Vana rehv kui uus maavara

Arhitektuurikeskust asus maikuust juhtima sisearhitekt ja materjalidisainer Hannes Praks, kes leiab, et Eesti peaks olema säästlikus ehituses suunanäitaja.

Merle Karro-Kalberg

Eesti arhitektuurikeskus on tegutsenud 15 aastat. Organisatsiooni missioon on nende aastate jooksul olnud nüüdisaegse Eesti arhitektuuri ja linnaehituse edendamine ja arendamine, arhitektuurialase teadlikkuse kasvatamine, info kogumine, vahetamine, vahendamine ja levitamine nii kodu- kui ka välismaal.

Nüüd on keskuse uus juht Hannes Praks lisanud sellele kestliku ruumi nüansi ja loodab keskusest kujundada kompetentsikeskuse. Kuna ta on harjunud mõtlema seestpoolt väljapoole, usub ta, et arhitektuuri ja ehitustööstuse kestlikumaks muutmiseks on vaja alustada materjalidest, sest materjalide ringkasutus on sünkroonis looduse toimimisega: miski tekib, kaob ja kõike kasutatakse aina uuesti ja uuesti. Hannes Praks räägib siinkohal keskuse tulevikust ja oma visioonist lähemalt.

Mis ajendas sind arhitektuuri­keskuse juhiks kandideerima?

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ütelda, et mulle tehti ettepanek kandideerida. Tõsi see on, et ma pole sellisest ametist varem unistada osanud. Ma olen uurinud traditsioonilisi ja kestlikke materjale ning ehitusviise ning nende rakendamist nüüdisaegse ruumi ja disaini loomisel. Ütlesingi ettepaneku tegijatele, et kui saan nende teadmistega kuidagi kasulik olla ja just selles suunas, mida olen uurinud ja viljelenud, keskust juhtida, siis kandideerin.

Kogu Euroopas otsitakse materjale ja katsetatakse, kuidas ehitada võimalikult väikese CO₂ jalajäljega. Uuenduste algatajad pole alati materjaliteadlased ja -tootjad, vaid enamasti disainerid ja arhitektid. Väga selgelt joonistub välja arhitekti ja disaineri vajadustest ning nende valdkonna kitsaskohtadest lähtuv materjaliuuendus. Nende uuringute eesmärk on nihutada praegust mõtteviisi ja seniseid tarbimisharjumusi säästlikkuse suunas.

Eestil on potentsiaali olla nende uurimuste ja uuenduste esirinnas: on kompaktne riik, väga hea tehnoloogiline baas ja kontakt keskkonnaga. Meil pole veel mitmeid urbaniseerunud põlvkondi, side looduse ja kekkonnaga on tugev. Sellelt põhjalt on meil väga hea võimalus mõtestada loodushoidlikku disaini ja ehitamist. Siin on aga ka väga suur oht Euroopast maha jääda. Me ei peaks kopeerima mujal välja töötatud lahendusi, ei tohiks teistel sabas sörkida, vaid peaksime mõtteviisi muutmises teed näitama.

Muidugi võib küsida, miks peaks arhitektuurikeskus sellega tegelema, aga nendest teemadest möödavaatamine ei tundu mulle ka õige. Arhitektuurivaldkonnas tegutsejail on oskusi ja teadmisi pakkumaks visiooni kinnisvarasektorile, materjalitööstusele, aga ka teistele. Paremate lahendusteni jõuame ainult siis, kui koos töötavad erasektor, ülikoolid ja praktikud.

Siiani on arhitektuurikeskuse tegevus seisnud kolmel vaalal: koolitused, ekspordi toetamine ja selliste suurürituste nagu Tallinna arhitektuuribiennaal ja Veneetsia arhitektuuribiennaal Eesti ekspositsiooni korraldamine. Kas keskuse ümberhäälestamine säästliku ehituse kompetentsikeskuseks tähendab kannapööret?

