Virtuoosne ja svingiv

Kui Mozarti-seades oli Randalu uurinud etteantud meloodiast lähtuvalt rütmi ja harmooniat, siis keelpillikvartetis kõlamassiive ning helitekstuuri.

LIISI LAANEMETS

Sarja „Aavik Salzburgis“ neljas kontsert 18. IV Mustpeade majas. Hans Christian Aavik (viiul), Tallinna Kammerorkester. Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti looming, sh Mozarti pala „O, wie will ich triumphieren“ Kristjan Randalu seades.

„TKO kammermuusika“ sarja kontsert „Magnettorm“ 21. IV Mustpeade majas. Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola), Siluan Hirvoja (tšello). Kavas Kristjan Randalu uudisteos „QR-tet“ (2022, esiettekanne) ning Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi muusika.

Veel enne kui olid alanud „Jazzkaar“ ja Eesti muusika päevad, kõlas Tallinna Kammerorkestri (TKO) kontsertidel kaks Kristjan Randalu esiettekannet, mis oleksid võinud sobida ka mõlemale festivalile. Sarja „Aavik Salzburgis“ neljandal kontserdil esitati Mozarti singspiel’i „Haaremirööv“ ühe tuntuma, paša Selimi majapidamise järelevaataja Osmini tehniliselt nõudliku esimese vaatuse aaria „O, wie will ich trium­phieren“ seade. Randalu loodud hoogne arranžeering sooloviiulile ja keelpilliorkestrile mängib põhiliselt rütmide ja harmooniatega, keerates neid ootamatutesse suundadesse.

Ometi jäid kõlapildi tagant alati paistma ka Mozarti lokid. Viiulipartiisse on kirjutatud virtuoossed ja tehnilised soolod, mille Hans Christian Aavik esitas mängleva kergusega. Kuigi ka orkestripartii oli esitatud mõnusa vungiga, siis pani selle rütmiline pool TKO väheke proovile. ERRile antud intervjuus rääkis Randalu, et tema eesmärk ei olnud tingimata panna Mozartit svingima, vaid kujundada partiid nii, et edasi oleks antud džässilik energia. See oli tal ka õnnestunud. Mozart oli Randaluga niivõrd orgaaniliselt segunenud, et raske oleks teost mõne žanrinimetusega sildistada. Ega peakski, kui tegijad ise poleks rõhutanud kahe žanri kohtumist. Oli energiat ja tummisust, mis sobitus elegantselt ülejäänud õhtul kõlanud Mozarti teostega.

21. aprillil toodi TKO kammermuusika sarjas esiettekandele Randalu keelpillikvartett „QR-tet“ (2022). Helilooja on teost kirjeldanud nii: „Teose kirjutamine jäi pandeemia aega, mil pärast täielikku seisakut vaheldusid maailmas olematute etteteatamistega avatuse ja suletuse perioodid. Reisivale ja esinevale muusikule tähendasid piirangud sisuliselt töökeeldu. QR-koodide skaneerimine igas olukorras muutus argipäeva osaks, tavapärasele kulgemisele oli otsekui täiskiirusel käsipidur peale tõmmatud. Stagnatsiooniaeg ja senikogematu olukord, läbiv ebakindlus, samas ikkagi liikumine võimalikke piire kombates.“ Kvarteti pealkiri on sõnamäng ruutkoodi ingliskeelsest lühendist QR (quick response code) ja kvartetist. Looja selgitus paigutas teose küll konteksti, ometi jäid osade pealkirjad – „Frenoa mano“ („Käsipidur“), „Stagna“, „Come insolito“ („Ebatavaline“), „Gusci“ („Munakoored“), „S“ ja „Velocità limitata“ („Piiratud kiirus“) – mõneti mõistatuslikuks. Sel korral jäin kuulajana ehk liialt kinni teose tutvustusse ning selle kõlades tulid pähe liiga piltlikud kujutlused tühjadest tänavatest ja nurgelistest ruutkoodidest.

Kui Mozarti-seades oli Randalu uurinud etteantud meloodiast lähtudes rütmi ja harmooniat, siis keelpillikvartetis kõlamassiive ning helitekstuuri. Teos algab ulatuslike ja raskepäraste kõlaväljade loomisega. Vahepealsele meloodilisemale liikumisele järgneb viiulisoolo ülejäänud pillide pizzicato taustal ning habras mäng sordiinidega. Kvartett lõpeb kiirema ja rütmilise osaga, mida kuulates oli iga natukese aja tagant kännu taha kinni jäämise tunne. M4GNETi esitus oli kaasahaarav, vajadusel robustne ja teisal jällegi pani üksildust tundma. Näis, et mängijaid kõnetas see, mida nad esitasid. Loodan mõlemat uudisteost peagi jälle kuulda.

„Aavik Salzburgis“

18. IV anti ülimenuka sarja „Aavik Salzburgis ehk Mozarti viis viiulikontserti“ neljas kontsert. Nagu kolm eelnenud kontserti, meelitas ka see Mustpeadesse täismaja. Sarja kontsertide kavad on olnud huvitavad. Iga kord kõlab üks Mozarti viiulikontsert, millele lisaks on esitatud Mozarti ja Haydni teoseid teistest žanridest, samuti mõne hilisema helilooja teoseid. Kahel esimesel kontserdil kõlas USA helilooja Jessie Montgomery (snd 1981) ja eelmisel kontserdil Alfred Schnittke (1934–1998) looming. Sel korral oli järg neljanda viiulikontserdi käes ning selle kõrval esitati Kristjan Randalu uudisteos ja Mozarti viimane sümfoonia „Jupiter“.

Seda, et Hans Christian Aaviku viiulimäng on vaimustav, teab küll iga muusikahuviline kaasmaalane. Kui anda talle võrdväärne partner Tallinna Kammerorkester, siis on tulemuseks elamusrikas kontserdiõhtu. Mozarti neljanda viiulikontserdi esitus oli kerge ja hõrk, tehniliselt laitmatu ja vaba, laia dünaamilise skaalaga. Aaviku tõlgendustele on omane filigraanne detailsus ja teatav õrnus, mille ta kehtestab veenvalt ja rahulikult. Tema esituse teevad võluvaks ka omaloodud kadentsid, mis pälvivad iga kord tähelepanu: need on virtuoossed, ent lähtuvad siiski Mozarti motiividest, nii et on teosega hästi seotud. Solisti vaba olek, kaasakiskuv hoiak ja tähelepanuväärne armastus esitatava vastu peegeldus ka orkestri esituses.

Vahetult publikuga suheldes loob Aavik kuulajatega silla ja mõnusa õhustiku. Sõnavõttudest on aga välja koorunud kimbatus, kuidas mängida viiulit ja samal ajal juhatada orkestrit – sarja kõigil kontsertidel on solist olnud ka dirigendi rollis. Kahe tegevuse vahel tasakaalu leidmine on olnud otsinguline protsess, kord enam õnnestunud ise mängides ja orkestrile sisseastumisi näidates, kord vähem õnnestunud dirigeerides.

Sel korral paistis Aavikul Mozarti viiulikontserdis ja Kristjan Randalu teoses soleerides olevat lihtsam orkestrit valitseda kui sümfoonias „Jupiter“ kontsertmeistrina orkestris kaasa mängides. Kui ka TKO, kes on harjunud koos mängima, suudaks ilma dirigendita täpselt koos musitseerida, siis orkestriga lisandunud puhkpillikoosseis on iga kord natuke erisugune ja mängijad hingavad mõnikord veidi teises taktis. Niisiis, kui ühel kontserdil see ei sega, siis sel korral hakkasid sümfoonias esinenud koosmängu loginad siiski häirima. Samal ajal hoiab ilma dirigendita mäng ilmselt ka orkestrandid erksamad, nii et energiatase võib olla kõrgem. Seetõttu ei teagi, mis kaalub mille üle. Küll aga kippus dirigendita mängu puhul sümfoonia „Jupiter“ dünaamiline plaan olema üheülbalisem ja valjem.

Hans Christian Aaviku kontsertide üks tunnuseid on see, et viiuldaja ei ole lisalugudega kitsi ning nii mõnigi kord pakub publikule midagi üllatavat. Sel korral kõlas orkestri esituses François-Joseph Gosseci sümfoonia D-duur viimane osa – vähe mängitud teos mõjus tõeliselt värskena. Tihti esitab Aavik lisaloona midagi Taani Keelpillikvarteti repertuaarist, kus on aukohal Põhjamaade pärimusmuusika seaded. Kui alguses oli mulle veidi võõras, ehk isegi pidasin sobimatuks pärast hõrgu mozartliku kava lõppu pöörduda folgi­radadele, siis nüüd olen leppinud, et Aaviku kontserdi lõpus võib nii juhtuda. Ja ei saa salata, et TKO esituses kõlavad need seaded võluvalt ja kaasahaaravalt.

„Magnettorm“

21. IV kõlas Mustpeade majas TKO kammermuusika sarja kontsert „Magnettorm“. See sari on olnud otsinguline nii repertuaarilt kui ka koosseisudelt, laval on olnud nii sooloesinejaid kui ka sinfoniett-orkester ning repertuaar klassikalisest keelpillimuusikast elektrooniliseni. Õnnestunumad on siiski keelpillimuusikale pühendatud kontserdid. Möödunud pühapäeval esines Mustpeade majas keelpillikvartett M4GNET, kelle neljast liikmest kolm – Robert Traksmann, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja – kuuluvad TKO ridadesse. Kontserdi kavas oli kolm keelpillikvartetti. Peale juba nimetatud Randalu teose Robert Schumanni keelpillikvartett a-moll (op. 41 nr 1) ja Johannes Brahmsi keelpillikvartett c-moll (op. 51 nr 1). Napilt kolm ja pool aastat koos mänginud kvartetti iseloomustab suurepärane koosmäng ja üksteisega arvestamine.

Kontserdi meeleolu liikus tõusvas joones. Võis aimata, et Schumanni oopus oli M4GNETile veel uus ja toores, teose interpretatsioon oli liiga vaoshoitud, oleksin oodanud enam solistlikkust ning vabadust. Näis aga, et kahe klassiku vahel kõlanud Randalu uudisteos pani energia käima, nii et kõike eelnimetatut pakuti Brahmsi keelpillikvartetis, kus kohe esimesest noodist haaras pinge ja intensiivsus kuulaja kaasa. Brahmsi esituses tuli välja üks M4GNETi tugevusi – muusikaliste teemade sujuv ja võrdne üksteisele üleandmine, nii et jäi mulje ühest hingavast organismist. Lisapalana pani kontserdile tormilise punkti Alfred Schnittke kolmanda keelpillikvarteti teine osa.

Mustpeade maja akustikat saab timmida

Ja lõpetuseks. Mustpeade maja valge saal sobib Mozartile ja kammermuusikale üldse nagu valatult. Seintele riputatud kardinatega saab saali akustikat esinejale sobivamaks timmida. Ehk on ka akustika mõnetine paranemine inspireerinud TKOd tänavu aktiivsemalt tegutsema.