ei nõustu, siis organiseerid streike üüritõusu vastu või korraldad poliitilisi kampaaniaid,“ kirjutab Peter Gidal¹, avangardfilmi tegija ja teoreetik. Tema materialistliku filmiteooriaga kursis ning samuti narratiive ja illusioone vältiva Paul Kuimeti biennaalitöös pole kahtlust kunstiesteetika võimekuse suhtes. Väljakutsena ajastu hirmudele ja killustunud trendikusele kõnetab ta biennaali teemat ja publikut puhta ja täpse vormi kaudu, töötab kõige lakoonilisema, lihtsama kujundi ja pildipinnaga. Neid, kes söandavad rääkida pildikujundlikult, on biennaalil vähe, aga paradoksaalselt mõjuvad nende tööd uudse ja värskena.

Kuidas suhestute teie ühiskonnas ja ka paljude kunstnike meelest tähtsa suundumusega avardada või pöörata ümber inimkeskne vaade elusloodusele?

Avardagem, aga ärgem kiirustagem ümberpööramisega! Teadus liigub suurte sammudega. Pole mingi saladus, et kõrvuti metsa-, puu- ja lilleusku inimestega on ka Silicon Valley, kõrvuti kollektiivset mälu kandnud regilauluga suurandmed. Küborgid vahendavad samamoodi nagu taimede juurestikud teavet maapinna ja eluslooduse seisundi kohta; kunstnikud poogivad oma geene taimele nõnda, et lill, nende kunstiteos, mis sellest võrsub, on kaunis, kuigi eetiliselt küsitav … „Võibolla me areneme, õpime kasutama teisigi suhtlusviise peale keeleliste ja elektrooniliste ning leiame põhjust ja võimalust oma elektroonilisi võrgustikke looduslike võrgustikega kokku kolida?“ küsib üks tasakaalukamalt loodusteadvusest kõnelevaid kirjutajaid ja kunstnikke Peeter Laurits.²

Kiiresti muutuval teadusel ja kunstil näib siiski olevat üks ühine, pikema püsi ja vinnaga kokkupuutepunkt – mina ja teise probleem. See põhjustab nii koosolemise igatsust kui ka konflikte. Inimene saab materdatud, enamasti õigusega, mõlemalt poolt. Artishoki biennaalil aednikurollis Alevtina Khakidze osutab invasiivsete, ohtlikuks kuulutatud taimede olukorra põhjustajana need teise elukeskkonda toonud inimesele, samuti sellele, et mis ühes kontekstis ravib, võib tappa teises. Näib, et nii või teisiti, inimesest me ei pääse, seepärast suhtugem tema liigirikkusesse pigem tähelepaneliku empaatiaga. Kas või seetõttu, et tunda ära ja osata taltsutada tema tasakaalu lõhkumise tunge.

1 Practice Always Precedes Theory. Interview with Peter Gidal by Sezgin Boynik, Giovanna Esposito Yussif & Kari Yli-Annala. Vt https://www.academia.edu/24782092/Practice_Always_Precedes_Theory_Interview_with_Peter_Gidal

2 Peeter Laurits, Vaimsed taimsed kulgejad. – Vikerkaar 2020, nr 7-8, lk 128.