Minu eesmärk pole küll kannapööret teha. Publiku harimine ja koolitus jäävad alles, nagu ka seminarid ja arhitektuurikompetentsi ekspordi toetamine. Kestlik arhitektuur ja materjalid võiksid lihtsalt olla kõikide nende ettevõtmiste ühisnimetaja. Keskkond ju muutub, aeg muutub, ka keskuse identiteet peab sellega kaasas käima.

Kui jutt on kestlikust arhitektuurist, siis ma ju tean, et see pole nii lihtne ega taandu vaid sellele, kas maja on tehtud põhust või pudist, vaid algab juba planeeringust, asukohast ja liikumisviisidest, kuidas sinna majja kohale jõuda, kas selleks peab auto olema või piisab jalutuskäigust. Minu ainuke võimalus nende küsimusteni jõuda on ikkagi omaenda tugevuste ehk materjali ja väikese mõõtkava vahendusel.

Ülar Mark ja Raul Järg, keskuse endised juhid, on ladunud väga tugeva ja kandva vundamendi. Arhitektuuri­keskuse senine tegevus jätkub, lisandub vaid kestliku arhitektuuri ja ehitamise vaatenurk.

Kas see tähendab, et ka keskuse suuremaid ettevõtmisi ehk Veneetsia arhitektuuribiennaali ja TABi hakatakse korraldama selle vaatenurga kaudu?

Seda on minult väga palju küsitud. Kohtusin hiljuti Veneetsia arhitektuuribiennaali rahvuspaviljonide komissaridega. Ühel hetkel hakkasid prantslased rääkima ekspositsiooni korraldamise jalajälje mõõtmisest: lennukipiletid, materjalid, nende transport jne. Kaasa olid nõus lööma need riigid, kes selle suuna arendamisega niisamagi tegelevad. Kõigi lõunapoolkera riikide esindajad pööritasid aga selle ettepaneku peale silmi. On üsna selge, et kestliku ehituse ja toimetamise eestvedaja on nii ehk naa Euroopa, eriti Põhja- ja Kesk-Euroopa.

Kestlikkust ei tohiks kõrvale jätta üheski ettevõtmises. TABi puhul on oluline, et biennaali sisu kõnetaks just Eesti olukorda ja siin toimuvat, oleks seotud siinse ainesega. TABi on ju kritiseeritud palju: siia tulevad maailma superstaarid-kuraatorid, teevad oma n-ö asja ära, lahkuvad ning meile siia kohapeale ei jää lõpuks midagi püsivat. Maailma tippkompetentsi siia toomine on ülioluline, aga kuraatorite valikud ja teemad tuleks läbi vaagida. Tuleks küsida, miks just praegu ja miks just siin. Mõelda, kas meil on siin mingeid teemasid – pimedus, hõredus, põhjamaisus –, mis võiksid toetada biennaali üldteemat. Siinse tehnoloogia ja teadmiste võimendamine ning arendamine võiks olla TABi fookus ning Veneetsiasse minnes peaksime mõtlema, millised meie keskkonna eripärad saaksime sisse tuua ja mida maailmale pakkuda.

Millised on esimesed sammud, et keskus nende eesmärkide poole pöörata?

Nii madalsüsinikehituse kui kestliku ehituse teadmisi meil siin-seal leidub, kuid need on paljude institutsioonide vahel killustunud. Arhitektuurikeskuse eesmärk peab olema selle informatsiooni kokkukogumine ja jagamine. Selleks tuleb korraldada seminare, töötube, reise jne. Ma pean oluliseks kokku tuua ja vahendada meie teadusarendustegevust ja ettevõtteid. Tihti käivad need kaks sektorit kuidagi eri rada pidi, aeg-ajalt tundub, et sinna vahele on vaja ühendavat lüli. Projekteerimise vallas on väga vaja informatsiooni uute tehnoloogiate ja võtete kohta, kuna need muutuvad kiiresti ning järje peal püsimine on paras väljakutse.

Näiteks TTÜ materjalilaboris uuritakse vilkalt materjalide ringkasutust, EKAs Renee Puusepa juhtimisel ring­majanduse võimalusi ehitussektoris, päris palju sünnib materjalide osas ka EKA disainiteaduskonnas.

