Mingeid piire võiks armastus ehk siiski tunda?

Rakvere teatri uuslavastus „Esimene armastus on revolutsioon“ on mõeldud n-ö vanemale noorele, ent sobib vaatamiseks ka täiskasvanule.

JOHANNA RANNIK

Rakvere teatri „Esimene armastus on revolutsioon“, autor Rita Kalnejais, tõlkija Lauri Saaber, lavastaja Margo Teder, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Madis Muul, valguskujundaja Märt Sell. Mängivad Margus Grosnõi, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Tiina Mälberg, Rainer Elhi ja Loviise Kapper. Esietendus 15. II Rakvere teatri väikeses majas.

20. märtsil tähistati üleilmset noore vaataja teatri päeva. Noore vaataja teater kui katusmõiste hõlmab laste- ja noorte­teatrit, seega võib noor vaataja olla nii algkoolilaps kui ka hilisteismeline – enamasti määrab selle teatri seatud vanusepiirang. Sestap tundub teemakohane rääkida Rakvere teatri uuslavastusest „Esimene armastus on revolutsioon“, mis mõeldud n-ö vanemale noorele, ent sobib vaatamiseks ka täiskasvanule.

Revolutsioonile kohaselt algavad provokatsioonid juba plakatiga, millel on kujutatud raseerimata naine. Feministlikku allkteksti siit kuigivõrd otsida ei tasu, kuna enamik lavastuse tegelastest on hoopis rebased, kes elavad oma tavalist „Nõiakivi“-elu. Armastus tekib aga mitte nende, vaid noore rebase Rdeča ja teismelise inimpoisi Bastiani ehk Basti vahel: neid ühendavad teiste sekka sobimatus, allasurutud mässuiha ja igatsus läheduse järele. Millal saab vabastavast armastusest aga hävituslik jõud?

Lavastuses tegutsetakse suuresti kahes keskkonnas: metsas ja Basti kodus. Lavaruum pole kuigi suur, ent dünaamilisust lisatakse kõiksugu soppide abil: inim- ja loomamaailma eraldab valge lippaed, mille keskel on ümmargune auk, mis võib olla nii aiaauk, elutoa aken kui ka rebaseuru sissepääs. Basti ja tema isa kodu sümboliseerib lihtne valge külmkapp, mis vahepeal sujuvalt lavale veeretatakse. Keskel seisab aga luugi ja kunstmuruga ümarlava, kus saab hoida rekvisiite, aga ka surevat mutti. Visuaalne lihtsus ja leidlikkus jätavad ruumi maksimalistlikule mängule ja intensiivsele valgus­kujundusele.

„Esimese armastuse“ trupp on väike, aga võimas: kõik peale Basti (Rainer Elhi) ja Rdeča (Jaune Kimmel) osatäitjate teevad mitmikrollid. Üleminekud ühest rollist teise on oskuslikud ja arusaadavad: nii loomtegelased oma siiruse ja miimikaga kui ka inimesed oma karikatuursuses on vaevata eristatavad. Elhi ja Kimmel loovad sümpaatsed tegelaskujud, keda on omal moel vääriti mõistetud, mistõttu nad on aga liikunud vastandsuundades.

Lavastuse üks tugevusi on erilaadne huumor: loomametafooridega tõstetakse esile eesti keele mängulisus, publiku südame võidavad aga situatsiooni­koomikast lähtuvalt loodud bimbo­kanad (Tiina Mälberg ja Loviise Kapper). Kanadega jagab lava noortelavastuse kohta ootamatult ropp ja rõvetsev nahk­maskiga ketikoer (Märten Matsu), kes on üks lavastuse nauditavamaid tegelasi, kuna sellist teksti ja lavalist machismo’t pole teatris ammu näinud-kuulnud. Küll aga meenus kohe üks meie tränamuusika­grupp, kes võis Matsut inspireerida. Seesugune üle võlli panek tundub teatris üsna suure riskina: lavastust soovitatakse alates 14. eluaastast ja ilmselt läks nii mõnigi lapsevanem pärast etendust selle peale kodus värisevi käsi kaebekirja kirjutama (kes see lubas mu teismelisele roppusi õpetada!).

Mis aga pole naljakas, vähemalt ei ole mõeldud olema, on Basti alkohoolikust isa, kes nillib varastes kahekümnendates naabrinaist ning väärkohtleb poega vaimselt ja füüsiliselt, olgugi et peab seda ise lõõbiks. Naisele lähenemine on libe ja tiirane, aga ma pole kindel, milliseid järeldusi koolinoorest vaataja põiklemisest teeb. Praegu väljatöötamisel nõusolekuseaduse raames on mõtlemisainet küll: kuidas määratleda olukorda, kui joobes naine ütleb ebamugavusega „mhh, ära tee …“, ent mees ei anna nimme järele ning saavutab soovitud eesmärgi? Kuna isa ja naise suhe kestab etenduse lõpuni, näib see kui positiivne vallutus. Pojal on küll isa objektistavate kommentaaride pärast piinlik, ent kas joonistub piisavalt välja, et tegu pole lihtsalt muheda flirdi ega lavastuse teise armastusliiniga? See, et mõni publiku seast mehe repliikide ja naljade peale naeris, on mõneti isegi hea, sest tõi saali kerge elektri: millise reaktsiooni tekitab argine, tögamiseks maskeeritud vägivald? Millal tekkis teatris nihe, misjärel kõik enam tegelasega kaasa ei naera?

