Süvenemisharjutused

Elisa-Johanna Liiv: „Vahetu protsessis osalemine annab kirjutajale lisatasandi ja võimaluse näha ka loojat teose taga. Isiklik kontakt mõjutab teosest arusaamist ja sellest kirjutamist.“

KULLA LAAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning kümme kirjutajat. Biennaali avamismaratoni jooksul, 29. septembrist 8. oktoobrini, esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.

Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv on kaks sõpra, kes asutasid 2016. aastal Tallinnas raamatupoe Puänt, kus korraldavad kirjandusüritusi. Poe alusel on arenenud ka nende oma kirjastus. Artishoki biennaalil kirjutavad nad koos kunstist esimest korda.

VIII Artishoki biennaali kunstnike seas esineb mitu tandemit, kuid kirjutajatena olete teie ainukesed, kes kirjutavad tekstid koos. Kuidas olete jaganud tekstiloome protsessi?

Elisa-Johanna Liiv: Üldiselt ei ole kahasse kirjutamine väga levinud. Kui olen küsinud neilt, kes on kirjutanud koos artikleid või arvustusi, kas see on lihtne protsess ja kuidas nad seda teevad, siis enamasti tuuakse välja, et on mitmeid koostööviise ja mõnikord ei saadagi ühisele lainele.

Triinu Kööba: Meil on selles suhtes lihtsam, sest oleme juba aastaid koos töötanud, aimame, kuidas teine asjadele läheneb. Kui ühel meist on halb päev, siis teine tavaliselt päästab välja. Ühel tekib mõte, teine võtab sellest kinni, vormistab ära ja kõrvalt teinegi tõdeb, et umbes nii mõtleski. Eks see ole usalduse küsimus ja sõpradena julgeme ka öelda, kui midagi üldse ei toimi.

Kunstikriitika kirjutamine on meile uus lähteülesanne. Oleme EKA taustaga ja kirjutamisega varem kokku puutunud, aga teised Artishoki kirjutajad on rohkem visuaalkunstiga seotud kui meie. Meie vaatepunkt vahendab seda, mida näitusekülastaja tunneb või arvab ja see annab tekstidele teise nurga.

Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba on tänavusel Artishoki biennaalil ainukesed, kes kirjutavad tekstid koos.

Aron Urb

Mis on kriitika funktsioon?

Liiv: Kriitika puhul on oluline vestluse algatamine. Mingil määral on see funktsioon ka turunduslik, eesmärgiga tõsta esile seda, mis kunstiruumis on. Kui kõike paistab olevat palju ja justkui ei jõua hõlmata, siis kriitik saab anda kätte juhised. Arvustuse lugeja võib nõustuda või vastu vaielda, ise edasi mõelda ja otsustada, kas kirjutatu on jama või, kui tema meelest mitte, siis võtta tekstist midagi ja nende abil vaadata teost teisiti.

Kööba: Mõnikord on oht kriitiku sõnu liiga palju uskuma jääda. Muuta need justkui enda omaks ja mõelda, et arvustaja on autoritaarsem ja teab rohkem. Sedasi võib kogemata lasta enda tunnetel või mõtetel ära kaduda. Kirjanduses on küll näha, et kui keegi kirjutab mõnest raamatust halvasti, siis seda ei taheta lugeda, see on justkui juba maha tehtud. Teatris on muidugi veel karmim. Oleneb ka teatrist, aga kui esimene arvustus on laitev, on sellel edasisele saali täituvusele üsna katastroofiline mõju. Selle asemel et minna ise kohale ja vaadata, lugeda või kogeda, võetakse kellegi teise sõna tõe pähe.

Kuidas olete lahti mõtestanud Arti­shoki biennaali formaadi, mis viib kümme kunstnikku või kollektiivi kokku kümne kirjutajaga, kes peavad teostest kirjutama juba enne, kui näitus avatakse?

Liiv: Näha kõrvalt kümne kunstniku või kollektiivi tööprotsessi – kust mõte saab alguse ja kuhu välja jõuab –, on kindlasti üks Artishoki väärtusi, kuna tavaliselt kogevad kriitikud ainult lõpptulemust. Vahetu protsessis osalemine annab kirjutajale lisatasandi ja võimaluse näha ka loojat teose taga. Isiklik kontakt mõjutab teosest arusaamist ja sellest kirjutamist.

Kööba: On ainult hea, et Artishokil on nii erineva taustaga kirjutajad. See aitab murda arusaama, et teost peab ühtemoodi mõistma. Kui võtta ette kunstiteos ja lugeda selle kohta, siis on selge, et arvamus on kujunenud eri suundade pealt. Siis julgeb sinna juurde ka oma mõtteid tekitada. Arvamuste rohkus aitab näitusekülastajal ka iseendaga dialoogi astuda. Artishoki formaat nõuab külastajalt veidi teistsugust lähenemist, see kutsub süvenema.

