Raivo Trass 12. III 1946 – 7. VI 2022

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Meie hulgast on lahkunud lavastaja, näitleja ja teatripedagoog Raivo Trass.

Raivo Trass sündis 12. märtsil 1946 Tallinnas. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 39. keskkooli ja astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, mille lõpetas 1968. aastal III lennus.

Aastatel 1968–1977 töötas Raivo Trass Draamateatris lavastaja ja näitlejana. 1977–1985 oli ta Rakvere teatri peanäitejuht (viimasel neljal aastal ka direktor) ja aastatel 1992–1994 lavastaja. 1985–1992 töötas ta Eesti Draamateatris lavastajana ja 1994–1997 Tallinna Linnateatris näitlejana. Alates 1997. aastast oli ta Endla teatri peanäitejuht kuni aastani 2004, mil jätkas 2005. aastani lavastajana. Pärast seda töötas ta Eesti teatrites vabakutselise lavastaja ja näitlejana. Ühtlasi oli ta ametis õppejõuna TRK lavakunstikateedris (1971–1978) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli režiikateedris (1988–1996).

Raivo Trass on toonud lavale kokku ligi 130 lavastust, loonud rohkem kui 50 rolli teatris, osalenud kümnetes kuuldemängudes, telelavastustes, seriaalides ja filmides. Viimastest filmitöödest pidas Raivo Trass olulisemaks Juhanit „Mandariinides“ (2013) ja Goswini rolli filmis „Apteeker Melchior. Viirastus“ (esilinastub tänavu sügisel).

Inimesena oli Raivo Trass väga pühendunud, vaimustunud ja kirglik. Paljudele jääb pikaks ajaks meelde tema vaimustunud pilk, kui ta hakkas kõnelema millestki olulisest. Neil hetkedel võis aeg peatuda. Proovides töötas ta nagu väsimatu õpetaja. Talle ei olnud tähtis mitte ainult lavastus ise, vaid ka see, et kõik selle sõnumisse usuksid. Raivo Trassile oli alati tarvis, et iga lavastus muudaks midagi inimeste arusaamises. Sellist olukorda, et miski pole tähtis või on ebaoluline, tema emotsionaalsus ei tunnistanud. Kui juba teha, siis pidi ta alati lõpuni minema. Loomingus pidas ta väga oluliseks eestlust ja eestlasi. Suur osa tema lavastusi kasvas välja eesti algupäranditest, kirjandusest ja ajaloost. Eriliselt huvitas Raivo Trassi lavastajana eestlaste püsimajäämine, aga selleks tuleb mäletada ka minevikku. Samuti armastas ta lavastajana otsida eripäraseid mänguruume eestlastele kultuurilooliselt tähtsates paikades, et tuua teater majast välja. Tema teater pidi elama inimeste keskel ja inimeste pärast.

Raivo Trassi olulisemad lavastused olid: Kallase „Mare ja tema poeg“ (1970), Strindbergi „Preili Julie“ (1975), A. H. Tammsaare ja Trassi „Kõrboja peremees“ (1977, kõik Draamateater), A. H. Tammsaare „Vanad ja noored“ (1978), A. H. Tammsaare ja Trassi „Mäetaguse vanad“ (1980), Saaberi „Virumaa leib“ (1980), Marivaux’ „Armastuse ja juhuse mäng“ (1982), Krossi ja P.-E. Rummo „Rakvere romanss“ (1982), Krossi ja Trassi „Michelsoni immatrikuleerimine“ (1983, kõik Rakvere teater), Russelli „Rita koolitus“ (1987, Draamateater), Traadi „Harala elulood“ (1988, ETV), Fugardi „Teekond Mekasse“ (1989, Eesti Draamateater), A. H. Tammsaare ja Mõttuse „Jumalaga, Vargamäe“ (1991), Mõttuse „Isamaa ilu hoieldes“ (1992, mõlemad Rakvere teater), Roperi „Pesumaja lood ja laulud“ (1996), Barani „Mutanttüdruk“ (1996), Smuuli „Kihnu Jõnn ehk Metskapten“ (1997), Tätte „2000 aastat elu Eestimaal ehk Piknik Reiu jõel“ (1999), Suumani „Meil aiaäärne tänavas“ (2000, kõik Endla), A. H. Tammsaare ja Tammearu „Elu ja armastus“ (2000, ETV), A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ (2001, Rakvere teater), A. H. Tammsaare ja Tammearu „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (2002), Hare’i „Blue room“ (2002), Bornhöhe ja Sinissaare „Tasuja“ (2003, kõik Endla), Sinissaare „Soolaev“ (2005, Loomine), A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ (2008, Kuressaare Linnateater), Suumani „Viimase öö õigus“ (2014, Rakvere teater), P.-E. Rummo „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (2016, VAT-teater), Kiviräha „Maailma lõpus“ (2016, Rakvere teater), Lennuki „Paljasjalgne Debora“ (2016, Kuressaare Linnateater), Visnapuu ja Otsa „Keisri usk“ (2020, Luunja kultuuri- ja vabaajakeskus), Lennuki „Ai, velled …“ (2022, Kesk-Eesti Teatritrupp).

Tema tähtsamad rollid teatrilaval olid Brindsley Miller (Shafferi „Must komöödia“, 1970), Ott (A. H. Tammsaare ja Panso „Inimene ja inimene“, 1972), Boriss Tšepurnõi (Gorki „Päikese lapsed“, 1976), Astrov (Tšehhovi „Onu Vanja“, 1979), Villem Alavain (Kaugveri „Nelikümmend küünalt“, 1981), George (Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“, 1993), Ivan Ivanovitš Triletski (Tšehhovi, Adabašjani ja Mihhailkovi „Pianoola ehk mehaaniline klaver“, 1995), Sigmund Freud (Johnsoni „Hüsteeria“, 1997), Peer Gynt (Ibseni „Peer Gynt“, 1998), Friedebert Tuglas (Saukase „Under“, 2006), Heiti Talvik (Saukase „Võlg“, 2007), Isa (Lennuki „Boob teab“, 2011), Oru Pearu (Kiviräha „Karin ja Pearu“, 2012), filosoof Sokrates (Toikka „Sokrates. Pidusöök Prytaneionis“, 2013), Tagasitulija (Kõivu „Tagasitulek isa juurde“, 2015, mängis osa alates 2017), McLeavy (Ortoni „Röövsaak“, 2019).

Raivo Trass on lavastanud ka XXIV üldlaulupeo (2004), võrokeelse laulu­peo Uma Pido (2010), pälvinud mitmeid tunnustusi ja auhindu ning Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001).

Raivo Trassi jäävad mälestama abikaasa, lapsed, lähedased ja Eesti teatripere.

Ärasaatmine 15. VI kl 14.30 Pärnamäe krematooriumis.

Rakvere teater

Tallinna Linnateater

Eesti Draamateater

Endla teater

Kuressaare teater

Polygonteater

VAT-teater

R.A.A.A.M

Kesk-Eesti Teatritrupp

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit

Eesti Lavastuskunstnike Liit

Eesti Etendusasutuste Liit

EMTA Lavakunstikool

Teatri- ja Muusikamuuseum

Kultuuriministeerium

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht