Puu ei ole indulgents

Veerenni kvartali pargiga on vaadatud puudest kaugemale ning käsitletud paljusid valdkonna moodsaid teemasid ja paineid.

MERLE KARRO-KALBERG

Veerenni kvartali park. Kino maastiku­arhitektid Mirko Traks, Juhan Teppart ja Karin Bachmann, Kristjan Talistu, Uku Mark Pärtel, Katariina Lepiku, Liina-Kai Raivet, skulptor Jass Kaselaan. Avati 2022. aastal.

USA arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteadlane Marc Treib on raamatus „Moodne maastikuarhitektuur. Kriitiline käsitlus“ analüüsinud maastikuarhitektuuri arengut ja seoseid teiste loomevaldkondadega. Treib tõdeb, et maastikuarhitektuur on üldistest trendidest alati mitu aastat või isegi aastakümmet maas ja selleks, et sadulas püsida, tuleb teha ekstra jõupingutusi. Mahajäämuse üks põhjusi peitub maastikuarhitektuuri kui eriala olemuses, pidevas loomingu, teaduse ning looduse vahel kõikumises. Treib ütleb ka muu hulgas, et ühe puu istutamist peetakse keskkonnale nii suureks teeneks, et sellest puust enam edasi ei mõelda ega esitata väliruumi olemuse kohta teravaid ja kriitilisi küsimusi. Puu istutamine on justkui indulgents, mis lunastab kõik senised keskkonnapatud, olgu selleks diiselautoga sõitmine, lennukiga reisimine, ühekordsest plasttopsist kohvi joomine või lõputu raiskamine.

Tallinna kunagise A. M. Lutheri vineeri- ja mööblivabriku tootmisalale rajatud Veerenni kvartali pargiga on tõstatatud maastikuarhitektuuri tulevikku puudutavaid küsimusi, vaadatud puudest kaugemale ning käsitletud paljusid valdkonna moodsaid teemasid ja paineid.

Rohepöördest räägitakse praegu omajagu. Mida rohepööre ühes või teises valdkonnas tähendab, on alles detailsemalt selgumas. Ruumiloome valdkonnas korratakse kui mantrat: materjaliringlus, kohaliku eelistamine ja puit betooni asemel. Maastikuarhitektuuris pole rohepööre sisustatud isegi veel märksõnadega. Nagu alguses mainitud, taandub senine tegevusetus ses vallas mõttele, et igasugune istutamine ja puude lisamine linnaruumi on juba vaikimisi nii hea ja üllas tegu, et sellest kaugemale pole justkui mõtet mõeldagi. Vahet pole, iga istutamine on hea. Siinkohal ei peeta oluliseks, kas tegu on rohelist plasti meenutavate taimedega, mis ei paku varju ega elupaiku teistele liikidele, või läbimõeldud lahendusega, kus võetakse arvesse, et haljastusel on ka muid ülesandeid kui olla pelgalt garneering. Näiteks aidata kaasa sademevee imbumisele maasse, parandada linna mikrokliimat, pakkuda rikkalikku toidulauda teistele liikidele, luua eriimeline roheline linnaruum jne.

Veerenni park on siinmail üks esimesi sellise mahuga väliruumi objekte, kus on teadlikult ja süsteemselt sellest painavast puu istutamise indulgentsist kaugemale vaadatud ning disaini võimalusi kasutades uuritud, milline on jätkusuutlik ja väikese CO₂ jalajäljega maastikuarhitektuur ning kuidas seda teha. Esile kerkinud teemasid on mitu: kohaspetsiifika ja olemasolevaga arvestamine, materjaliringlus, taimestik nii väikestes asfaldipragudes kui ka kogu pargis ning moodne esteetika.