Mulle tundub, et materjalide ringlusse toomine ja regeneratiivsete materjalide ehk nende materjalide, mille üks komponent on bioloogilist päritolu (meil puiduhake, pilliroog või turvas), arendamine on paljuski jäänud akadeemilisse sfääri. Meil oleks palju rohkem vaja näiteid, kuidas ja kus selliseid materjale kasutada saab.

Lisaks tuleb mõelda ehitusmaterjalide, näiteks betooni või silikaattellise uuesti kasutuselevõtule. Nende puhul ei olegi siiani ühtegi head näidet eeskujuks tuua, mis on loonud omamoodi nõiaringi. Esmakordselt näiteks vana betooni kasutades peab keegi võtma riski ja ütlema, et tema vastutab kvaliteetse tulemuse eest. Kes see siis on? Ehitaja seda riski võtta ei taha. Arhitektid oleksid nõus katsetama, kuid ainult esimese tagasilöögini. Ma olen kokku puutunud juhtumitega, kui arhitektid on tahtnud kasutada kohalikke materjale, mis käituvad ehk pisut teisiti kui seni ehituses kasutusel peavoolu materjalid. Lahenduse ebaõnnestumise korral ei taha tellija innovatsioonist ja katsetamisest midagi kuulda ning kui projekteerijat „premeeritakse“ juhtumisi veel honorarist suurema trahvinõudega, kaob igasugune katsetamise isu ära.

See toob välja meie kultuuri kitsaskoha. Kuidas tekitada õhkkond, kus julgetakse eksida? Kui meil seda pole, siis ei saa me ka praegustest materjalidest edasi, ei tekigi innovatsiooni, mis edasi viib, sest iga uuenduse juurde kuulub katsetamine ja mõnikord ettevõtmine ka ebaõnnestub. Sellest on aga nii mõndagi õppida, et edasi minna. Kui ei riski, ei saa ka innovatsiooni eest vedada. Ka riigil kui tellijal on siin eeskujuna väga suur roll. Riigi Kinnisvara ASil oleks suurepärane võimalus oma hangetes seda aspekti rõhutada, kutsuda üles materjale taaskasutama, olla suunanäitaja.

Ma näen muidugi ka seda, et roheline mõtteviis ehituses liigub niisamagi päikesepaneelide paigaldamiselt materjalide ringkasutuse suunas, kuid seda saab veel enam hoogustada ja tagant tõugata. Eks ehitusettevõtjad leia, et varsti pole enam teist teed, kuskilt tuleb peale hakata. Kui riik julgeb riski võtta, siis toob see suure arenguhüppe kogu ehituses, arhitektuuris ja materjalisektoris. See võiks sillutada teed meie kompetentsi ekspordile. Konkreetsed näited on alati olulised.

Küsimus pole materjali sertifikaadis, aga ma näen, et uuendused jäävad praegu vaimse barjääri taha. Selle asemel et mõelda, kus materjali taaskasutada saaks, öeldakse, et see pole ju betoon, sellel pole samu omadusi. Aga ei peagi ju olema! See ei peagi betooni asendama. Sellel on ju muud head omadused ja sellele tuleb leida oma nišš.

Mult küsitakse tihti, kas tahan nüüd kõike savist ehitama hakata. Sugugi mitte, mind huvitab väga ka materjaliringlus. Materjalide taaskasutus jääb väga suures osas ka andmete puudumise taha. Me võime ju teada, et kuskil Mõigus on kaks-kolm kasutatud akent üle, aga kuidas ma neid kasutan … mis mõõtudega need on, mis seisus … Kuni meil pole IT-tuge, andmebaasi, kuhu koondada info selle kohta, kui palju purustatud betooni või silikaattellisest seina kuskil üle on, seni ei saa ka nende materjalidega arvestada. Ma loodan, et sellise andmebaasi tekkimine on mõne aasta küsimus ja see muudab ka materjalide taaskasutuse laialdaseks. Eesti IT-sektor on ju legendaarne, väga oleks vaja, et tekiks iduettevõtted, kes just selles suunas vaataksid ja aitaksid ehituse n-ö prügihunnikud skaneerida, sealt väärt materjali välja sorteerida ning projekteerimise tarkvaraga ühildada.