Lavastaja Margo Teder sõnab: „Armastus on see, mis julgustab. Kõik algab ikka perekonnast. See, mida noored otsivad, on tähelepanu. Mida ei saada kodust, otsitakse mujalt. Kui siis leitakse midagi – kas leitakse armastus või leitakse iseennast –, on see noorele inimesele kõige olulisem.“¹ Armastus annab poisile järk-järgult iseseisvuse seista vastu kiusule nii kodus kui ka koolis. Poisi tunnete ja armsa kiindumusega saab vahest igaüks kergesti samastuda: keegi näeb sinus väärtust ning teda ei sunni selleks vereside.

Mäletan, kui suurde segadusse ajas senise reaalsuse ja minapildi ühitamine uuega ning äsja tekkinud iseseisvuse kehtestamine. Armastus, eriti esimene, on tõsine asi! On loogiline, et Rdečast saab poisile seega millegi suurema sümbol – tema ise ongi armastus, sõprus ja pääsetee vägivallatsüklist. Rdeča on ainus, kes on talle nii füüsilisel kui ka emotsionaalsel tasandil päriselt olemas. Eufooria, mille aktsepteeritustunne põhjustab, on nii valdav, et tagantjärele mõeldes ei pane lavastuse kulminatsioon enam imestama.

Lavastusega kaasas käivas õppematerjalis² tuuakse tegelaspaariga kaks paralleeli: Romeo ja Julia ning väike prints ja rebane. Romeo ja Julia sünonüümsus tõelise, traagilise armastusega on paistnud mulle alati veidi kummaline: pigem on tegu satiirilise komöödiaga, kus pilatakse noore armastuse naiivsust ja tarbetut vimmapidamist. Teine näide on mõistetavam, sest lisaks ilmsele ühisnimetajale on lavastuses samuti oluline roll taltsutamisel ja vastutusel, mida armastus nõuab. Küll aga on Antoine de Saint-Exupéry tüviteksti puhul kaunis see, et armastus on alati piisavalt ambivalentne: lugeja saab kõike hõlpsasti romantilise armastuse konteksti üle tõsta, ent väike prints ei pidanud selleks roosi või rebasega amelema.

Just seda aga Basti ja Rdeča teises vaatuses teevad. Eks näita see näitlejate veenvust, kuna neil hetkedel suudlesid kirglikult minu meelest tõesti teismeline inimene ja rebane ning nina kiskus kipra. Provokatsioonid ja normidega mängimine on mulle küll meeltmööda, ent seekord tõmbas see mind etendusest välja. Kahe liigi vahel tekkinud armastus on muinasjuttudest ja filmidest tuttav õppetunnikaev, mis kunagi ära ei kuiva: mõnikord oleme pealtnäha endasarnaste seas kõige rohkem üksi, vahel leiame sõpruse ootamatust kohast, armastus ei tunne piire jne. Need on lihtsad sõnumid, mis saavad tuge just kujundlikust väljendusest – nende puust ette ja punaseks tegemine tundub puhtalt šokiväärtuse ajendil tehtud otsus.

Rdeča on küll antropomorfne loom, kes saab inimkeelest aru, ent väliselt peaks ta olema justkui tavaline rebane. Kas seksuaalne tõmme tekkis nende vahel enne või pärast voolikuga kirbutõrje tegemist? Ma ei tea, kas ma sellist revolutsiooni tahtsin. Samasuguse eetilise diskussiooni tekitas Guillermo del Toro film „Vee puudutus“ („The Shape of Water“, 2017), mille keskmes on samuti ilmajäetus ja kõigi õigus olla armastatud. Küll aga tekib siingi moraalne tõrge, sest kas kasse sööv ja suhtlemisvõimetu veekoletis saab päriselt nõustuda näiteks seksuaalvahekorraga? Niisamuti on selge võimusuhe ja intellektuaalne ebavõrdsus ka inimese ja rebase vahel, olgugi neil (seletamata põhjustel) ainulaadne võime üksteisega suhelda. Seega oleme ringiga tagasi nõusolekuteema juures.

Minu üllatuseks ei ole õppematerjalis eeltoodud võimu- ja vägivallateemasid käsitletud, ehkki just need on lavastuses eriti huvitavad ja pakuvad palju aruteluainet. „Esimene armastus on revolutsioon“ annab mõista, et enesemääramisõigus peaks olema kõigil, vahel on selleks aga tõuget vaja. Loodan, et noortel vaatajatel on võimalus kas üksi või koos neid teemasid avada.

1 Vt Rakvere teatri kodulehelt https://www.rakvereteater.ee/esimene-armastus-revolutsioon-0 2 Vt samas õppematerjali https://www.rakvereteater.ee/sites/default/files/Rakvere_Teater_Esimene_armastus_on_revolutsioon_oppematerjal.pdf