Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“
Teadmised, oskused, riigimehelikkus ja lugupidamine on küll palgatud, kuid kinni seotud.
Kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud ületada see keelelõhe – projektkeel vs. rahvakeel ehk lobakeel – ja saavutada süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?
Tugev kunstiajaloolase identiteet ja tahe oma töö vilju jagada on Sirje Helmet saatnud läbi kõigi juhiametite, millest igaühe kaudu on ta Eesti kunstiellu jätnud mõjurikka jälje.
Olles endale püünel koha välja kirjutanud, võivad klassikud nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.
Hoolimata töömahust, mida Olav Ehala lugude õppimisse pannakse, tehakse seda muusikat suure hoole ja lustiga, sest see on imeilus ja kogu vaeva väärt.
Kuidas keegi lihtne talupoeg ja tööline otsustab järsku, et õpib ära saksa keele, tõlgib Nietzsche „Zarathustra“ ning teeb seda korralikult?
Avalikel asutustel on võimalus kujuneda kohaliku elu edendajateks, kui koostöö elanike, koolide, raamatukogude, kirikute jm asutuste vahel on hea.
Hüljatud hooned ja suhtumine arhitektuuripärandisse on kerkinud arutelude keskmesse nii meil kui mujal.
Kui lai on jõgi? Kas saunatagune jõgi on alati selline olnud? Mida teha vette kukkunud puutüvedega? Kaldad on kitsaks jäänud. Milline on oja ja jõe nägu ja olemus?
„Mälestused Altai kraist“ hoiab kaugelt maalt tulnud meenutused värske ja kaunina.
D. Nurkse poeetilises ümberasumissaagas „Hääled üle vee“ kuulatakse ja kuuldakse palju, kuid seda võib kõrvutada ka raskete aegade maalikunstiga.
Una Corda kontserdil kajas kõiges vastu hoolikas läbimõeldus: valgustus, muusikute riietus ja lavaruumi paigutus oli klassikaliselt kaunis.
„Elu ja armastus“ on küll senistest Taska ja Apollo koostööfilmidest parem, ent jääb algmaterjalile kõvasti alla: Tammsaare feministlike ideede rõhutamiseks pole jätkunud piisavalt julgust.
Kumu näitusel „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ esitletud kolm autorit on põhimõtteliselt sedavõrd erinevad, et neid ühel näitusel koos vaadata on ülimalt keeruline.
Inimkapitali väärtus ja tähendus vähenevad üle lahe minnes drastiliselt ning keegi võimete ja oskuste järele ei küsi.
Ukraina vallutamine Peeter I ja Katariina II ajal oli imperiaalne ülepingutus – just neil aladel sattus Venemaa XIX sajandil silmitsi rahvuslusega.
Juhan Kuus on oma fotodel tabanud midagi olemuslikku ühtlasi tõestades, miks meil üldse dokumentaalfotograafiat vaja on.
Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro ise on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu.
Katrin Essensoni „Lunaarsetes episoodides“ pakutakse publikule tõepoolest und, aga on õigem jääda siiski osaliselt teadvusele, mitte täielikult unne libiseda.
Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.
Serhi Plohhi „Vene-Ukraina sõda“
Kuido Merits, „Võõras keskkonnas minapilt variseb“
Näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“
Liisa Kruusmäe näitus „Mälestused Altai kraist“
Näitus „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“
Eesti Draamateatri „Lähenemine“
Katrin Essensoni „Lunaarsed episoodid ja luhtaminekud mitmes vaatuses“
Endla teatri „Tõde ja õigus V“
In memoriam Helle-Iris Michelson
Esiküljel filmikunstnik Priit Vaher. Foto Taavet Kirja