Tihe ja roheline. Veel kümme aastat tagasi oli Tallinn kõvasti hõredam, aga ühtlasi ka palju rohelisem linn. Kapitalismi tulekuga tarbetuks muutunud tehased olid maha jäetud, lagunesid, nende võlu ja potentsiaal oli avastamata – Tallinn oli tühermaade linn. T1 kaubanduskeskuse asemel laius toona roheline linnalooduse oaas, Depo ehituspood on pühkinud aga linnapildist terved tihumeetrid peaaegu metsaks välja kujunenud isetekkelist linnahaljastust, Filtri tee laienduse asemel lokkas rohelus, mis meenutas olemuselt maastikuarhitektuuri ikooni, kunagisele raudteele rajatud High Lane’i parki New Yorgis. Ka Veerenni uusasumi asemel laius hiiglaslik tühermaa, ametliku käsitluse ja linnaplaneerimise vaates tühjus.

Selge on see, et linna tuleb tihendada, ehitada uusi maju ja tänavaid, unustamata ka parke. Tihe linn säästab linnäärseid alasid, kus praegu võetakse maha metsa ja sillutatakse viljakaid põllumaid, et need, kes linnas endale sobivat maja või korterit ei leia, saaksid minna sinna, kus taskukohast ruumi justkui rohkem. Linnast väljas elamine toob aga kaasa pideva autoga pendeldamise linna ja kodu vahet, suurendab sõltuvust autost, sest ühistranspordisüsteem on iganenud ega vasta tegelikule nõudlusele. Sellest tulenevad omakorda hommikuti ja õhtuti ummikud, mille tõttu nõutakse ja ehitatakse aina suuremaid magistraale ja parklaid. Seda kõike rohelise ja inimväärse linna arvelt. Linna sisse, eriti kesklinna uute eluasemete rajamine on seega mõistlik.

Pole halb, et tühermaade arvelt linn tihedamaks ehitatakse. Küsimus on ainult selles, kuidas seda tehakse. Nii T1 kui Depo puhul on ümbruskonnale vilistatud, suhtutud keskkonda ülbelt ja üleolevalt. Samuti Filtri teed ehitades: paikkonna väärtustest sõideti asfaldilaaduriga üle, nii et keskkond muutus halliks, igavaks, inim- ja loomavaenulikuks.

Kultuur ja keskkond. Uus-Veerenni arenduse ja väikese pargiga selle südames on tehtud teisiti: ei ole kõike eelnevat tühistatud ning on püütud matkida isetekkelist loodust ja seda toetada.

Kohaspetsiifilisus ja paiga vaimuga arvestamine pole maastikuarhitektuuris muidugi midagi uut. Küsimus on selles, kas paiga vaimuks peetakse ka seni põlu all olnud ajalookihistust, Nõukogude aega, mille jälgi on siiani sageli rämpsuks peetud. Veerennis on näiteks alles jäetud roostetavast metallist postid, krobeliseks kulunud betoonist vundament ja asfalt ning tühermaale iseloomulikud taimekooslused.

See juhatab omakorda järgmise teema juurde: esteetika ja väliruum. Veerenni pargi väljanägemine pole selline, mida keskmine väikekodanlane ehk ühelt uuelt pargilt ootab. Vastandlik suhtumine keskkonna väljanägemisse tuleb pargis jalutades hästi esile. Niidukiga välja mõõdetud maaomand pargi ümber on kontrastselt näha. Pügatud muru ja lopsaka heina vaheline selge, justkui joonlauaga tõmmatud piir näitab hästi ära kaks vastandlikku esteetilist tõekspidamist.

Madalaks pöetud muru asemel lokkab Uus-Veerenni pargis põlvekõrgune hein, kus nii kesalille, ristikut kui ka isegi karuohakat. Viimane on muuseas kimalaste seas ülipopulaarne: ühele õiele mahub korraga mitu putukat toimetama. Ehitamisest üle jäänud ja juppideks murtud asfaldikamakaid pole minema viidud, vaid need on peenardesse sätitud. Nende vahel kasvavad aga puukoolist toodud ilutaimed koos ise ennast peenrasse sättinud ja siinsetes oludes hästi karastunud liikidega.

Väga teravalt kerkib rohepöörde ja tundliku ruumiloome kontekstis esile iluküsimus: mis on ilus, miks midagi ilusaks peetakse ja kust need väärtushinnangud tulevad? Need küsimused aitavad edasi minna. Kui püüame vähegi teha teisiti, raisata vähem ressursse, kasutada seda, mis meil juba on, mitte toota uut, mitte transportida Euroopa puukoolidest puid ja põõsaid, vaid kasutada seda, mis on meil siin täiesti vabalt võtta, siis peame üle vaatama ka oma tõekspidamised ja mõtteviisid. Selge on see, et uus esteetika, ka väliruumis, vajab harjumiseks aega. Ka ruumiloojatel on vaja hakata otsima kõige paremat väljendusviisi ja sobivaid esteetilisi lahendusi. Kuidas siduda vana ja uut? Kui palju lisada uut, kui palju säilitada vana? Üks võimalus on toetuda kontrastidele. Uus-Veerennis toob äsja valatud betoon hästi esile vana. Jass Kaselaane skulptuuride rivi juhatab pargi sisse ja lisab hoolega kureeritud sagrisele keskkonnale piisavas koguses kultuursust. Lugemisnurk ja kogukonna raamatukapp näitavad, et veidi metsik keskkond on mõnus ka inimese meelest.

Linnakeskkonna kogemus on enamasti üsna vaene: ollakse üles kasvanud ja harjunud sellega, et park tähendab puid ja muru, võib-olla ka mõnd põõsast, pinke ja ehk ka kiike. Kõik, mis eristub sellest pildist, kutsub esile ebaluse. Seda arusaama on vaja muuta, näidata, et linnahaljastus ja linnapark on midagi rohkemat ning sel juhul on ka linn inimsõbralikum. Uus-Veereni pargiga on üksjagu latti kergitatud.

Materjaliringlusest räägitakse pigem arhitektuuris, maastikuarhitektuuris on see teema veel suuresti kaardistamata ja käsitlemata. Veerenni park annab siinkohal kätte juhtlõnga, kust edasi minna, millises suunas rohepöörde väliruumis käänama peaks. Maastikuehitus ei erine hoone ehitamisest väga palju: ka maastikke tavatsetakse rajada pigem otse tehasest toodud betoonist, graniidist, mullast ja killustikust. Mõni tehas töötab siinmail, mõni mere taga Hiinas. Isegi liiva puhul, mida väliruumis kasutada tohib, kehtivad ranged reeglid. Nii on lihtsam: kõik on standardmõõdus, on antud garantii. Ehitusplatsil kohapeal üle jäänud materjalidest on parki, tänavat, skvääri või isegi lillepeenart rajada palju raskem. Iga jupp on eri mõõdus, paikasättimine võtab aega, juppe tuleb klapitada, vahepeal maha istuda ja arutada, kuidas üldse edasi minna.

Uus-Veerenni pargis on rohkesti taaskasutatud asfalti, põlu all risu­materjali, sätitud seda tee servadesse ja peenardesse. Paistab välja, et iga asfaldiplaadi juures on aru peetud, kuhu see panna, peenraid ja teeääriseid on ehitatud hoolikalt nagu traditsioonilist kiviaeda. Välja on puhastatud kunagise tehase betoonist vundament ja need osavalt pargilahendusse põimitud. Uus-Veerenni pargi lahendused pole standardsed, kuigi leidub ka seda: pingid, prügikastid, laste mänguvahendid.

Eelkõige annab uus park kätte juhtlõnga, kuidas käsitleda rohepööret väliruumis. Tihti kipub uute ideede elluviimine maastikuarhitektuuris jääma selliste vabanduste taha nagu „meil sellist asja teha ei saa“, „me pole siin välismaa“, „pole häid näiteid, et seesugune lahendus Eestis töötaks“ jne. Uus-Veerenni park on just selline näide, mis sütitab ehk järgmised tellijad, kinnisvaraarendajad ja omavalitsused. Ka väliruumi loojad on saanud juurde julgust ja kindlust rohepöördega edasi tegeleda ja latt veel kõrgemale tõsta.