Näituseraamid hoiavad kunstnikke (mõtte)ahelais

Kumu näitusel „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ esitletud kolm autorit on põhimõtteliselt sedavõrd erinevad, et neid ühel näitusel koos vaadata on ülimalt keeruline.

KAIRE NURK

Näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“, kuraatorid Anu Allas, Laima Kreivytė. Kumus 29. IX 2023 – 25. II 2024.

Näitusel „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ saavad kokku kolm eraldi võetult väga huvitavat ja eripalgelist kunstnikku kolmest Balti riigist. Maksimaalse üldistusjõuga skeem võiks olla näiteks selline: kolm naiskunstnikku, kelle keskne tegelane on naine ning kõigi põhiline mänguruum on kunstiline maalikeskkond.

Naine

Püüan autorite kaupa seda esialgset üldistust võimalikult kokkuvõtvalt näitlikustada. Malle Leisi (1940–2017) kujutatav on naine, kes mõtleb („Mõtleja“, 1968), ehkki maalidel on ta esitatud maalimise vaatest lilledega samaväärses positsioonis, muu hulgas sobivana teose koloriiti. Võime fantaseerida, mida tähendab lillede puhul mõtlemine. Maija Tabaka (sünd 1939) kujutatav on naine, kes tantsib köiel („Autoportree“, 1981): ta on alati esiplaanil, ka siis, kui maaliruumi täidab piduliste summ. See naine on vaatajaga suhtlev subjekt. Marija Teresė Rožanskaitė (1933–2007) kujutatav on naine, keda nii uuritakse kui ka ravitakse – röntgenikiirte abil („Röntgeniteraapia“, 1977), aga kes ei tundu siiski olevat objekt, sest ta on vaataja pilgule vaid osaliselt või detailiti nähtav. Ta pigem varjub ning peidab edukalt oma saladuse liigendatud maaliruumi.

Lõputu hargnemine

Need kolm autorit on siiski põhimõtteliselt sedavõrd erinevad, et neid ühel näitusel koos vaadata on ülimalt keeruline. Kõigi kolme maalistruktuurid on sedavõrd rikkalikud, paljutähenduslikud ja temaatiliselt sedavõrd harali, et võrdlusniite võib siduda lõpututes kogustes. On tõesti iseäranis huvitav jälgida, kuidas kuraatorid on selle probleemi lahendanud, millise fookuse valinud ja kuidas nad on näituse lavastanud.

Võiks loota, et mitmekesisust ohjeldavad näitusesektoreid liigendavad pealkirjad: „Eneselavastus“, „Liikidevahelised lood“, „Botaaniline kujutlusvõime“, „Muutudes abstraktseks“, „Kosmilised ruumid“, „Võõrastavad terri­tooriumid“, „Aheldatud“, „Ilmsi nähtud uni“, „Omaks võetud vari“, „Rahutu meel“, „Perekondlikud struktuurid“ jt. Pealkirjad võnguvad lähi- ja kaugruumide, reaalsete ning kujutlus-, materiaalsete ja hingeruumide vahet ning teevad seda eri viisil. Ühendused tunduvad katkevat.

Kahju, et näitusel on läbivalt kolm Balti kunstnikku eraldatud erinevatesse sektoritesse, seega ka erinevate sõnaviidete alla. Tekib intrigeeriv huvi mõttes asetada näiteks Tabaka ja Rožanskaitė naised Leisi taimsesse maaliruumi, arendada botaanilist kujutlusvõimet edasi sedavõrd, et kujutleda neid figuure lilledena. Või vaadata hoopis Rožanskaitė raudvoodite sõrestikke kui vangistavaid trelle kõrvuti Leisi monokroomsesse vaikusse suletud maaliväljadega. Kuidas on need ruumid erineval moel võõrad, kosmilised või abstraktsed?

Mingil hetkel hakkame tajuma Leisigi töödes ahistavaid võrestikke ja sulgevaid karpe („Aknal. Autoportree“, 1968). Ja milles seisneb õigupoolest Tabaka maalide fragmenteeritud koduseinte ja Rožanskaitė tööde suletud haiglapalatite erinevus? (Ja kui püsiv on see vaataja tajus?) Kui vaadata neid tõepoolest kõrvuti, siis kas eristumine võimendub või taandub? Kus on rahutu meel? Kas see sugeneb rahutust maalilaadist või vastupidi, kinnisest maalilaadist? Kas nende autorite pintslikäekirjal on ka sisulise sõnumi kaalu?

Kas Rožanskaitė risti, risttee, karkude, surimaski jt kujundeil on mõttelisi ekvivalente Leisi ja Tabaka maailmas, või oleksid need seal täielikult võõrkehad? Kuidas Malle Leisi kellad, alarmilülitid ja maalikaadrisse küünitunud käed toimivad Rožanskaitė ja Tabaka maalisündmuste keskel?

Vaatenurgad

Vaateviiside paljusust võib sõna otseses mõttes leida ka maalidelt eraldi võetuna (Rožanskaitė „Komistab“, 1977). Nii Leisi „Noored inimesed“ (1969) kui ka nende eakaaslased Tabaka diplomimaalil „Noorte kunstnike grupiportree“ (1969) vaatavad eri suunda. Leisi kolmikus liigub portreteeritavate pilk otsevaatest veerandprofiili ja siis kõrvalvaateks. Tabakal on täpselt poole võrra rohkem tegelasi, aga vaatenurki on samuti kolm ning need kattuvad põhimõttelt Leisi noorte vaatamisviisiga. Oluline on, et vaadatakse eri suunda, kuid mitte vastassuunda.

Võib-olla on tegemist pelgalt kunstistuudiumi järelmõjuga – on’s ehk enamasti maalitud modelle just neist vaateist? Muidugi on vaja ka vormiliselt eristada maalil kujutatavaid isikuid. Ent siinkohal sünnib juba puhtast vorminüansist tähendus: tegelased maalil on rõhutatult vabad valima vaatenurka.

Tabaka kujutab nn Prantsuse rühmitust, oma sõpruskonda, kes Läti kunstiakadeemias koondusid, lähtudes ühisest prantsuse kunsti, Cezanne’i, impressionismi ja kubismi huvist. Maalil avaldub see „ühtne huvi“ isikupärastes hoiakutes ja erinevates omavahelistes suhetes. Intervjuus kuraatoritele kinnitab Maija Tabaka, et rühmituse asutajal Bruno Vasiļevskisel „oli kunstis kreedo – tuleb leida oma tee, oma subjektiivne suhe loodusega ja sellega, mis elus juhtub“.*

Fookus

Eelnevaga on kombatud „Raamist lahti“ näituse tähendusväljal vallanduvaid mõtteahelaid. Aga kuidas jääb näituse fookusega? Kuraatorid on andnud mitmeid intervjuusid, kuid seni pole ilmunud näituse kohta ühtegi analüüsivat või kommenteerivat artiklit. Kuraatorite intervjuudes jääb kõlama põhiliselt kunstiajalooline ülevaade. Anu Allas ütleb, et Balti riikide kunstiajalookirjutus on riikide iseseisvuse taastamise järel arenenud – tolle hetke vajadusest lähtudes – à la „rahvuslikud konteinerid“, kuid nüüd on vaja enam keskenduda koostööle. Ka näitus võinuks seda jõulisemalt teha, praegu jääb ekspositsioon Kumus pigem kolmeks üksteisega konkureerivaks isikunäituseks. Erinevate teemade vuajeristlik kaardistamine koormab väljapanekut, muudab selle üksjagu salonglikuks.

Pressimaterjalides mainitakse fookusena eneseesitluse ja ruumiloome viiside väljendumist kunstnike loomingus. See on igati huvitav ja kohane fookus. Mida aga kolm kunstnikku üksteise loomingus selles osas võimendavad või mida uut esile toovad, näitusel ei selgu. Ka see pole lõpuni arusaadav, miks peaks sel juhul piirduma just Nõukogude aja lõpulõiguga, 1970. ja 1980. aastatega. Paradoksaalsel viisil tihendaks ja teravustaks fookust esinevate autorite hulga suurendamine. Ise tundsin näiteks teravat puudust Lola Liivati (Makarova) kaasamisest, sest tema oleks sidusalt, ja tõhusalt laiendavalt, haakunud kõigi kolme praeguse autoriga.

Oluline on kontsentreerida tähelepanu just eneseesitlustele ja vastavatele keskkondadele, privaatsetele ja avalikele ruumidele. Mõneti on neid ruume näitusel ka esitatud, kuid mitte võrdlevalt, ja on ka liigselt üksteist kordavaid näiteid. Avaram näitusepind võimaldanuks ühte vaatesse asetada riskantsemaid koloriidi- ja käekirjakontraste. Vägisi paneb ekspositsiooni mahu ja ruumi mahutavuse suhe meenutama Liina Siibi kuulsat statement’i „naine võtab vähe ruumi“. Teiselt poolt lisaks suurem esinejaskond ka vangerdusvõimalusi koloriidiga. Jään põnevusega ootama, milline on välja­paneku installatiivne režii Vilniuse Vytautas Kasiulise kunstimuuseumis, näituse järgmises peatuspaigas.

* Anu Allas, Maija Tabaka, nõukogude krahvinna. – Postimees 22. XII 2023.