Unelaul ja -vaikus

Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab.

AURI JÜRNA

Tallinna Linnateatri „Seitsmemagajapäev“, lavastaja Riina Roose koos trupiga, muusikajuht Riina Roose, kunstnik Anu Konze, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Liis Remmel, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Riina Roose. Esietendus 8. VI Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses.

Arvo Pärdi keskuse ainulaadse akustikaga saal loob hella läheduse, kus aeg aeglustub ja hing puhkab.
Fotol: Liis Remmel, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Jan Ehrenberg, Maiken Pius ja Hele Kõrve.

Siim Vahur

Unelaul näib nii ürgne ja intiimne osa lapsepõlvest, et mõte lastest, kellele kunagi keegi laulnud pole, lausa ehmatab. Ometi on neid alati olnud, samamoodi nagu on unelaulud alati olnud. „Ühelt savitahvlilt leiti Babüloonia unelaul, mis on umbes 4000 aastat vana. Unelaulud võluvad lapsi unne tänapäevalgi, telefoni kumas või linnasagina saatel. Me saame nad päranduseks ja anname neid edasi. Me viime unelaule üle piiride ja loome tee peal uusi. Neis lauludes on jälgi meie eelkäijatest ja nad hakkavad kandma jälgi meist, kui meid enam ammu ei ole. Me oleme neis väljendanud mitte ainult oma suurimaid hirme, vaid ka oma lootusi ja palveid. unelaulud on ilmselt esimesed armastuslaulud, mida lapsed kuulevad“ (Hannah Reyes Morales, National Geographic Eesti, detsember 2020).

Seejuures ei mäleta me, millised olid need laulud, mida meile päris väiksena lauldi. Kuuleme ikka neid, mida vanemad noorematele õdedele-vendadele või lastele laulavad. Või vahel saame hiljem, täiskasvanuna oma vanematelt küsida, mida nad laulsid. Aga siis on see juba kaudne – vahetu kontakt ja armastus, mis sülelapse ja laulja vahel tekib, jääb kuhugi alateadvusse varjule.

Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab. Ainulaadse akustikaga saal, mida ümbritsev vaikus imbub seintest tuppa ja alandab vererõhku, loob juba mõne lauluga lava ja saali vahele hella läheduse, kus aeg aeglustub ja hing puhkab. Ometi pole see uinutav lavastus, sest klassikalises riinarooselikus stiilis vahelduvad pühalikkus, muusikaajaloo teemaline viktoriin ja väikesed vimkad.

Lavastuse võib üldistavalt jagada kolme-nelja ossa: esmalt juhatavad Ernesaks, Kappel ja Sisask meid mineviku rännakule, kust Laulasmaa metsa suvise valguse taustal saavad Vormsi ja liivi unelaulud minna veelgi sügavamale, ning lõpuks sätivad seitse magajat (ja mõmmid koos Karu-Kaspariga) end koos vertikaalselt magama. Aga pimeduses algab rahutu lastetoa jutuvada, jubejuttude vahetamine ja padjasõda, mis omakorda kasvavad õudusunenägudeks ja unetuseks. Vastu hommikut on aga jäänud kõik nii vaikseks, et regivärsilist „äiu-äiut“ (mida vahest igaüks eri sõnadega teab) laulab publik juba kaasa.

Riina Roose muusikalised lavastused on alati sümpaatsed ning publik teab neid oodata. Omal moel sarnanevad need meelelahutuslik-hariduslike mängudega, mis telekanalid on vallutanud, aga ilma loba ja võltsaplausita. Roose lavastused on kompaktsed, konkreetse sisu ja suunitlusega ega lase end välistel ootustel mõjutada. Igal palal on oma koht ja taust, igal jutul oma seos ja põhjendus. Trupis tajutakse täpselt üksteist, publiku tähelepanu ning pühaduse ja naljategemise tasakaalu. Kuigi „Seitsme­magajapäev“ ei saa kas siis ainese unisuse või laiema tuntuse puudumise tõttu nii legendaarseks kui „Eesti teatri laulud“, on see ometi väärt uurimus intiimseima muusikavormi ajaloost.

„Seitsmemagajapäeva“ kavalehel on paar huvitavat kirjatükki: uinutamisest ja une olemusest Lauri Õunapuu artikkel, kus antakse põgus ülevaade unelaulude ajaloost ja tähendusest, hällist ja rütmist, une ja surma lähedusest, ning Jaan Aru arutelu une tähtsusest. Mõlemad panevad mõtlema une vajalikkusest ja uinumise metoodikast. Kui kunagi jäid lapsed tukkuma laetala külge või puu otsa riputatud hällis, saatjaks vanavanemate iidsed laulud või loodushääled, siis nüüdsed, siledatel põrandatel teises rütmis kiikuvad hällid on ümbritsetud tehishelidest, üleskeeratavate mänguasjade ja animate muusikast. Ka täiskasvanud uinuvad aina rohkem tehistingimustes – kui mitte lõputus ekraanivalguses, siis lindistatud lugude, masinamüra või unerohtude abil. Kiire elu vaatenurgast on une vajalikkus vähenenud, pürgimused on muutnud selle tülikaks ja valikuliseks, kuigi uuringuid hea une vältimatusest on lõputult.

Kolmas kirjutis kavalehel on katkend Fred Jüssi „Ööülikooli“ loengust „Vaikus kui loodusvara“. Kuigi uni ja vaikus on kaks eri asja, on nad omavahel tihedalt seotud. Sageli ei esine nad koos, tänapäeva inimene pole tihtipeale harjunudki täielikus vaikuses magama, ning kus seda vaikust linnaruumis, elektriseadmeid täis kodus leiabki? Aga see ehk ongi, millele „Seitsmemagajapäeva” trupp on Jüssi mõtisklusega viidanud: nii vaikus kui ka vana unelaulu intiimsus on vara, mille väärtus kipub kaduma ja vägi ununema, kuid mida meil läheb heaks eluks ja terviseks vaja.

Ega igas magamistoas peagi olema elutu vaikus ja iga lapsekussutaja ei pea mõnd iidset unelaulu teadma, iva on ju sisus. Nii nagu „Seitsmemagajapäevas“ julgeb trupp hetkeks kuulatada Pärdi keskuse saali pehmet vaikust ja vaadata aknast päikesetriipe männimetsa samblal, samamoodi peaks iga linnalaps õppima enne uinumist vaatama pilvi või merd, kuulama tuult või linde, kas või oma südame tuksumist. Ja unelaul, see ei pea ju olema vana ja tuntud laul, sellel ei pea olema loogilist lugu, palju sõnu ega säravat meloodiat. Tähtis on hetk, milles uinuja ja uinutaja viibivad, ning rütm, mis neid seob.

„Nii võibki öelda, et hällilauludesse kätkeme me peale hoolitsuse kõik oma inimlikud soovid, mälestused ja teadmised, mida me tahame lastele edasi anda. Isegi kui me arvame, et hällilapsed meid ei mõista, tugineme intuitiivselt tõele, et side, mis seob uinutajat ja uinutatavat, loob meie vahele müstilise silla ning uinuja pärib meie soovid, teadmised ja mälu. Ja kui meie lahkume uinuja juurest, jääb teda hoidma uni, otsekui hingeline, suur, kindel ja lõpmatu teadmatus, kellega saab ka kõnelda, kas või vaid pelgalt mõttes“ (Lauri Õunapuu artiklist).