Minu arust teeb materjalide taas­kasutuse raskeks ka see, et projekteerimine ja ehitamine võib võtta aastaid, mõnikord aastakümneid. Praegu ei teagi ju keegi, millised materjalid või jupid aastate pärast saada on. Kui tahaksin kuskil avaliku ruumi projektis kasutada vanu betoonmüüre, et neist nt istumislavatsid kujundada, siis ma ei oska ju kuidagi ette näha, kas viie aasta pärast vastav betoontükk ka kuskilt leitakse. Kes peaks sellise teadmise koondama ja seda koordineerima?

Ma ei mõtle seda päris nii, et välja tuleb vaadata oma lemmikbetoonkänkar ja seda siis kasutada. Pigem tuleks projekti kirjutada taaskasutatud materjali hulk, näiteks, et selle istumislavatsi valmistamiseks tuleb kasutada 50 protsenti taaskasutatud betooni, mida tuleb kombineerida mõne biomaterjaliga vms. Sellisel juhul pole oluline, kust see konkreetne känkar pärit on ja millisest lammutatud majast materjal saadi. Eskiisprojektis tuleks panna kirja, kui palju ja mis tüüpi materjalist tuleb ehitada, kas see on uus, taaskasutatud või biomaterjaliga segatud.

Arhitektuurikeskus tutvustab, mida mujal ses vallas tehakse, ja toob parimad näited koju kätte. Kõige selle juures on oluline rääkida, miks ja mida me teeme. Arhitektuurist mõeldakse ju kui millestki, millel on suur CO₂ jalajälg, ja parem on, kui me ei ehita juurde mitte ühtegi uut maja. Missioon peaks olema rääkida avalikkusele ka sellest, et arhitektuuri loomine aitab keskkonda säästa. Lahti tuleb saada kuvandist, et taaskasutus tähendab kohe sellist euro­alustest mööbli ehitamise esteetikat. Igasuguse ringmajanduse puhul on väga oluline ka teaduse ja arenduse mõõde. Me oskame materjali koguda, kuid peaks palju rohkem mõtlema sellele, mida sellega edasi teha, kuidas arendada sellest uus materjal.

Me ei peaks kasutama vana betoonkänkrat ja autorehvi, vaid neid peaks vaatama kui maavara, millest me hakkame tootma uut ehitusmaterjali. Arhitektidena saame mõelda nende CO₂ jalajäljele ja ehitusfüüsikalistele parameetritele ning sellele, kuhu see materjal kõige paremini ehitises sobib. Neile tuleb leida õige koht ja neid materjale tuleb kasutada suuremas mõõtkavas, mitte hobiehituse tasemel.

Telgitagustes on juba aastaid räägitud arhitektuurikeskuse kehvast majanduslikust olukorrast. Millises seisus keskuse sa üle võtsid?

Seis pole tõesti väga plussis. Keskuse rahaline seis on keeruline, nagu loome­valdkonna mittetulundusühingutel ikka. Siin pole mingit uudist. Ikka küsitakse, kuidas siis nüüd seda siin tutvustatud visiooni täitma hakatakse. Teha pole midagi, teeme nii, nagu jagub, ja kuskilt tuleb pihta hakata. Eks keskus vaja ka natuke reorganiseerimist.

Kas on juttu olnud keskuse suurtest ettevõtmistest loobumisest, näiteks Eesti paviljonist Veneetsia arhitektuuribiennaalil või ka Tallinn arhitektuuribiennaali kestlikust kahandamisest?

Ma olen nõus, et nii Veneetsias käimise kui ka TABi sisu vajab mõtestamist. Väikese eelarve korral tulebki muidugi nii mõelda. Minu enda arendusstuudio Kuidas.works nii ju tegutsebki. MTÜ olukord on mulle vägagi tuttav.

Keskus peab kindlasti oma tegevuse läbi mõtlema, otsustama, mida see anda saab, milline on keskuse roll ühiskonnas. See on finantslahenduste leidmise alus.