Inimese silmad ei valeta

Juhan Kuus on oma fotodel tabanud midagi olemuslikku ühtlasi tõestades, miks meil üldse dokumentaalfotograafiat vaja on.

MARTIN BUSCHMANN

Näitus „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“, kuraatorid Kristel Laur ja Toomas Järvet. Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 4. V 2024.

Enamiku näitustega on tihtipeale nii, et ega oskagi oodata, mida seekord näha saab. Kerge ootusärevus saadab pea iga uut näitusekülastust. Segu lootusest, et suure tõenäosusega üllatab näitus millegi meeldivaga, samal ajal kui taamal varitseb kerge hirm, et äkki ei meeldi. Ja siis on näitused, mille puhul on juba ette teada, et suure tõenäosusega saab näha midagi väga põnevat.

Muidugi on näituse sisu ja autori headuse üle otsustamine alati subjektiivne, aga näiteks ei tekkinud mul 2018. aastal Berliini biennaali ajal mööda linna ringi kolades hetkekski küsimust, kas ma ikka pean minema C/O Berlini uksest sisse vaatama Irving Penni „Centennial’i“ näitust. Samuti ei pea ma pikalt mõtlema, kas astuda Tallinnas Fotografiskasse, et vaadata sealset Peter Lindberghi näitust. Täpselt samamoodi ei pea ma hetkekski kõhklema, kas pista nina dokfoto keskuse ukse vahelt sisse ja vaadata ära näitus „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“. Täiesti võimatu, et võiksin selles näituses pettuda.

Seda kahel põhjusel. Esiteks on dokfoto keskus mind alati suutnud üllatada ja teiseks on selle institutsiooni nimetus ikkagi Juhan Kuusi Dokfoto Keskus. Võimalus, et nende seinte vahel Juhan Kuusi näitus alt veab, on olematu. Võrdlus Penni või Lindberghiga pole siin üldsegi kohatu, sest ma ei leia, et Juhan Kuusi looming neile kuidagi alla jääks, ükskõik kui palju kuulsamad kaks esimest ka poleks. Kõik nad on äärmiselt tugevad portreefotograafid. Täpsemalt, kõigi kolme loomingu puhul on läbiv teema ikkagi inimene.

Juhan Kuus omakorda asetub dokumentaalfotograafias konfliktifotograafide alamkategooriasse. Kuusi võime liikuda nii füüsiliselt kui vaimselt inimesele lähedale on oskus, millest enamik fotograafe vaid unistada võib. Siinkohal jõuame selleni, miks Juhan Kuusi looming mind köidab. Selleks tuleb lühidalt peatuda millelgi, millel ma muidu üldse peatuda ei tahaks, nimelt fotograafia tehnilisel küljel.

Portreede puhul mind üldiselt ei huvita, mis kaamerat või objektiivi on kasutatud – enamasti ei muuda fototehniline pool fotot ei paremaks ega halvemaks. On väga spetsiifilisi olukordi, kus on parem kasutada üht või teist objektiivi ning ei saa öelda, mis on õige, mis vale. Ent kui rääkida Juhan Kuusist, kes oma loomingus kasutas valdavalt 35 mm ja 28 mm objektiive, on objektiivide teema peaaegu et kohustuslik. Imelik oleks kirjutada Jeanloup Sieffist ja mitte mainida 21 mm objektiivi (ja 28 mm, mida ta samuti kasutas) või Garry Winograndist, kelle nimi on peaaegu et 28 mm objektiivi sünonüüm.

Inimeste pildistamise puhul lainurga abil on kolm aspekti, mida jälgin ja mida iga alustav fotograaf peaks mõistma. Esiteks võimaldab lainurk kaasata kaadrisse keskkonna. Dokumentalist Juhan Kuusi puhul on seesugune objektiivi valik enam kui loogiline, nn „pea ja õlad“ fotod siin kõne alla ei tule.

Teine aspekt on füüsiline lähedus. Ma ei arva, et fotograaf peaks Bruce Gildeni kombel kellelegi nina ette hüppama, vaid seda, et lainurgaga tõeliselt hea portree saamiseks peab pildistatav fotograafi usaldama, ta endale lähedale lubama. Rõhk sõnal „lubama“. Fotograafia on inimeste pildistamisel halastamatu: kui pildistatav pole läheduseks valmis, saadakse foto inimesest, kellel on silmis ärev kohmetunud pilk. See ärevus tapab kõik muu, mis seal silmis muidu olla võiks.

