Mida suuremaks kujutleme Venemaa, seda vaesemalt elame.
14. IX 1952 – 25. XI 2023
Kriminaalsus näikse olevat presidendivalimiste uus trend.
Roomet Jakapi: „Akadeemilises formaadis kirjutades ja esinedes ei ole kohane oma emotsioone välja pursata. Bändiga saab seda teha.“
Raekirjutaja sulejoonistused peegeldavad varauusaegseid kultuurilisi konventsioone ja valitsevaid suundi, aga ka visuaalkultuuri uurimist tänapäeval.
Kohaliku filmiökosüsteemi kokkulepete, väljakutsete ja tulevikustsenaariumide üle arutlevad režissöörid, produtsendid, näitlejad ja stsenaristid.
Hollywoodis pole kõik kuld, mis hiilgab, ning näitleja ja stsenaristi tuntuse ja tasustatuse vahel võivad olla ootamatult suured käärid.
Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo (taas)lavastatud „Vend Antigone, ema Oidipuse“ üheks peateemaks saab pidada võimu ja selle juures püsimist.
Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“ on oma tugevuste ja nõrkustega vaieldamatult nii teatrile, koreograafile kui ka tantsijatele tähtis teetähis.
Poiste- ja meestelaulu edendamisega hoitakse au sees isamaalisust ning meeskooride konkurss on selle eesmärgi püüdlemiseks parim moodus.
Kui linnavõimul ja linlastel on ühine eesmärk, hakkab ajalooline linnasüda pulbitsema elust ja melust.
Kui plaan teoks tehakse, saavad sõiduriistu kasutavad tallinlased aeglasema auto- ja mugavama ühissõidukiliikluse, kõik aga kvaliteetsema avaliku ruumi.
Karupoeg Puhh, väike prints, Oxfordi vaeslaps Lyra ja Harry Potter – kõik nad kõnelevad meie lastega tõlkijate keeles.
Ilu ja harmoonia, põnev ja salapärane kunst on peidetud kõikjale loodusesse. Looduse ilu on üheselt mõistetav ilu.
Tõnu Kõrvitsal ja Doris Kareval on õnnestunud luua laulutsükkel, mis on oma sügavas olemuses nii sissepoole pööratud ja inimlikult intiimne, et lõikab kuulajale hinge.
Eeva Mägi dokfilm „Kellele ma naeratan?“ kajastab perekonna palvel väljapääsmatuna näivat olukorda, kuhu on jõutud kohtuvaidluse ning vähidiagnoosi ristumispunktis.
Balti noorkunstnike rühmanäitus keskaegses kloostriansamblis on kui aardejaht ruumirägastikus, kus saab kogeda kunstipraktika piiride ähmastumist ja kohaspetsiifilisust.
Kristina Norman: „Mulle tuli kutse näitus teha vajaduse tõttu problematiseerida koloniaalpärandi idealiseerimine Hansa Liidu juubelipidustustel.“
Toivo Tulevi loomingu puhul äratab sügavat austust tema pidev loominguline otsingujanu, lahtilaskmine saavutatust ning avatus uuele, mis tahes kujul see end talle siis ka ei ilmutaks.
Eesti muusika nädala fookuses on soolo- ja kammermuusika ning sel aastal valiti Eduard Oja, Rudolf Tobiase, Mati Kuulbergi ja Rein Rannapi oma.
Kuigi Grünbergi „Om“ ei ole otseselt meditatsioonimuusika ega mõeldud sihipäraselt meele või hinge tervendamiseks, juhib see kuulaja sügavamale enesesse vaatama.
Johanna Venho teosed tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude huvilistel kui ka neil, kes otsivad raamatutest ennekõike keelenaudingut.
Johanna Venho „Esimene naine“ ja „Sügisraamat“
Toivo Tulevi autoriõhtu kontserdisarjas „Heli ja keel“
kontsert „Kõrvits/Kareva. Laulud valu allikalt“
Sven Grünbergi albumi „Om“ teosed elavas ettekandes
Kristina Normani näitus „Hansaühendused“ Zwolles
näitus „Tundemaastikud“ Vilniuses
Eeva Mägi dokfilm „Kellele ma naeratan?“
Esiküljel Roomet Jakapi. Foto Piia Ruber