Teater mõtlevale inimesele

Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.

ANNELI SARO

Soome Rahvusteatri „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ („Pentti Linkola – kaltaisemme?“), autorid Eeva Putro ja Atro Kahiluoto, lavastaja Atro Kahiluoto, lavakujundaja Katri Rentto, kostüümikunstnik Saija Siekkinen, muusikaline ja helikujundaja Roni Martin, koreograaf Panu Varstala, valguskujundaja Ville Toikka, videokunstnik Joona Pettersson, dramaturg Eva Buchwald. Mängivad Mia Hafrén, Roni Martin, Eeva Putro, Timo Tuominen ja Panu Varstala. Esietendus 4. V 2023 Vallila saalis.

Soome Rahvusteatri „Europeana“, autor Patrik Ouředník, dramatiseerija ja lavastaja Minna Leino, dramaturgid Jukka-Pekka Pajunen ja Elli Salo, lava- ja valguskujundaja Kalle Ropponen, kostüümikunstnik Sari Suominen, muusikaline kujundaja Mari Kätkä. Mängivad Kristiina Halttu, Aksa Korttila, Markku Maalismaa, Mitra Matouf, Marja Myllylä, Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Marja Salo ja Pietu Wikström. Esietendus 9. XI 2023 Soome Rahvusteatri väikeses saalis.

Eesti teater väga üldises plaanis tundub tegelevat ennekõike emotsioonide ja afektidega ning seda isegi siis, kui lavastuste aluseks on konkreetne ajalooline või dokumentaalne faktoloogia. Seepärast otsisin Soome Rahvusteatri repertuaarist välja mõned lavastused, mis käsitlevad tänapäeval aktuaalseid teemasid, nagu kestlik areng ning Euroopa identiteet ja ajalugu.

Kestlikust arengust ökofašismini. Pentti Linkola on nimi, mida on pikka aega ette tulnud Soome, aga ka Eesti keskkonnateadlike ringkondade jutuajamistes, mõnikord koos täpsustusega „ökofašist“. Ometi pole mul olnud juhust tema isikuloosse või maailmavaatesse suurt süveneda, kuni märkasin Soome Rahvusteatri repertuaaris lavastust „Pentti Linkola – kas meiesugune?“. Meiesugune ja ökofašist – kuidas need kaks kokku saavad? Seda küsib ka trupp lavastuse alguses: kas Pentti Linkolat on võimalik mõista?

Pentti Linkola (1932–2020) kohta öeldakse veel, et ta oli kalur, ornitoloog, looduskaitsja, erak, avaliku elu tegelane, loodusfilosoof, utopist, anarhist ning, nagu seisab teatri kodulehel, mees, kes armastas inimesi, aga vihkas inimkonda. Linkola botaanikust isa oli samuti tuntud looduskaitsja, Soome looduskaitseliidu asutaja ja Helsingi ülikooli rektor ning tema ema töötas ülikoolis kantslerina.

Nende poeg aga loobus traditsioonilisest akadeemilisest karjäärist, elas askeetlikku elu looduse keskel, tegi rasket füüsilist tööd ning kirjutas loodusest. Linkola mitmed teosed on tõlgitud ka eesti keelde, peamiselt on neid eestindanud Priit-Kalev Parts.

Näitleja Eeva Putro ja lavastaja Atro Kahiluoto kirjutatud näidend „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on suuresti dokumentaalne ja tugineb nii Linkola enda kirjutistele kui ka Riitta Kylänpää uurimusele „Pentti Linkola – inimene ja legend“ ning Linkola elukaaslase Anneli Jussila raamatule „Elu koos teisitimõtlejaga“. Paar kuud enne Linkola surma õnnestus näidendi autoritel ka peategelase endaga kohtuda.

Kuigi tekst ja lavastus liiguvad üsna kronoloogiliselt mööda Linkola elukaart, ei ole see siiski traditsiooniline eluloolavastus ega ka mitte brechtlik lehrstücke, nii et tema elu üksikasjadest või radikaalsest loodusfilosoofiast ei saa teatris ammendavat ülevaadet. Eelkõige käsitleb see teos Linkola maailmavaadet või isegi -tunnetust, alates poeetilisest ja eufoorilisest ühtekuuluvustundest loodusega nooruses ning lõpetades tumeda tõsielulise resignatsiooniga vanemas eas. Esimesest vaatusest jääbki sümboolsena meelde tema ekstaatiline kiikumine puulatvades ja samastumine lindudega. Teisest rohkem depressioon ja poliitiline tegevus, näiteks põlismetsa kaitseks selle kokkuostmise kampaania algatamine või silla õhkimine.

Väidetavalt oli üks võtmesündmusi Linkola elus Teine maailmasõda. Selle kajana kõlab läbi lavastuse tema kibe repliik „Soome on metsade Auschwitz!“. Tõepoolest, Linkola arusaam kestlikust arengust (tarbimist tuleb vähendada ja minna tagasi naturaalmajanduse juurde) mõjus XX sajandi teisel poolel utoopiana, sõnumina kurtidele kõrvadele. Sellest kasvas välja ka tema kibestumine ja anarhism: loodushoiu ühe abinõuna nägi ta inimkonna vähendamist.

„Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on väga poeetiline ja muusikaline lavastus, nagu neid tegi kunagi Priit Pedajas. Laval on viis näitlejat, kes kõik kordamööda mängivad Linkolat ning loovad koos ka muusika- ja helitausta; näitlejad ongi lavastuse muusika ja koreograafia loojad. Tekst ei ole seega jaotatud etendajate vahel tegelaste järgi, vaid teksti esitatakse õrnalt nagu luulet, kus üleminek ühelt esitajalt teisele võib käia stroofi kaupa. Näitlejate tundlik ansambel ilmneb ka sujuvas ümberkehastumises eri tegelasteks, sh näiteks anonüümseteks Linkolateks või lindudeks ja loomadeks. Teksti, heli, muusika ja liikumisega kooskõlas kulgeb ka poeetiline videopilt (Joona Pettersson). Kui lavakujundus (Katri Rentto) on maalähedane (palgid, kalavõrgud jms), siis video on pigem tinglik ja estetiseeritud.

Lavastuse tervikmõju on pigem pessimistlik: üleminekuga kestlikule eluviisile kasvab ju ka argielu koormus, mis traditsioonilises perekonnas langeb eelkõige naiste õlule. See tuli välja ka Linkola loos. Lavastuse üks võtmestseene kujutab Linkola, tema naise ja kahe tütre pikka paadimatka Ahvenamaal. Kui pereisa uuris binokliga linde, siis pereema sõudis ning lapsed püüdsid end kaitsta vihmavalingute eest. See vihmane suvi viis abielulahutuseni.

Üht-teist ütleb Linkola ja mõtlevale inimesele mõeldud teatri kohta ka see, et mais 2023 esietendunud lavastust 2024. aastal mängukavas enam pole.

Mälust ja mäletamisest ajaloo konstrueerimiseni. „Europeana“ põhineb tšehhi kirjaniku Patrik Ouředníki 2001. aastal ilmunud teosel „Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu“, mis on ilmunud 2018. aastal ka eesti keeles Küllike Tohvri tõlkes. Lavastaja Minna Leino rõhutab teatri kodulehel, et lavastuse kesksed teemad on mälu ja mälestusmärgid. Minu huvi selle teose vastu lähtus küsimustest, millised on kunsti võimalused konstrueerida Euroopa identiteeti ja lähiajalugu ning kas Soome vaatepunkt langeb kokku Tšehhi või Eesti vaatepunktiga. Kuulumine Euroopasse on olnud Eestile oluline kultuurilooline ja poliitiline eesmärk ning Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on seda teemat vaid võimendanud.

Laval on ajaloomuuseumi fuajee, steriilne ja isikupäratu nagu puhas leht. Tagalaval avaneb sissepääs XX sajandi saali. Ideoloogiliselt jagunebki tegevus kaheks põhiliiniks: fuajees esinevad giidid kollektiivses kõnekooris ning näitusesaali veetavate esemetega on ametis ebamäärase identiteediga muuseumitöötajad. Paradoksaalne on see, et giidid jäävad kuni lõpuni fuajeesse, nn mittekohta ühiskonna ja ajalooekspositsiooni vahel, ning vaatavad imestusega saali veetavaid esemeid. Nende kahe rühma näiliselt üksteisest sõltumatu tegevuse tulemusena sünnibki ajalugu ehk konstrueeritud minevikukogemus.

Lavastus illustreerib tegevuslikult, kuidas tekib ajalugu. Lavale tuleb mustas pintsakus põsemikrofoni ja häälevõimendiga mees ning hakkab publikule jutustama oma „lugu“. Teda jäävad kuulama juhuslikult mööduvad teised „giidid“, kelle kehakeeles väljendub alguses selgesti, et nad ei ole kuulduga nõus, ja asuvad siis jutustama oma „lugu“, kuni laval on lõpuks üheksa erisugust häält ja kogemust, mis moodustavad kollektiivse kõnekoori. Kui algul on see mitmehäälne ja -meelne, siis aegamisi saab sellest ühehäälne ehk kooris kõnelev ja tegutsev homogeenne rühm. Nagu nendib üks hüperrahvuslasest „giid“, lõpetas ta mõtlemise ja mõtleb nüüd nagu kõik teised.

Samal ajal toovad teised muuseumitöötajad näitusesaali hoolikalt sisse pakitud eksponaate üha lisaks. Algul on need üsna väikesed, aimatav on näiteks kellegi büst, kuid siis järjest suuremad, nii et pärast mitme mehe suurust rusikas kätt lükatakse kulminatsiooniks lavale hiiglaslik graniitplokk, mis ei mahugi enam näitusesaali ja ähvardab koguni „giidid“ lömastada. Nii kujunevadki suured narratiivid.

Millise kokkuvõtte teeb siis „Europeana“ Euroopa XX sajandist? Tsiteerin lavastuse kodulehte: „Meeletu, arenev, teaduskeskne ja traagiline sajand. Kaevikute ja rinnahoidjate, propaganda ja lambipirnide, dadaismi ja fašismi, kommunismi ja postmodernismi, uute kodumasinate ja koonduslaagrite sajand. Sajand, mis lõi ajaloo lõpu teooria.“ Vastuoluline, mitmehäälne, traagiline ja küüniline. Lavastuses kordub üks ambivalentne repliik: „Tunnen, et headus on mind maha jätnud ja olen päev-päevalt optimistlikum“. Saan sellest aru nii, et hea inimene ei saa olla (ajalugu silmas pidades) optimist.

See fuajee on ka risttee, otseses ja sümboolses tähenduses (lavakujundaja Kalle Ropponen). Nagu muuseumides ikka, juhatavad sildid seintel paremale ja vasakule, treppidest üles ja alla, kohvikusse ja tualetti. Kui minna aga otse, jõuab tagasi XX sajandisse ehk teele „uue inimlikkuse poole“. Euroopa on ju praegu mitmes mõttes ajaloo ristteel ja valikuid on palju.

Nagu mitmed Eesti teatrikriitikud on juba osutanud, siis kõik teosed, mis puudutavad sõda ja vägivalda, olgu see Shakespeare’i „Macbeth“ Eesti Draamateatris või Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass“ Ugala teatris jpt, räägivad otsesemalt või kaudsemalt sõjast Ukrainas. Ka „Europeanas“ sõlmivad fookusse tõstetud Esimene ja Teine maailmasõda korduvalt seoseid tänapäevaga. Ajaloo õppetundidest pole aga inimkond kunagi õppinud ja ehk ei peakski, sest õppetunde on ajaloos vastuolulisi. Olgu või näiteks see lavastuseski kõlanud tõsiasi, et Hispaania grippi suri pärast sõda tublisti rohkem inimesi, kui hukkus Esimeses maailmasõjas. Pentti Linkolale tundus see olevat meelepärane.