Moholy-Nagy kui päästerõngas

Fotografiska László Moholy-Nagy näitusel on midagi, mida peaks iga fotograafiast huvitatud inimene kas või kord elus nägema.

MARTIN BUSCHMANN

László Moholy-Nagy näitus „Valgusmäng“ Fotografiskas kuni 1. X.

Näituselt väljudes taban enese kaht mõtet korraga mõtlemast. Fotografiska kontor töötab paremini kui jõuluvana oma. Äkki peaks kodus rahulikult maha istuma ja hakkama jalgratta leiutamisega tegelema? Saan aru, et Sirbi lugeja mõtleb, et olen täiesti ära keeranud, kuid paraku on nendes mõtetes oma loogika olemas.

Alustame lihtsamast. Ma ei ole jõulu­vana kontoriga üldsegi rahul. Nad pole mulle aastaid jõuludeks midagi asjalikku toonud. Fotografiska toob mulle pidevalt näitustena kingitusi, mis vastavad minu soovide nimekirjale. Muuseas, saan aru, jõuluvana kontori rahvas tahab nüüd kohe vastu vaielda, et nad pole minu soovinimekirja kätte saanud. Jah, tõepoolest ei ole. Ma olen laisk ja ei viitsi kirjutada. Kuid see kehtib ka Fotografiska kontori kohta. Ka neile ma ei kirjuta, aga näed – töö saab sellegipoolest tehtud ja kingitused minuni toimetatud.

Igatahes on Moholy-Nagy näitus nagu varajane jõulukink. (Või siis hoopis hiline? Äkki nad polegi nii tublid …). Kusjuures ma ei pinguta üldsegi oma hinnanguga üle. Moholy loomingu fotograafia osa, millele Fotografiskas avatud näitusel on keskendutud, on midagi, mida võiks iga fotograafiast huvitunu kas või kord elus oma silmaga näha. Arvutiekraanid ja pisikesed fotoraamatud ei lähe arvesse.

Näituseruumi sisenedes võtab vastu suur (ja kõigile teada) autoportree käega viipavast Moholyst. Samas lähedal on ka teda tutvustav video. Näituse algus nagu iga teinegi. Kuid kohe läheb põnevaks. Isegi väga põnevaks.

Vahetult alguses on käeulatuses Moholy fotokollaažid (fotoplastika, nagu ta ise toredasti nimetab). Need on tõepoolest vaatamist ja süvenemist väärt. Suisa nii palju, et tekib täiesti totter arvamus, et polegi esimesest ruumist kaugemale jõudnud. Kui nii edasi läheb, siis ma jäängi siia. Kisun oma pilgu lahti ja liigun järgmisesse ruumi. Ja siin see on – kõik see, mille nägemisest ja kogemisest olen unistanud.

Fotod ja fotogrammid. Päästerõngad ja jalgrattad. Esimesed siis tõeluses, teised ülekantud tähenduses. Siinkohal oleks paslik kasutada Fotografiska veebis avaldatud Moholy tsitaati: „Fotograafia vaenlaseks on traditsioonid, fikseeritud reeglid „kuidas seda tuleb teha“. Fotograafia päästerõngaks on eksperimenteerimine.“

Olen oma elus kuulnud ja lugenud kui mitte tuhandeid, siis sadu fotograafiateemalisi tsitaate. Mõni on rohkem ütleja loominguga kooskõlas, mõni vähem. Mõni on suisa vale. Moholy tsitaat on minu silmis õige ja iseloomustab ka tema loomingut.

Eksperimenteerimine ning traditsioonidele vilistamine on kindlasti Moholy loomingu üks märksõnu. Kuigi üldiselt ma ei juhiks kellegi tähelepanu teoste kõrval eksponeeritud tekstidele, siis seekord on asjalood teisiti. Soovitan soojalt fotodesse süveneda ja kindlasti vaadata ka aastaarve, mis on etikettidel välja toodud. Siis uuesti vaadata fotot ja uuesti mõelda.

Mõelda tasub eelkõige oma lemmikfotode peale, mida elu jooksul olete näinud. Ja siis mõelda vaikselt, millal need tehtud on.

Et mitte minna väga krüptiliseks, alustan kõige lihtsamast. Seintel ei ole ju midagi uut, oleme kõike seda juba korduvalt näinud. Erinevad võttenurgad, väga ülevalt või siis väga alt pildistatud. Tänapäeval täiesti levinud pildistamistehnika. Ainus vahe – Moholy Eiffeli torni foto on aastast 1925. Kui vaadata nüüd fotosid 1925. aastast, kuidas siis pildistati, siis ei olnud see kohe kindlasti tavapärane. Samuti on heaks näiteks 1930ndatel tehtud foto „Pealkirjata (Kölni rõdu)“. Taas tasub tähelepanu pöörata võttenurgale ja siis võrrelda seda näiteks Elliott Erwitti fotoga „New York, 1974 (Koera jalad)”. Neid kahte fotot lahutab umbes 45 aastat.

Siinkohal luban endale, et hüppan korraks ka portreede juurde. Näitusel on esindatud kaks portreed, millele tasub samuti tähelepanu pöörata. Üks on Ellen Franki portree aastast 1929 ja teine on Lucia Moholy portree, mis on tehtud u 1925–1928. Kui Lucia Moholy portree puhul on tegemist ekstreemse ülalt alla võttenurgaga – mida hiljemgi on kasutatud, kuigi harvemini –, siis Ellen Franki lähivaates portree on tänapäeval täiesti tavaline. Rõhk on tänapäeval. Portreefotograafia huvilistel tasub mõelda (või interneti vahendusel otsida), millised nägid portreefotod välja aastatel 1925–1930. Või minu pärast 1940. Moholy katsetused avasid paljudele teistele tee raamidest välja.

Nüüd siis jalgrattad. Või nende taasleiutamine. Siinkohal ma meelega mängin väljendiga „ei ole vaja jalg­ratast uuesti leiutada“. Või, mis mängin, mõnuga vaidlen sellele vastu. On küll vaja. Kohe hädasti on vaja jalgrattaid uuesti leiutada. Kas või eksperimenteerimise korras. Kui traditsioonilise fotograafia puhul – pean silmas võttenurki või negatiivide taas ülespildistamist negatiivi kujutise saamiseks, mis on levinud trikk Photoshopis –, siis ka Moholy julges rahulikult jalgrattaid (taas)leiutada. Siinkohal pean silmas fotogramme. Kuigi sõna „fotogramm“ on Moholy kasutusele võetud, siis tegelikult jõudsid nad Man Rayga katsetuste käigus peaaegu ühel ajal samasse punkti. Man Ray nimetas oma asju rõõmsalt rayograph’ideks. Vaidluses, kumb neist enne jõudis oma tulemusteni, tuleb mängu Christian Schad, kes rõõmsalt edastas neid mõlemaid mõne aastaga (1918). Kuid enne kui Schad saaks oma teenitud tiitli vastu võtta, tasub kiigata hoopis aastasse 1839, kui Henry Fox Talbot jäädvustas fotogrammina vetika kujutise. Samuti tasub kiigata ka aastasse 1843 ja nautida Anna Atkinsi tsüanotüüpe. Ehk siis: kumbki neist kolmest ei leiutanud jalgratast, nad taasleiutasid midagi, mis oli leiutatud umbes 65 aastat enne neid. Seda siis tehnilise poole pealt. Visuaalse poole pealt on muidugi teine lugu. On suur vahe, kas tekitada taimekujutisega fotogramme või teha fotogramm näiteks oma peast. Ehk eksperimenteerimine ja ka kerge mängulisus. Ei pea olema raamides. Võib täiesti vabalt mänguliselt katsetada, ja mis peamine, jalgratta taasleiutamist ei pea kartma. Olgem ausad, fotograafias leiutame tihti jalgratast uuesti ja uuesti, aga see ei tähenda, et meie jalgrattad poleks kuidagi erilised.

Eksperimenteerimine teebki Moholy minu jaoks eriliseks. Loomulikult on tema looming eriline ja väärtuslik. Loomulikult on seda imeline vaadata, kuid Moholy pakub midagi enamat. Mulle pakub ta eelkõige katsetamisjulgust. Ja siinkohal ma ei räägi ainult analoog­fotograafiast, vaid ka digitaalsest. Hirm katsetada ja sund olla etteantud raamides pärsib nii mõnegi vaimustava idee esiletulekut. Selle asemel et pidevalt mõelda sellele, kuidas peab tegema ja kuidas on korrektne, võiks kõigele vilistada ja proovida. Mängida ja katsetada. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte, aga tõenäosus, et selle protsessi käigus komistatakse millegi põneva otsa, on üsnagi suur.

Ega mul lõpetuseks olegi midagi rohkem lisada. Ilmselgelt tasub näitust külastada. Kes läheb otsima visuaalset naudingut, kes päästerõngast. Kusjuures kumbki ei pea pettuma. Ja kui vaadata ajalukku, siis on Moholy päästerõngas toonud nii mõnegi fotograafi veest välja. Ja toob ka edaspidi.