Kolmas aspekt on aeg. Objektiivi kasutuses ei laiene see faktor ainult lainurgale, vaid kõikidele objektiividele. Kui keegi pildistab aastaid ja aastaid sama objektiiviga, teab ta une pealt, milline tulevane pilt välja näeb. Ilma pildiotsijasse vaatamata on juba ette teada umbkaudne kadreering. Objektiiv muutub fotograafi keha pikenduseks. Ja see on vaat et kõige olulisem. Pärast pikki aastaid fotograaf selle peale enam ei mõtle.

Kuusi portreed ei ole head ainult sellepärast, et ta kasutas üht või teist objektiivi. Nagu eelnevalt mainitud, hindan väga tema võimet pugeda inimesele lähedale. Ta on tuntud sellepoolest, et ta ei valinud pooli. Juhan Kuus on üks vähestest fotograafidest, kes põhimõtteliselt kogu elu järgis Robert Capa maksiimi „kui su fotod pole piisavalt head, siis sa pole piisavalt lähedal“. Konfliktide vastaspooled lasid ta endale usalduslikult lähedale. Siit ka põhjus, miks on kõik tema pildid usutavad. Usaldavad silmad ei valeta. Vahet pole, kas neist õhkub uhkust, ülbust, muret, leina, teatavat leppimist ja apaatsust või siirast rõõmu. Kõik need tunded on tõelised ja tõelisi tundeid on enamasti raske fotole püüda.

Loomulikult on näitus täis ilusaid fotosid. On rõõmsamaid ja vähem rõõmsamaid hetki, kuulsamaid ja vähem kuulsamaid pilte. Siinkohal kutsun üles vaatama kuulsatest piltidest mööda. Ma saan aru, et Nelson Mandela ja Bill Clintoni kaksikportree, mis on tehtud Robbeni saare vanglas Mandela endises vangikongis, on silmapaistev ja tuntud. Kuulsad näod müüvad, aga minu arvates on Kuusi loomingus tähtsamad tavalised inimesed. Soovitan kolada mööda nurgataguseid, täpsemalt, nurgast nurka. Hoolikas otsija avastab sedasi pildi või pildipaari, mis võtab kokku nii hea portree kui ka selle, mille pärast meil üldse fotograafiat, eriti dokumentaalfotograafiat vaja on.

Ühes nurgas on kaks pisikest mustvalget fotot. Mõlemast on võimalik väga kiiresti üle või mööda vaadata, aga ei peaks. Üks kujutab rühmas suitsetavaid valgeid mehi, ilmselgelt millegi ootuses. Õhus on ehk kerget ärevust, kuid üldiselt on mehed enesekindlad. Teine, selle kõrval olev pilt kujutab mustanahalist ema väikese pojaga. Poisi püksid on rebadel ja tema tagumik ja reied oleksid nagu millegagi kaetud. Kummardudes pildile lähemale avastab vaataja õõvastusega, et tegemist on armidega. Naise näoilmet on võimatu siinkohal kirjeldada. Sellist lootusetuse tunnet, mis on ema silmades, ei ole ma veel fotol näinud.

Siinkohal peangi kahjuks nentima, et hea foto ei tähenda alati teps mitte head sündmust. Fotograafiliselt on tegemist väga hea fotoga. Või siis fotode paariga. Igas muus kontekstis oleks ema ja poja pilt võrreldav igati tavalise portreega, kus tabatud hetkel on laps keeranud korraks fotograafile selja ja piilub üle õla. Paraku pole see nii. Tänases ühiskonnas, kus tihtipeale kiputakse fotosid keelama või siis nentima, et üks või teine foto ei ole sobilik (näiteks fotod kodututest, mida on samuti näitusel meeletult palju) peaks rohkem tähelepanu pöörama sellele, et pildil kujutatud olukord ei oleks üldse tohtinud fotograafi ees avaneda.

Ehk et küsimus ei tohiks üldse olla, kas sellist pilti tohib teha või seda avaldada, vaid kuidas me saaks ühiskonnana areneda nii kaugele, et midagi sellist enam ei juhtuks. Mitte ükski kirjeldus ei suuda edasi anda, mis tunne on seda fotot vaadates, ning seda tunnet, mis on ema silmades. Inimese valu ei ole võimalik lavastada, seda valu ei ole ka alati võimalik adekvaatselt sõnadega kirjeldada, kuid iga inimene, kellel on kas või grammikenegi empaatiavõimet, on suuteline seda tundma, kui ta seda fotot vaatab.

Igal juhul soovitan kindlasti seda näitust vaadata, ja vaadata pikemalt, kui võib-olla tavaliselt üht fotonäitust vaadatakse. Ja veel kord: vaadake silmi! Juhan Kuus on meister inimeste pildistamisel ja inimese silmad ei valeta.