Aeglane laskumine mõtlevasse auku

„Sügavik“ on imeilus aeglane meditatsioon ajast, elust ja surmast, ning suudab astuda kõrgemale melanhooliast või nostalgiast aja kaduvuse üle.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Mängufilm „Sügavik“ („Il buco“, Itaalia-Saksamaa-Prantsusmaa 2021, 93 min), režissöör Michelangelo Frammartino, stsenaristid Michelangelo Frammartino ja Giovanna Giuliani, operaator Renato Berta. Osades Claudia Candusso, Paolo Cossi, Mila Costi, Carlos Jose Crespo, Jacopo Elia, Federico Gregoretti, Antonio Lanza, jt.

Alustame kaunilt. Alustame itaalia keelega. Nimelt on Dante ja Ungaretti keeles aukudest või sügavikest rääkimiseks võimalik kasutada nii mees- kui naissoost nimisõna: buco’t ja buca’t. Meessoost buco tähistab auku, millel pole lõppu ning läbistab objekti täielikult – siia alla kuuluvad näiteks sokiauk (il buco del calzino) või must auk (il buco nero). Naissoost buca tähistab seevastu auku, millel on konkreetne lõpp-punkt, näiteks auk maapinnas (lihtsalt buca ilma mingisuguse lisandita), piljardilaua tasku (la buca del biliardo) või kirjakasti pilu (la buca delle lettere).

„Sügavik“ kuulub nii keeleliselt kui sisult otsatute, metafüüsilistele mõtisklustele ainest andvate aukude valda. Tegu on itaalia kunstniku-filmitegija Michelangelo Frammartino kolmanda täispika filmiteosega. Frammartinot kui loovisikut võib nimetada liustikuliseks –tema filmid linastuvad aastakümnepikkuste intervallide tagant, pildikeel on staatiliselt aeglane ning käsitletavad teemad on suured. Üldised, kõikehaaravad ja seesuguses mastaabis, et kui filmitegemise oleksid leiutanud inimeste asemel koerad, oleks nemadki tõenäoliselt jõudnud analoogse filmini. Seda tõenäoliselt küll lõhnakino variandis, sest koerad „näevad“ ninaga paremini kui silmadega. Aga kui koerad oleks inimeste asemel leiutanud hoopis filosoofia? Milline oleks koopamüüt, kui Platon olnuks koer?

Pilvelõhkuja raskus

Kes soovib „Sügavikku“ vaadata puhtalt lehelt, võiks siinkohal aja- või veebilehe kinni panna, pileti ära osta ning naasta siinse teksti juurde, kui film on vaadatud. See on seda igati väärt! „Sügavikust“ kirjutamine narratiivi lahti seletamata on tühi üritus.

Õnneks hakkab filmile „huvitav, mis lõpuks saab“ meelelaadiga lähenedes ka tõenäoliselt igav. Kaasaelamist tuleb siin mõista kaasahingamisena, mitte tribüünilt kaasahüüdmisega. Sestap võtan ette ja rikun kõik üllatused. Teid on hoiatatud.

Filmi tegevus leiab aset Calabrias. Aasta on 1961 ning koopauurijate rühm saabub uurima pisikese mägiküla lähedases orus olevat koopasügavikku. Külakeses saadetakse mööda öö, seejärel panevad koopauurijad kuru servas püsti oma laagri ning laskuvad. Laskuvad esimese tasandini. Siis teiseni. Sealt kolmandani, kus väikest rada mööda roomates leiavad 684 meetri sügavuselt koopa põhja – buca del buco.

Nende looga paralleelselt näeme pildikesi vanaldase karjuse elust. Istub kaabu ja palituga mehike orunõlval ja hüüab, kui lehmad kurule liialt lähedale satuvad.

Vahepeal korjab metsast kaaslasest eesli selga kuivanud puitu. Aeg-ajalt istub õhtuti teiste karjustega ja kuulab naerulsui, kuis nad loomahääli järele teevad – ise ilmselgelt nautimas kuulajarolli. Ilus elu, mille katkestab äkiline südamerike. Kaaskarjused leiavad vanamehe ja toimetavad oma osmikusse. Viimased hingetõmbed mööduvad hospiitsis koos pojaga. Siis ta sureb.

Kaks lugu on kokku lõigatud paralleelselt ning nagu teadlik vaataja küllap juba aimab, langevad filmi peasündmused kohakuti – südameatakk koopauurijate esimese laskumisega. Siit avaldub filmi esimene tasand, millesse oleks võinud kehvema toonivaliku puhul ka kinni jääda: modernsuse, s.t kaardistamise, mõõtmise ja ratsionaalse maailmatunnetuse kriitika. Lihtsuses rabav võrdlusmoment tekib loo avaõhtul, kui linnarahva toob kokku kaks sündmust. Esimene neist on palvus, me viibime ikkagi Itaalias. Teine on kohaliku baari ette veetud televiisor, kus näidatakse reportaaži Milanos hiljuti valmis saanud Pirelli tornist.

Rahvasumm Apenniini poolsaare vaesemas otsas jälgimas televiisorist Itaalia seni suurimat pilvelõhkujat, on kujundina juba iseenesest hunnitu. Frammantino on aga leidnud vastandamiseks ka parimad kaadrid. Näeme ühes külarahvaga, kuidas telereporter ning keegi tähtis Pirelli tegelane sõidavad aknapesijate vintsiga korvikeses piki kolossi klaasseina torni tipu poole. Vaatame ühes nendega ametnike, inseneride ja projekteerijate kabinettidesse, naudime vaadet, et peatselt siirduda koopauurijatega sügavikku, kus valitseb vaikus, läppunud õhk, suletus ja pimedus.

Metafoor tehnilise progressi kõrgusest ja selgusest võrdluses looduse käänulis-keerulise arusaamatusega on siin loodud lihtsalt ja elegantselt juba pildiliselt. Eriti tahan aga kiita keelelist detaili, mis „Sügaviku“ kodumaisele publikule võib ehk jääda tähelepanuta. Nimelt on see filmis ainus hetk, kus kasutatakse subtiitreid. Tegu pole ainsa stseeniga, kus räägitakse, ent nii uurijate kui karjuste vähesed omavahelised fraseeringud on jäetud (targu) tõlkimata ning dialoog pole see, mis lugu liigutab; võib-olla jääb karjuste tugev kalaabria aktsent ka keskmisele itaallasele arusaamatuks, ei tea öelda.

Igatahes tasub jällegi kiita filmi suurepäraselt maitseka võrdluse loomise eest. Ning hoiatada ette vaatajat, keda frustreerib see, et filmi dialoog jääb mõistmatuks.

Asjade kergus

Ent tagasi mõeldes – nii nüüdsama kui ka filmi kestel – ei olnud see Pirelli torn mingi saatanlik kants. See on lihtsalt metafoor. Ei hea ega halb. Lihtsalt on. Omal viisil kaunis ning omal viisil õõvastav. Omal viisil nii rõõmustav kui kurvastav. Sest „Sügaviku“ tegevus ei toimu meie kaasajal, vaid kuuekümnendatel. Ja see on väga oluline! Seesama põlvkond, kes filmis sügavikku avastab või televiisorist rehvifirma pilvelõhkujat piilub, on juba liikunud parematele jahimaadele. Just nagu seda teeb filmis vaatajale armsaks saanud karjus. Itaalia, eriti Lõuna-Itaalia, on selle poolest tore paik, et aeg kipub seal tõesti seisma jääma.

Calabria karjane aastatel 2023 ja 1961 erinevad teineteisest peamiselt sellepoolest, et esimene kannab mugavuse pärast Adidase dresse. Aga see on laias laastus ka kõik. Sestap võib film ettevalmistuseta vaataja panna ekslikult arvama, et tegevus toimub meie kaasajal – Itaalia külakeste mammad-papad käivad seniajani samamoodi riides ning ühine telekavaatamine on samuti teema. Ajastutunnetuse maagia hakkab aga täis­tuuridel tööle siis, kui koopauurijad alustavad oma laskumist sügavikku.

Kes on kunagi oma elus matkanud, roninud või midagi samalaadset teinud, teab, kuidas iga seljakotirihm, tikutoos ja kotti kaasa võetud raamat saab ekspeditsiooni käigus kalliks, eriliseks ja hindamatuks. Pimeduses eksinuna saab pealambist äkitselt keskne kangatükk elu ja surma lahutavas looris. Film suudab selle ekstreemspordile/matkamisele omase materiaalkultuuri väärtustamise fantastiliselt edasi anda –nii ronimisredeli naginaga kaasnevat ärevust kui ka pettumust ainsa kaasa võetud jalgpalli kadumisest. Ent pealambid pole elektrilised, vaid toidetud magneesiumleegiga ning üli-super-kõrgtehnoloogiliste ronimisriiete asemel on lihtsad, olgugi tugevate kahekordsete õmblustega, kombinesoonid.

„Issand, kuidas nad küll sellega ronida julgevad!“ või „Kui ta selle lambiga komistab, on tal nägu leekides, jumal küll!“, oleksin hüüatanud filmi kellegagi koos vaadates. Õnneks või kahjuks olin kinos omapäi, mistõttu jäid hüüdlaused lausumata.

Tähelepanuväärne on aga see, kuidas ohu- ja ajastutunnetus segunesid ja toitusid meie aja teadmistest. Tehnoloogilise progressi ja insenerikunsti minevik mõjub kinolinal siiski minevikuna, kaduvana, hoolimata sellest, kui eesrindlik kõik omal ajal oli.

Seesugune mitmeplaaniline ajastutunnetus lööb kaardipaki segi. Jah, vana karjuse surm ning koopauurijate laskumine on asetatud filmis kõrvuti, sidudes esimese lahutamatult teisega. Kuid samamoodi vaatan ma kinos seda, kuidas koopasse laskub uurimisrühm, mille liikmed peaksid praeguseks kaheksa- või üheksakümnendates eluaastates olema, mõni kindlasti juba surnud.

Ning võib-olla loeb kuuekümne aasta pärast seda arvustust pooljuhuslikult arhiivis keegi, kes tahaks mõnda täpsustust („Kas Artises pidi filmi vaadates jaki peale tõmbama, sest külm hakkas?“) ning siis olen mina juba sealmaal, kus ainsateks kommunikatsioonivormideks on jäänud ägisemine ja peeretamine. Film suudab astuda kõrgemale melanhooliast või nostalgiast aja kaduvuse üle. Ta näitab seda, kuis kogu aeg (ka see hetk siin ja praegu) on kaduv. Ja see on ilus.

Tõest ülevam

Ma olen täiesti kindel, et keegi tuli selle filmi juurest ära hoopis teiste mõtete ja tunnetega. See muudabki „Sügaviku“ niivõrd vaimustavaks vaatamiseks ning mõtteaineks. Tegu on aeglase filmiga, kus vaatajale jääb aega, et teha kõigest oma järeldus. Film on nii aeglane, et ühel pikal vaatel orule, kus asub sügavik, hakkasin äkitselt oma peas ette kujutama liustikku, mis enese tuhandeid aastaid tagasi kõrgustest alla libistas ja oru vormis. Vaimusilmas võtsid kuju pildid sellest, kuidas tuhandeid tonne jääd sulab ajapikku ja voolab alla, ujutamata üle pisikest orgu, sest maa­lõhe neelab endasse liustikuvee ja juhib selle liivakivisse, mis aeglaselt, aasta-aastalt niiskub, kuni mõnest praost õrnalt mureneb ja vee endasse lubab ja …Ja siis vahetus kaader ja tuli midagi uut mõelda.

Seesugune aeglus võiks kurjalt kätte maksta, kui kaadrid ei oleks hunnitult kaunid ning vaataja pilk poleks lõigete ja vähese, üldiselt ekstreemselt tasase liikumise ajal meisterlikult suunatud. Kaadrid on niivõrd tasased, et kõige pisemgi liikumine jääb silma ning montaaž on nii kõrgel rafineerituse tasemel, et seda saab tõenäoliselt kasutada filmilõikamise musternäidisena. Üleüldiselt on iga filmi kaader täis naturalistlikku ilu.

Frammantino näib olevat filmikeelde tõlkinud läinud sajandi (ühe) suurema Hispaania maalikunstniku Ignacio Zuloaga sõnad: „Maastikku tuleb maalida nagu portreed. Portreed nagu maastikku.“ „Sügavik“ suudab kujutada, näidata ja ekraanil ellu äratada nii oma tegelasi, sündmustikku kui tegevuspaiku sellisel määral, et mingit ühtset tõde pole vist kellelgi võimalik selle kohta öelda: tegu on filmiga, mis kehastab enesekindlalt maksiimi sellest, et kunstiteos sünnib vaataja peas. Nagu mõtlemine, kirg või armastus.

Ah jaa! Unustasin õhku visatud küsimuse: milline olnuks koopamüüt, kui Platon oleks olnud koer?

Vastus: Auh!