Liiv: Kunagi arutasime ka Puändis, et süvenemise pealt ei taha raamatuid valides allahindlust teha. Meil on poes omajagu raamatuid, mida ei saa lihtsalt võtta, läbi lugeda ja kõrvale asetada, vaid need nõuavad ka tööd iseendaga. Kuna praegusel ajal toimub kõik „nüüd ja kohe“, on süvenemine kaduv oskus. Tean, mis kirjanduses selle vastu aitab, kunstiga võib-olla on samamoodi. Kui tahta harjutada lugemis- või raamatusse süvenemisoskust, tuleb alustada iga päev viieteistkümnest minutist. Kõlab hästi banaalselt, aga see toimib. Esimene näitus, mida külastatakse, võib-olla ei meeldi, sellest ei saada aru ja see on ka mõistetav, aga siis tuleb minna uuesti ja püüda näitust mõtestada: kuidas nähtu tundma paneb ja miks just nii.

Mida arvate Artishoki biennaali tänavusest paigast – Tallinna botaanikaaiast?

Kööba: Botaanikaaeda minnakse enamasti aega veetma, taimi vaatama, rohelust nautima. Artishoki biennaal tõmbab tähelepanu sellele, milline taust Tallinna botaanikaaial on, millal on see tehtud ja kuidas need taimed on sinna saadud. Külastajatel saab kohaga areneda uus suhe, tekib võimalus sellest teistmoodi mõelda.

Liiv: Botaanikaaeda näitusele minekul on ka kultuurisündmuse pidulikkuse efekt. Sinna sõitu ette võttes pannakse ennast vaimselt teise ruumi. Võetakse aeg maha, minnakse näitusele, ollakse teistsuguses ruumis, vaadatakse, loetakse ja siis on aeg ära minna.

Kööba: Näituselt naasmise pikk teekond on hea aeg nähtu seedimiseks. Tihti juhtub, et jõutakse näituselt kiiresti koju, juba ootavad ees mingid toimetused ega jõutagi nähtu üle mõelda. Bussi- või taksosõit botaanikaaeda on hea mõtisklusaeg.

Milliseid mõtteid paneb liikuma seekordse biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“ ning selle dekoloniseeriv vaatenurk botaanikaaiale?

Liiv: „Taimed kui tunnistajad“ kokku panduna dekoloniseerimisega tekitab mõtte, et koloniseerimise ajalugu on olnud küll inimeste ja maade vallutamine aga ka taimede enda suva järgi ümberpaigutamine ja hävitamine. Protsess, mis toimub igas maailma otsas, botaanikaaiad on nagu koloniseerimise muuseumid.

Kööba: See, et võõraid taimeliike tuuakse sisse, ei ole ainult ajalugu, vaid toimub siiamaani ja ei jää ainult botaanikaaia piiridesse. Kui vaadata koduaedadesse, siis on ka need võõrliike täis. Tegelikult peaks õppima uuesti tundma ja väärtustama siinseid taimi, mitte laskma liugu välise ilu peal. Võitlen sellega oma maakodus, kuhu on võõrliigina sisse toodud konnatatar. See on tulnud Euroopasse XIX sajandil Jaapanist kui pargitaim, aga kuna sellel ei ole Eestis ühtegi vaenlast, siis see vohab metsikult. Käingi siis iga nädal seal rohimas, et konnatatar ei võtaks kõike üle.

Nimetage mõned raamatud või teised kultuurielamused, mille toel aia olemuse üle mõtiskleda.

Liiv, Kööba: Aveliina Helmi ja Kalevi Kulli „Ööülikooli“ salvestis „Pärandatud rikkus“ 2019. aastast. Nad rääkisid pärismaistest ja pärandkooslustest ja ka ihalusest oma aeda pidevalt uut, huvitavat, aga ka võõrast sisse tuua, mis ei pruugi meie mullas end üldse nii hästi tunda.

Aed kui erinevate ruumide avanemine György Dragománi raamatus „Tuleriit“ (Draakon & Kuu, 2020). Selles on aed, kus kasvab võimas pähklipuu, mille otsa ronides saab siseneda keelatud kuuri. Binokliga avaneb sealt vaade kaugel toimuvatele sündmusele. Peategelase vanaema eestvõtmisel toimuvad kohati arusaamatud ja hirmutavad rituaalid, näiteks savimehe valmistamine (juudi mütoloogias golem), mis ometi endasse haaravad ja palavikulisuses annavad aimu tegevuse mõjukusest.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht