Joel Väli sümpaatne moralism

Ursel Tilga ja Markus Truubi kehastatud tegelaskujud on võtnud endale ülesande ennetada isolatsioonidepressiooni ja sellele järgneda võivat isolatsiooniagressiooni.

MEELIS OIDSALU

VAT-teatri „In memoriam Bellingshausen“, kunstnik-lavastaja Joel Väli, dramaturg Andreas Kübar, valguskunstnik Leon Augustin Allik. Mängivad Ursel Tilk ja Markus Truup. Esietendus 13. X Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.

Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia­tudengi Joel Väli diplomitöö, VAT-teatris tehtud tunnipikkuse sõnadeta autorilavastuse idee pärineb krimiuudistest: 2018. aasta 9. oktoobril pussitas Antarktikas Kuningas George’i nimelisel saarel asuvas Bellingshauseni jaamas Vene polaaruurija Sergei oma kolleegi. Noaga rinda. Sündmus leidis aset polaarjaama söögitoas, politseiuurijate arvates oli mõrv ettekavatsetud. Jaamas samuti viibinud anonüümse allika sõnul tingis vägivalla asjaolu, et kaks kolleegi olid olnud sunnitud väga kaua kahekesi koos olema.

Elu Antarktika uurimisjaamades annab aimu pingetest ja olukordadest, mis võivad tulevikus ette tulla nt planeeti Marss koloniseerivate kosmosepioneeride seas. Tänavu 30. septembril teatas väljaanne Insider, et Austraalia polaarjaamas valitsevat seksuaalse ahistamise õhkkond ning ahistatud on sunnitud nädalaid ahistajatega lähestikku viibima.

Ahistatus viitab ahenemisele, väärtus- või tegutsemisruumi riknemisele määral, mis ei lase ahistatul ennast tunda vabana. Lavastaja Joel Väli on intervjuus ERRile väljendanud polaar­jaamaintsidendi üldistamise taotlust: tema sõnul on tõsielulise krimiloo kõrval kandnud teda küsimus „kas me oleme valmis koos ümber vaatama seda ruumi, kus oleme, ja looma uusi kokkuleppeid ning minema edasi?“.¹

Seda, et eestlased suudavad teineteist pussitamata pikalt väikeses isoleeritud keskkonnas koos olla, on edukalt tõestanud mh Eesti reisientusiastide ette võetud ekspeditsioonid, nagu 2002. aastal alanud autodel ümbermaailmareis, mille võttis ette Rolling Estonians, või kolm aastat varem ümbermaailmareis purjekal Lennuk. Mõlemat ettevõtmist võib vaadata ka kui sotsiaalset eksperimenti, mis tõestas, et pole me eestlased midagi nii antisotsiaalsed, kui rääkida armastame.

Kuna Joel Väli on diplomit kaitsev stsenograafiatudeng, siis alustuseks lavastuse ruumi- ja lavakujundusest. Sakala 3 teatrimaja kammersaali seinad, lagi ja põrand on teatrisaalist isoleeritud valge läbipaistmatu plastikpalakaga, justkui oleks suure jäämäe sisse uuristatud teatrisaal. Väikese polaar­jaama suurune lava on samuti justkui valgesse jääseina kaevatud ja siis vineeriga vooderdatud. Laval on kaks nõukogudeaegset vedruvoodrit, kaks pinki ja dekoratiivleekidega elektrikamin. Ainus ühendus teatrisaalivälise maailmaga on tagaseinas paiknev illuminaator, piisavalt suur, et polaaruurijad (Ursel Tilk ja Markus Truup) saaksid sealtkaudu välja visata oma üleriided – ilmselt otsustati ühiselt teadusetegemisest ja seega ka uurivast eluhoiakust loobuda.

Selles demonstratiivses aktis võib hea tahtmise korral näha viidet ka kliima soojenemisele, mida lääne kliimaprotestijad on hakanud uudsel moel meelde tuletama: nad on visanud suppi nüüd juba kahele maailmakuulsale maalile. 14. oktoobril viskasid Briti keskkonnaaktivistide rühmituse Just Stop Oil liikmed Londoni rahvusgaleriis eksponeeritud Vincent van Goghi „Päevalillede“ pihta konservsuppi. Üheksa päeva hiljem sisenesid Potsdami Barberini muuseumisse kaks Letzte Generationi (Viimane Põlvkond) aktivisti ja määrisid Claude Monet’ maali kartulipudruga, misjärel liimisid oma käed seina külge. „Mõelge, inimesed nälgivad, inimesed külmetavad, inimesed surevad,“ vannutas üks aktivistidest.

