Järk-järgult avanev maastik

Balti noorkunstnike rühmanäitus keskaegses kloostriansamblis on kui aardejaht ruumirägastikus, kus saab kogeda kunstipraktika piiride ähmastumist ja kohaspetsiifilisust.

KAISA MAASIK

Näitus „Tundemaastikud“, kuraator Šelda Puķīte. Vilniuse Arka galeriis 21. X – 17. XII.

Arka galerii on Leedu kunstnike liidu suurim galerii, mis asub Vilniuse vanalinna kloostriansambli ruumides. Näitus „Tundemaastikud“ on sündinud Arka, Tartu Kogo galerii ja Riias tegutseva Wunder Kombinati koostöös ning kokku on toodud Balti riikide kunstnike ja erandina ühe kanadalase teosed. Kuraator Šelda Puķīte sõnul avab näitus „emotsionaalselt ja isiklikult tunnetatud maastikud“, samal ajal näitlikustades, et maailma kogetakse suuresti inimkeskselt. Olgugi, et kolmandikku osalevatest kunstnikest esindab Kogo galerii, jääb kooslusest näituse raamistikus loomulik ja põhjendatud mulje.

Näituse külastajal tuleb kulgeda mööda ruumide rägastikku, mööda eri korruseid ja tasandeid. Väljapanek moodustab omaette maastiku, mis avaneb järk-järgult. Kõige sarnasem näituseruum Eestis on ehk Pärnu Linnagalerii raekojas: sinna jõudmiseks tuleb samuti minna treppidest üles teisele korrusele, kus on eriilmelised ruumid, mida saab ringselt läbida. „Tundemaastike“ näitusetervik on jaotatud seitsme eri iseloomuga ruumi vahel, kusjuures kuraator on sobitanud kokku väiksemad komplektid: kord on teosed vastandlikud, siis jälle sedavõrd sarnased, et kunstnike käekirjad sulavad üheks, kõlades peaaegu eristamatult kokku. Toon siinkohal nende hulgast välja vaid väikse valiku.

Esimeses ruumis on kõrvutatud Līga Spunde ja Monika Radžiūnaitė looming: mõlemad on kujutanud inimesi sakraalse sisuga vitraažakende ees seismas ja istumas. Olgugi et teosed on loodud eri tehnikas ning pole kuigi sarnased, mõjuvad need kui ühe lause osad. Oskuslikult on need paigutatud ruumis sinna, kus kordub akende kuju: küllap on tegemist seinasüvendite või suletud käikudega, mille piirjooned on teadmata põhjusel nähtavad. Laura Põllu ja Lou Sheppardi ühisteoses „Mere pühkimine + Suur tamm + Imelik maja“ kõlav lauluviis lisab kloostrihõngule viimase nüansi. Arvan, et sellel näitusel pääseb teos rohkem mõjule kui Kumu kunstimuuseumi näitusel „Kunst antropotseeni ajastul“, kus see viimati väljas oli. Seal mõjus ruum rohkem koridorina, kuhu kauemaks peatuma jääma ei kippunud.

Vaade näituselt. Teostele on antud ruumi ning kõrvutuste kaudu jagub piisavalt kontrasti.

Järgmises ruumis on Maija Kurševa ja Diāna Tamane teosed, kus mõlema puhul teemaks kodu ja poliitika kokkupuutepunktid. Kui Kurševa on tõukunud Vene-Ukraina sõjast ning kujutatud on Läti ja Venemaa riigipiiri kontuuri, siis Tamane on keskendunud esivanemate läbielamistele, sellele, kuidas on riikide territooriumi muutus mõjutanud üksikisiku tasandil inimsuhteid ja igapäeva. Valitud teosed ilmestavad, et sama paik võib elustada nii helged kui ka traagilised mälestused. Teoste keskmes on tamm, ainus füüsiline pidepunkt, mis kinnitab kunagise kodu asukoha. Motiiv on veelgi kõnekam seetõttu, et ka minu ema lapsepõlvetalust on järel vaid puud. Mina pole neid hooneid kunagi näinud, kuid seal senini seisvad puud tuletavad meelde mu ema läbielamisi ning mõõdavad nendest möödunud aega.

