Kärbitud karateka

„Karateka ja salasamurai“ konflikt lahvatab kahe mehe, idealisti ja salamisi midagi ootava noore ning kibestunud ja mitte midagi enam lootva vana mehe kohtumisel.

ANDRUS KARNAU

R.A.A.A.Mi „Karateka ja salasamurai“, autor Ott Kilusk, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu. Esietendus 5. VII Kernu mõisa küünis.

Lähiminevik astub sel suvel pikkade sammudega üle teatrilava. Piibe teater mängib Vargamäel lavastust „Issanda teener“, mis räägib Vello Salumist. Ma pole seda paraku näinud, aga peakangelase järgi otsustades puudutab see Eesti ühiskonna valusaid aastaid. Augustis elustub Tallinnas Onu Bella lavastaja Kertu Moppeli ja Eesti Draamateatri vahendusel. Tekstiraamatu lugemise põhjal saab juba öelda, et „Onu Bella tähestik“ on midagi enamat kui lihtsalt suvine meelelahutus.

R.A.A.A.M tõi Kernus lavale Ott Kiluski näidendi „Karateka ja salasamurai“. Viis aastat tagasi kirjutatud näitemängu tegelaste prototüüpideks pole kuulsad isikud, ent see-eest kujutab autor Nõukogude aja lõpuaastate olustikku ilustamata otsekohesusega. Kiluski näidendi ajamääratlus väga täpne ei ole: tekstist selgub, et Rahvarinne on küll juba loodud, aga Eesti iseseisev veel pole.

Kilusk on kirjutanud rämeda teksti. Kaks tegelast, kaks meest – üks noorem, teine vanem. Nagu pealkirigi ütleb: üks karateka ja teine salasamurai. Viimane küll ülekantud tähenduses kui mees, kes unistab võitluskunstist. Karate oli Nõukogude ajal pooleldi salajane spordiala, mis andis selle valdajale võitlusoskusi. Vähemalt Kiluski näidendi kontekstis on see aga kriminaalide või veelgi täpsemalt öeldes allakäinud miilitsa salarelv.

Ühesõnaga, näidendi konflikt lahvatab kahe mehe, idealisti ja salamisi midagi ootava noore ning kibestunud ja mitte midagi enam lootva vana mehe kohtumisel. Kiluski näidendi otsekohesus on lavastuses lihvitud leebemaks. Laval küll öeldakse, et Meelis Rämmeldi kehastatud karatekal, miilitsast ehk ühiskonna eliidi seast minema kihutatud Antonil on saladus, aga vaataja ei saa teada, mis see täpselt on. Ta kakles, jõi, varastas, käitus nagu pätt, aga saladus jääbki saladuseks.

Kilusk on kirjutanud Antoni poistepilastajaks. „Alaealised huligaanid nägid elu lõpuni painajalikke unenägusid sellest, kuidas üks suur ja tugev miilitsamundris mees neile raskelt hingeldades kogu kehaga peale vajub. Vajub nii, et oht on lämbuda!“ Kuna see on kärbitud, siis läheb päris palju kaduma. Näiteks pole selge, miks tegevus toimub just koolis. Anton ja Joonas (nii on Märten Matsu rollinimi) kohtuvad õpetajate maja korteris kooliaasta algul.

Lavastus on ka selleta kahtlemata jälgitav, kuigi paljud motiivid jäävad infopuuduse tõttu lahjemaks. Tegijad ütlevad kindlasti, et kärbe oli dramaturgiliselt vajalik ning Nõukogude aja absurdsus on selle rusuva detailitagi selge. Lavastaja ja näitlejad võivad teha oma valikuid, selles pole kahtlustki.

Eelmisel suvel, kui Soontagana vallamajas mängiti Urmas Lennuki näidendit „Ai, velled …“, jäi välja stseen, kus metsavennad vägistavad ja tapavad talutüdruku ja tema vanemad. Igaks juhuks ütlen, et tüdruk ei olnud punaste kaasajooksik, tema tapmisel polnud mingit ettekäänet. Mulle näib, et lavastaja ja näitlejad on ka nüüd alahinnanud publikut. „Karateka ja salasamurai“ võiks olla tõsine ja mõjus, aga selle asemel on saadud rämekoomiline lavastus. Kui Antoni ja Joonase teed lahku lähevad, siis Anton satub küll varguste eest vangi, aga sealt pääsnuna hakkab vabas Eestis lastelaagreid korraldama. Joonas suundub välismaale ülikooli ning tema elu läheb vabaduse tingimustes ja Nõukogude piirangute lõppemise tõttu ülesmäge. Publikule öeldakse, et Antoni lastelaagrid lõppesid skandaaliga. Aga millisega täpselt, lõpuks ei selgugi.

Seda kirjutades mõistan, et me ei ole ikka veel valmis lavastama lähiminevikku, sest justkui häbeneme seda. „Karateka ja salasamurai“ näitab publikule, et Nõukogude ajal joodi, räägiti ja elati ropult, kui viimase all silmas pidada kohatist äärmist vaesust, aga kõige hullemat tunnistada ei julgeta.

Nii nagu ka „Ai, velled …“ eelistas jääda romantilise kangelasmüüdi juurde ega olnud valmis tunnistama, et elu on julm ja halastamatu ning ka kõige tugevam inimene murdub ükskord. Mida Nõukogude aeg inimesega tegi, seda on siiski hästi näha ka praeguses lavastuses Antoni tegelaskujus. See ei ole ilus, see ei ülenda. Rämmeld pehmendab seda koomikaga, aga õnneks mitte ülemäära palju.

Märten Matsu mängib vaoshoitult, justkui püüdes püsida vaid enda teada. Meelis Rämmeld karikatuuri joonel balansseerides. Õigupoolest on ka raske vahet teha, kas Rämmeld mõjus kohati ülepingutatuna või tema tegelaskuju pidigi selline olema. Pigem vist viimast. Teate küll neid õhku täis kõvu mehi? Nii nagu ka Matsu puhul oli keeruline aru saada, kas ta oli mittemidagiütlev või tahtiski ta selline olla. Küllap taas viimast.

Ott Kilusk on raaminud oma näitemängu muusikaga: Boney M ja The Cure. Võite ise arvata, kumba kuulab meeleldi Anton? Loomulikult Boney Mi. Meelis Rämmeldit ilmselt jääbki saatma elus kõrvetada saanud inimeste rollide koorem. Kahtlemata on see huvitav töö, sest pole midagi igavamat säravast edu­eedist. Nii ka tema mängitud karateka, kus pahed ristuvad voorustega.

Märten Matsu viimane äge roll oli aga hoopis teistsugune: Rakvere teatris Taavi Tõnissoni füüsilise teatri laadis lavastatud „Metamorfoosis“ putukaks muutunud peategelane. „Metamorfoosiga“ võrreldes on „Karateka ja salasamurai“ kahtlemata palju traditsioonilisem lavastus. Ega see pretendeerigi millelegi enamale kui loole kahest mehest, kellest ühest saab muutuste ajal kaotaja ja teine oskab uuel ajal avanenud aknaid kasutada.

Üks joon, mis toonast aega iseloomustab, on alkohol. Joodi tihti ja palju ning viin rikkus paljude inimeste elud. Mäletan omagi kooliajast, kuidas üks kooliõpetaja pani hommikul esimese asjana pea kraani alla, et külm vesi eelmise õhtu joomingust toibutaks. Aga tema hilinemisi ja pohmeluses tundi tulekut salliti, sest kooliõpetajaid ei olnud kusagilt võtta. Ilmselt on ka Ott Kiluskil olnud kokkupuude sellise õpetajaga.