Pealelend – Tõnis Arjus, arhitekt, kestliku elukeskkonna ekspert

MERLE KARRO-KALBERG

Oled asunud tegema ruumi käsitlevat taskuhäälingusaadet „Ruumilood“, mida saab kuulata Spotifys, rakenduse Apple Podcasts kaudu ja kümnetel muudel platvormidel. Kuidas see sündis ja millest seal räägitakse?

Lugude otsimine sai alguse siis, kui olin Tartu linnaarhitektina otsi kokku tõmbamas ja peas tiksus küsimus: mis edasi? Mõtlesin ka sellele tohutule ja tänuväärsele kogemusele, mille olin 11 aasta jooksul saanud. Linnaarhitekti ametis tundsin rõõmu erisuguste inimestega kohtumisest, nendega ühel või teisel moel koos töötamisest, ideevahetusest, vaidlustest ja et sellest sünnivad uued ideed. Niisiis alustasin saatega selleks, et tahtsin senist kogemust edasi anda ja ühtlasi leida mõjuv vabandus, et jätkuvalt kohtuda põnevate inimestega ja kuulda nende mõtteid. Senine kogemus on olnud parem, kui oleksin osanud oodata. Lõin noorena palju muusikat. Saate loomine – ja mitte ainult sealse helilise meeleolu kujundamine – sarnaneb komponeerimisega ja toidab seeläbi ka loomingulist väljendusvajadust.

Lugude eesmärk on täita tühimik meie meediaruumis, rääkida ruumi mõjust meile ja meie mõjust ruumile. Kõik me oleme ruumis ja ruumiga seotud, kuid just selle tõttu on ka sel teemal arutamine küllalt keeruline ja vajab järjepidevat formaati. Pikemas seerias püüan seda kättesaamatut teemat lähemale tuua. Meelega valisin laiendatud ruumiteema, sest tahan vältida distsipliinide vaheliste piiride tõmbamist. Minu jaoks pole ka arhitektuur kitsas mõiste, kuid kuulajaskonnal manab see silme ette kammitsetud ettekujutuse, mida saatest oodata.

Pikemat aega mõtlesin saate pealkirjale ja ega enam paremat ei oleks osanud välja mõelda. Lugude abil on võimalik suhestuda mis tahes teemaga. Saate keskmes on külalised ja nende lood, ka saate formaat toetab seda. Iga lugu algab kellegi teise mõttekäigu, mitte minu omaga. Mina olen saates lihtsalt taustal tiksuv siduja, kelle roll on võimalikult vähetähtis. Ma pole ajakirjandust õppinud, küsitlemise kogemust on vähe ja oma häält ma ka ei salli. Narratiiviga ja monteeritud saate formaat nõuab küll rohkem tööd, aga saade on selle võrra ajatum ja tempokam. Nüüdseks on iga osa kohta inter­vjuude materjali kogunenud umbes kolme tunni jagu, kokku panen sellest u 35 minuti jagu saadet.

Praegu on väljas neli osa: väikelinnade ruumist, festivalist „Uit“, Vana-Kalamaja tänavast ja linnas liikumisest. Mida on veel oodata?

Sellest ajast, mil hakkasin lugusid otsima, näen ja kuulen iga nädal teemasid, mis vajavad avamist. Neist tuleb muudkui rääkida ja rääkida, ja ikka jääb võimalus nende juurde uuesti tulla, kuid teise vaatenurga alt ja eluliste näidete kaudu.

Mul on juba üle 20 teema, mida ühiskonnas jälgin, oodates õiget aega ja õiget lugu. Kohe ilmub liikuvuse saate teine osa, ootel on lugu linna­arhitekti rollist linnavalitsuses, tahan käsitleda linnalise tiheduse küsimust ja paljut muud, ka teemasid, mida niisama lihtsalt ruumiga ei seotagi. 1. aprillil tuli näiteks mõte, et Tõnis Niinemetsaga tuleks rääkida huumori rollist ja arutleda selle üle, kas linnaruum saab olla „naljaasi“. Ei ole veel julgenud küsida.

Ideid on palju ja see on ka loomulik, sest ruumiteemad kerkivad üles kõikjal – ühiskonnas, hariduses, liikumises, energeetikas, geoloogias, kultuuris jm. See ongi üks ruumilugude eesmärke: tutvustada esinejate huvide ja elukutse kaudu, mis ruumis sünnib, kutsuda ruumist mõtlema ja seda mõjutama.

Peale teemade rikkalikkuse hindan ka külaliste mitmekesisust, oodatud ei ole vaid ruumiga tegelevad arhitektid ja planeerijad, valim on palju laiem. See teeb ka mulle saate tegemise põnevamaks.

Loodan saatesse tuua eri formaate ja leida inimesi, kes tahaksid koos minuga saateid teha. Eriti ootan lühemaid audioesseesid, kus autorid on ise lugenud oma mõttekäigud sisse, olgu nad tudengid, arhitektid, teadlased, kes iganes. Välistatud ei ole klassikaline vestlusformaat, millest ei pääse live-salvestuste puhul. Üks selline salvestus toimub sel suvel arvamusfestivalil.