Psühhogeograafiline maastik

Päikesekambri katuse all on totaalselt hõivanud Anna Mari Liivranna teos „Viivlevad ehised“, mis koosneb hõbekettidest, merevaigust, pärlitest, kunstküüntest, müntidest ja muust pudi-padist kokku punutust ning joonistuste seeriast „Varisevad siluetid“. Liivrand tegeleb väljapanekus taassünni ja kaduvusega, kujutades süngeid varemeid ja mineviku reliikviaid, mille vahel õitsevad kõik taimed üheaegselt. Teose kirjelduse kohaselt tähistati säärase totaalse õitsenguga keskajal paradiisi. Vaatemängu varjutab teadmine, et haprad võluvad taimed varemete vahel on tegelikult äärmiselt mürgised. Ringi liikudes märkasin ruumi tagaosas kirevat maali, millele vastanduvad heleda tonaalsuse ja õrna kogumuljega Liivranna teosed. Radžiūnaitė justkui leegitseva maali keskmes on mossitav tegelane, kes hoiab oma käppa puuris oleva palvetaja peal, samal ajal kui väiksed harkidega tiivulised varitsevad teisi inimesi. See on kui piibellik stseen, kus taevas pole hingelistki, üksnes ähvardavad taimed ja koorumisootel konnakullesed, ning põrgus oodatakse viimset kohtupäeva.

Samal ajal jooksevad ühendava niidina läbi eri ruumide Alexei Gordini ja Rūta Spelskytė teosed. Gordin tegeleb oma seerias „Moskva maja“ poolelijäänud ja mahajäetud hoonega Vilniuses ning tantsib nii filmitud hoone kui ka näituse ruumide ekraanidel. Paralleele saab tõmmata Jaan Toomiku teosega „Tantsides koju“, kus kunstnik tantsib laevatekil mootorirütmi taktis. Gordin tantsib sünge muusikažanri, witch house’i järgi, rõhutades ümbritsevat dekadentsi. Spelskytė on näitusele välja pannud kogutud konfettide kollektsiooni. Need on esitletud enamasti ükshaaval minigrip-kotikestes ning pakendile on lisatud leiuinfo, kes, millal ja kust värvilise konfeti on üles korjanud. Kuna nende hulgas on kunstniku tuttavate leide, siis on oluline, et kirjeldus oleks piisavalt informatiivne ja konfeti leidmise loo kõrval kerkiksid pinnale ka leidja mälestused. Mitmelt poolt leitud konfetid moodustavad nii koguja kui vaataja puhul omaette psühhogeograafilise maastiku.

Pärast Gordoni ja Spelskytė teoste paigutuse rütmi tabamist hakkasin nende järgmisi teoseid ootama ja otsima. See aardejaht kulmineerub näituse viimases ruumis, omamoodi mäejalamil, kust avaneb vaade juba läbitud ruumile ning Rūta Spelskytė kollektsiooni lõviosale. Kui kinnipüütud konfettide näol on tegemist taltsutatud peoga, siis Gordin tantsib seal, kus pidu on ammu möödas, või õigemini, kus see poleks kunagi alata saanud. Meenus Pärnu Linnagalerii selle aasta rühmanäitus „Mu väheste oskuste nõrgad uimed“, mille koos teiste osalejatega kokku panin. Paigutasime minu vanatädi Tiiu Maasiku lillemaalid samasuguse loogika järgi: igas ruumis oli vähemalt üks tema maal, mis oli mõnikord nõnda keskkonda sobitatud, et see esialgu silma ei torganudki.

Pean lugu kunstipraktika piiride ähmastamisest, kordustest ja kohaspetsiifilisusest – seda kõike saab sellel näitusel kogeda. On sümpaatne, et kuraator pole piirdunud kunstnike puhul vaid ühe tööga, vaid on andnud laiema sissevaate kunstnike teemadesse, millega nad tegelevad, ja materjalidesse, mida nad kasutavad. Teostele on antud ruumi ning kõrvutuste kaudu jagub piisavalt kontrasti, et nende lood saaksid esile tulla. Need otsesed ja kaudsed maastikud kõnelevad inim- ja võimusuhetest, olenditest ja asjadest, tunnetest ja mälestustest nende maastike keskel. Maastikud on samamoodi muutumises nagu inimesed ise. Kui kirjeldaksin esimest maastikku, mis pähe tuleb, ütleks see minu kohta palju. Usun, et nõnda on ka näitusel „Tundemaastikud“, kus inimeste lood avanevad maastiku metafoori kaudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht