Kristi Grišakov: „Kui mõtleme Eesti tulevikust, siis peame vastama küsimustele, kui palju talume endast erinevaid inimesi ja kui palju oleme valmis ruumi jagama.“
Kui kaua peavad Jan Gehl ja tema kolleegid enesestmõistetavatest tõdedest kirjutama ja teised neid refereerima, et midagi muutuks?
Teemade ulatus pakkus midagi iga eriala esindajale: turu-uuringud, kirjandusliku edu retseptid, tehisaru visuaalne „maitse“, modernistlike kunstnike näituseaktiivsus jne.
Nii füüsilise keha muutmist kui ka selle sotsiaalset vormimist läbi tugevate filtrite võib käsitleda kultuuri kaudu ilmneva vägivallana, mida ei pruugi olla lihtne märgata.
Teekond vooluveekogude inimtekkeliste probleemide ja looduspõhiste lahenduste mõistmiseni
Arvestades ühiskondade järjest suuremat põimingut tehnoloogiaga ja uute tehisaru lahenduste lisandumist on küberturvalisusse investeerimine vältimatu.
Heather MacLaughlin Garbes: „Ester Mägiga seoses meenub kõigepealt tema vaikne vägi. Nimetasin oma koori tema järgi just sellepärast, kes ta oli inimesena.“
Ansambel U: vana aasta uue muusika kontsert oli ühtaegu nii tagasivaade nende tegevusele kui ka XX sajandi muusikale.
Jyrki Haapala: „Hea, et traditsioon on muutunud ja naised võivad nüüd ise oma elu üle otsustada.“
Martti Helde: „Filmi „Vara küps“ eesmärk oli osapoolte argumente mõista ning otsida seeläbi konflikti teravikku, luua neutraalne pinnas, et tekiks mõistmine.“
Kas ja kuidas muutub sõja käigus Venemaa demograafiline olukord? Milline koht ja saatus on seal meie hõimurahvastel ja kelle võimuses on seda muuta paremuse poole?
Isamaa-armastus on Herderi jaoks loomulik tunne ja ühtlasi moraalne väärtus, mis on riigi ühiskondliku sidususe ja ühtlasi rahvusvahelise suhtluse aluseks.
Kertu Moppeli lavastuses „Mure staatuse pärast“ on kõik käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv.
„Päva lõpuks, kiigu“ kätkeb endas nii Renate Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid jooni: lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu pole piiratud.
Richard F. Gombrich: „Budistid küsiksid: mis on usul Jumalasse pistmist religiooniga? Religioon on seotud vaid sellega, mis toimub igaühe meeles.“
„Unenäo stsenaarium“ pole pelgalt tühistamiskultuuri kriitika, vaid portree XXI sajandi inimesest, kelle enesehinnang sõltub ennekõike välisest heakskiidust.
Selle „Loomingu Raamatukogu kuldsarja“ raamatu motoks sobib lause: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“
Anna Englund on mänginud „Puust palitus“ vanade naistekaklišeedega ja meisterdanud neist uue aja sisuka ajaviite.
21. XI 1957 – 5. I 2024
Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.
Raun Juurika eesmärk on minna koos kuulajatega muusikalisele reisile ja nendega samastuda, mitte et tema peaks olema muuseumieksponaat ja teised vaadaku kaugelt pealt.