Märten Rattasepp: „Arvutimängud on praeguseks nii domineeriv kultuurivorm, et selle kui nähtuse „ajaviiteks“ pisendamine tundub absurdne.“
Kuuldused trükiajakirjanduse järjekordsest surmaminekust mõjuvad ebaveenva liialdusena.
Eesti pagulaskultuur vajab tähelepanu meie etnilise diasporaa ja emakeele säilimise vaatepunktist, kuid on kõnekas ka ülemaailmse pagulaskriisi taustal.
Kas oluline on võistlusmomendi põnevus, rahvuskaaslase saavutus või soov kuuluda gruppi hirmust jääda ilma teiste elamusest?
Iduettevõtetega kaasnev majandusloogika on vanad innovatsiooni leviku printsiibid pea peale pööranud.
Nii hiirte paradiisi kui ka hipide eksperiment jõudsid oma loogilise lõpuni, kuid inimkonna eksperiment heaoluühiskonnana kestab edasi.
Venemaa rahvad on Putini sõnul konsolideerunud: kui 2017. aastal määratles end eelkõige venemaalasena 63% elanikkonnast, siis 2023. aastal 94% – rahvus ja emakeel pole oluline.
Uute haiglate planeerimisel arendatakse küll laste ja vastsündinute keskkonda, kuid ruumid, kus kõik ehk sünd alguse saab, on jäetud unarusse.
Raoul Kurvitz: „Arhitektuur on niisugune valdkond,” et kui oled ree pealt maas, ega siis enam sinna tagasi ei sikuta, aga ma pole ühtegi oma eluvalikut kahetsenud.
Kunstiakadeemia lõputööde näitus tõestab taas, et tudengid, juhendajad ja näituse korraldajad on tasemel. Tallinna Kunstihoone ruumid aitavad sellele kaasa.
Ats Luik: „Algul me kõik kuulasime IDA Raadiot nagu beebimonitoriga, sest tehnilisi probleeme oli nii palju, igalt poolt kurdeti. Küll oli mikker liiga vaikne, küll liiga kõva.“
Avamisfestival määratles esinejate valikuga ka uue Paavli kultuurivabriku muusikalise skaala selle mitmekesisuses, hoolimata žanrilisest ja rahvuslikust enesemääratlusest.
Visuaalteatri üks suuremaid tugevusi on täielike maailmade loomine. Kujund peab kandma, keskkond endasse mässima.
Kestvad kiiduavaldused Cannes’i esilinastustel viivad filmikriitika taseme alla ja ohustavad konstruktiivset tagasisidet.
Balti filmi- ja meediakoolis pärjati auhinnatseremoonial „Best of BFM 2023“ parimaid töid ja tegijaid enda hulgast.
Eesti on rikas nägemuslike aedade poolest. Mõned neist on reaalsed, mõned eksisteerivad üksnes fantaasiates. Ometi on neil üks ühendav joon – neist hakkab pihta Eesti looduskaitse.
Urmas Varblane: „Eeldan valitsuselt sügavamat ja sisukamat strateegilist planeerimist.“
Meediatoodete käibemaks tõstetakse viie protsendi pealt üheksale. Miks sellise näiliselt nii väikese kasvu pärast nii suur kisa?
Tammetalu Estonia teatri näitusepaarik on põnev, sest ekspositsioonide seoste ja põkkumiste ahel ei jookse ainult temaatilist liini pidi, vaid korrelatsioonis on ka väljenduslaadid.
BFM-i filmikunsti 14. lend on saanud komöödiažanris maha lühifilmide kollektsiooniga, mis ületab ootusi.
„Fuzz Salvationi“ elamus oli ideaalne ja asetub parimate Eestis peetud väikeste alternatiivsete rokkfestivalide, nagu „Plink Plonk“, „Heliosphere“ ja „Skeneraator“, väärikasse ritta.
Pärast festivali „Odessa Classics Tallinn“ ei teki enam mõtetki, et kunstmuusika on ühiskonna pöördeliste sündmuste keerises tähtsusetu või jääb kaugeks.
Hiiumaa kirjandusfestivalil räägiti palju tehisajust ja kummitustest ning selgus, et eesti kirjandus koosneb peamiselt enesevaatlustest.
Näitustel „Maast linnaks“ näeb, kuidas toota vundamendiaugust välja kaevatud sinisavist tampsavi, toortelliseid, sillust, krohvi ja värvi.
Fotografiska László Moholy-Nagy näitusel on midagi, mida peaks iga fotograafiast huvitatud inimene kas või kord elus nägema.
Lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema.
„Sügavik“ on imeilus aeglane meditatsioon ajast, elust ja surmast, ning suudab astuda kõrgemale melanhooliast või nostalgiast aja kaduvuse üle.
Angela Maasalu jääb palverändurist naismüstikuks, kes ei hoia kümne küünega kinni ontoloogilise turvalisuse klaasanumatest ja kelle südikuses peitub jõud.
Nagu hea komöödia ikka, on ka „Kaheteistkümnes öö“ tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega.
Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha.
festival „Odessa Classics Tallinn“
Kuidas.worksi näitus „Maast linnaks“
Angela Maasalu näitus „Klaasist südamega narr“
László Moholy-Nagy näitus „Valgusmäng“
Tiina Tammetalu näitused „Exodus“ ja „Tänuteenistus“
Ugala teatri „Kaheteistkümnes öö“
BodyCartography Projecti „Vastupanu väljasuremisele“
BFMi filmikunsti XIV lennu komöödiafilmide kassett „Nii jääbki v?“
Esiküljel kirjanik Märten Rattasepp. Foto Piia Ruber
Järgmine Sirp ilmub 30. juunil.