„Me oleme kliimakatastroofis ja teie kardate, et maali peale võib sattuda tomatisuppi või kartuliputru. Teate, mida mina kardan? Ma kardan, nii ütleb teadus meile, et 2050. aastal ei suuda me oma perekonda ära toita,“ ütles protestija. „Kas maali peale tuleb määrida kartuliputru, et teid kuulama panna? See maal ei ole midagi väärt, kui toidu pärast tülli pööratakse. Millal te lõpuks kuulama hakkate?“ hüüdsid aktivistid protesti käigus.

Mõlemad aktsioonid olid tegelikult ohutud, sest muuseumid hoiavad oma kõige kallimaid maale kaitsva klaasi taga. Ja kuigi ka paljud kunstilembesed kliimaaktivistid tõttasid supiaktsiooni hurjutama, oli tegemist ideaalse poliitilise etenduskunstiga. Supiga ei rünnatud mitte kunsti, vaid avalikkuse tähelepanu moonutavaid väärtussihikuid.

Joel Väli koobaslaval kaitsev klaas puudub, seda rõhutatakse stseenis, kus üks polaaruurijaist ähvardab püsti seatud vedruvoodiga turnides lavalt saali kukkuda. Lavaruum ise on mõeldud toimima läätsena, mille abil valgustatakse välja ühiselulise moraali alged, mis võivad muidu märkamata jääda.

Kaitseklaasi publiku ja saali vahel on varem Sakala 3 teatrimajas nähtud: teatri NO99 lavastuses „Kõnts“ oli laval toimuv sõna otseses mõttes nii räpane (mudane), et publik vajas kaitset. Saaliseina uuristatud tilluke lavakoobas kõditab nostalgiasagarat, kõditunnet ärgitavad nõukogudeaegsed sisustus­elemendid, lavategelaste vanamoodne riietus, aga ka lava tagaseinas kutsuvalt hõõguv dekoratiivne elektrikamin. Nunnus koopas üritavad üksteisest väsinud polaaruurijad hoiduda polaaruurimise kriminaalset lähiajalugu kordamast, otsivad terve mõistuse säilitamise viise, nii nagu seda teeksid ilmselt kongi jagavad eluaegsed vangid.

Meeste toimetamised-pusserdamised on puuriloomadele omaselt rütmistatud serialistlikult, s.t samu tegevus­episoode korratakse ja kordusi varieeritakse. Katse-eksituse meetodil otsitakse üksteisega ja ühise jagatud ruumiga suhestumisvõimalusi. Nii tegevuskoha kui ka uurimusliku tegevuslaadi tõttu sarnaneb Joel Väli lavastus üsnagi Lauri Lagle teatris NO99 välja toodud lavastusega „Päev pärast vaikust“. Lagle kirjeldas oma tegelaste lavaolemist nii: „Me näeme lihtsalt kirglikke inimesi, kes otsivad, sõeluvad välja olulist, naudivad seda. Neil on isegi nälg, tung selle tundmatu põneva maailma järele ja nad püüavad maailma endale mõtestada. Nende soov ja igatsus on avardada tajusid.“²

Ka Väli lavastuses üritavad tülpimust tõrjuvad tegelased tajupiire nihutada ja seisundeid varieerida, seda mh tantsuteatris üsna levinud võtte, enese väsitamise abil.

Ent Ursel Tilga ja Markus Truubi kehastatud tegelaskujude tegevus on märksa konkreetsemalt sihistatud, kui oli Lauri Lagle polaarekspeditsiooni trupil: nad on võtnud endale ülesande ennetada isolatsioonidepressiooni ja sellele järgneda võivat isolatsiooniagressiooni ning teevad seda aina uusi tegevusviise otsides ega väsi oma otsingutes. Selles väsimatuses seisnebki lavastuse moraalne osutus. Algab ju etendus olukorrast, kus kaks meest on juba ilmselgelt üksteisest tüdinud ja loobunud oma tüdimuse tülpimuseni arenemise vältimiseks suhtlemast, jõudnud aga seejuures otsusele see tülpimusolukord n-ö lahti häkkida, ületada, läbida.

Lavaruumist õhkub eksistentsialistlikku ahistatust, aga need ei ole siin Estragon ega Vladimir, õigupoolest on nende kahe mehe rauge reipus ja Väli mikrokosmose reeglistik antibecketlik: siin puudub pessimism ja ohvrienergia, puudub võimutaotlus või orjastatusetaju, on moraalne kohustus jääda eluvaenulikuski keskkonnas inimeseks ning seda tujudest sõltumata. Ahistatuse kiuste tujude orjusest vabastatud ruumi on loonud Joel Väli ja palunud kahel näitlejal selle tegevusenergiaga täita.

Tehakse füüsilisi võimlemisharjutusi, üritatakse end ja oma vara illuminaatori kaudu „õue“ pressida … Kui ka siis põnevus kaob, asutakse vähest mööblit ümber tõstma ning katsetatakse raudvoodiga üheks sulandumise võimalusi. See on läbisegi mäng ja töö, ei üks ega teine, lõbu ja kohustus segunevad selles lavaruumis sõbralikult. Tegelaste sõnatu olek mõjub loomulikuna, neil kahel mehel ei ole üksteisele enam midagi öelda – tavapärased suhtlusregistrid on ennast polaarjaamas ammendanud. Koos üritatakse leiutada uut keelt ja pussitamine või muu vägivald ei näi selle keele sõnastikku kuuluvat.

Tegelaste agressiivsuse algeid tuleb ette, ent need tuntakse ära ja toimub varajane korrektsioon: ümberlülitumine loovale ühistegevusele, tagasipöördumine ühise taotluse juurde. Stoitsismile ja budismile omane tõdemus „on nagu on, annan endast parima igas olukorras“ näib von Bellingshauseni nimelises uurimisjaamas kehtivat. Asjaolu, et päriselus oli tegemist Venemaa Föderatsiooni jaamaga, võimaldanuks lavastajal ilmselt öelda midagi ka Vene ühiselulise atmosfääri kohta. Seda ei tehta ja võib-olla on see lavastusele hoopiski kasuks tulnud.

Joel Väli lavastus kõigub nagu too raudvoodiga ühte sulandunud Markus Truupki mitme maailma, sõnateatriliku etendamise ja tantsuteatri piiril, aga ka ruumiinstallatsiooni ja teatrilavastuse segu võis silmata mõne stseeni ajal. Ka etendusliku veenvuse piire kombatakse hetkiti: mitte kõik tülpimuse ennetamise üritused pole ühtviisi leidlikud ja paeluvad, kompositsioonile oleks tulnud ehk kasuks ka selgem lavaenergia­režii (pean silmas tegevuse intensiivsuse ja tegelaste laetuse teadlikumat varieerimist).

Lavastaja kaitseb stsenograafidiplomit ning seetõttu on üsna ootuspäraselt ka lavastuslik rõhk pigem lavaruumi ja selles paiknevate esemete ärakasutamisel-ümberpaigutamisel. Stsenograafid pole eesti teatri üldpildis mingid marginaalid: siinsete lavastuste mõjusus tugineb väga tihti just lava- ja ruumi­kujundusele. Teame ka häid lavastajatest stsenograafe, nii et need kaks professiooni on eesti teatris omavahel sama tihedalt seotud nagu von Bellingshauseni jaama suletud polaaruurijad.

Joel Väli on minimalistlike, serialistlike vahenditega ja veidi masinliku lavastuslaadiga toonud lavale moraalse utoopia, mis osutab humaanse taotluse ülimuslikkusele filigraanse teostuse ees. Soorituseksimusi üha enam karistavas ja perioodilise taaslähestamise või kooskasvamise ideest üha kaugenevas ühiselulises õhkkonnas mõjub selline veidi kohmakas serialistlik teatrilaad värskena: kui ühiseluline atmosfäär mürgiseks kisub, tasub tegemised korraks peatada ja eneselt küsida, milleks üldse kokku sai tuldud. Igal inimrühmal on olnud ju mingi algne jõustav jagatud eesmärk. Tuletage see endale meelde, aga mitte igaüks eraldi, tehke selleks ühiselt pingutusi. Tegelik pühendumus (nt patriotism) väljendub ühises pingutuses, mis võetakse ette siis, kui nii kontaktivõime kui ka usk selle taastamisse näib olevat kadunud.

1 Reet Weidebaum, Joel Väli lavastusest „In memoriam Bellingshausen“: lava kohal hõljub lootuse helk. – ERRi kultuuriportaal 11. X 2022.

2 Reet Weidebaum, Madis Kolk: „Päev pärast vaikust“ on ühtaegu apokalüptiline ja nostalgiline. – ERRi kultuuriportaal 8. V 2017.