Me peame rääkima arvutimängudest
Märten Rattasepp: „Arvutimängud on praeguseks nii domineeriv kultuurivorm, et selle kui nähtuse „ajaviiteks“ pisendamine tundub absurdne.“
Neli protsenti lämbumist
Kuuldused trükiajakirjanduse järjekordsest surmaminekust mõjuvad ebaveenva liialdusena.
Maksudega keskkonna hoidmise poole
Avalik konkurss – see on ju iseendast mõistetav!
Need rosinad leidku erilist tähelepanu!
Eesti pagulaskultuur vajab tähelepanu meie etnilise diasporaa ja emakeele säilimise vaatepunktist, kuid on kõnekas ka ülemaailmse pagulaskriisi taustal.
Vestmann ja Piibeleht on surnud ehk Kuidas rääkida spordist?
Kas oluline on võistlusmomendi põnevus, rahvuskaaslase saavutus või soov kuuluda gruppi hirmust jääda ilma teiste elamusest?
Renditõukeratas – kas sõber või vaenlane?
Iduettevõtetega kaasnev majandusloogika on vanad innovatsiooni leviku printsiibid pea peale pööranud.
Kas maailm on väsinud armastamast?
Nii hiirte paradiisi kui ka hipide eksperiment jõudsid oma loogilise lõpuni, kuid inimkonna eksperiment heaoluühiskonnana kestab edasi.
Venemaa polevat rahvaste sulatusahi nagu USA
Venemaa rahvad on Putini sõnul konsolideerunud: kui 2017. aastal määratles end eelkõige venemaalasena 63% elanikkonnast, siis 2023. aastal 94% – rahvus ja emakeel pole oluline.
Sünnis ruum, sünnitusruum, ideaalne sünni(tus)keskkond
Uute haiglate planeerimisel arendatakse küll laste ja vastsündinute keskkonda, kuid ruumid, kus kõik ehk sünd alguse saab, on jäetud unarusse.
Elu juhused ja valikud
Raoul Kurvitz: „Arhitektuur on niisugune valdkond,” et kui oled ree pealt maas, ega siis enam sinna tagasi ei sikuta, aga ma pole ühtegi oma eluvalikut kahetsenud.
EKA lõpetajad on vallutanud Tallinna Kunstihoone
Kunstiakadeemia lõputööde näitus tõestab taas, et tudengid, juhendajad ja näituse korraldajad on tasemel. Tallinna Kunstihoone ruumid aitavad sellele kaasa.
10 000 eurot ja merekonteiner. Viis aastat IDA Raadiot
Ats Luik: „Algul me kõik kuulasime IDA Raadiot nagu beebimonitoriga, sest tehnilisi probleeme oli nii palju, igalt poolt kurdeti. Küll oli mikker liiga vaikne, küll liiga kõva.“
Oaas keset tööstusmaastikku
Avamisfestival määratles esinejate valikuga ka uue Paavli kultuurivabriku muusikalise skaala selle mitmekesisuses, hoolimata žanrilisest ja rahvuslikust enesemääratlusest.
Kohataju ja haugi mälu
Visuaalteatri üks suuremaid tugevusi on täielike maailmade loomine. Kujund peab kandma, keskkond endasse mässima.
Aplaus ja kriitika
Kestvad kiiduavaldused Cannes’i esilinastustel viivad filmikriitika taseme alla ja ohustavad konstruktiivset tagasisidet.
Enamat kui lihtsalt proovisõit
Balti filmi- ja meediakoolis pärjati auhinnatseremoonial „Best of BFM 2023“ parimaid töid ja tegijaid enda hulgast.
Nägemuslikud aiad
Eesti on rikas nägemuslike aedade poolest. Mõned neist on reaalsed, mõned eksisteerivad üksnes fantaasiates. Ometi on neil üks ühendav joon – neist hakkab pihta Eesti looduskaitse.
Kolmkümmend head aastat
Urmas Varblane: „Eeldan valitsuselt sügavamat ja sisukamat strateegilist planeerimist.“
Ajakirjandusele peab jääma piisavalt raha
Meediatoodete käibemaks tõstetakse viie protsendi pealt üheksale. Miks sellise näiliselt nii väikese kasvu pärast nii suur kisa?
Kõrvalteed ja äärealad
Mehine abstraktsionism
Tammetalu Estonia teatri näitusepaarik on põnev, sest ekspositsioonide seoste ja põkkumiste ahel ei jookse ainult temaatilist liini pidi, vaid korrelatsioonis on ka väljenduslaadid.
Igapäevaelu kui etendus
BFM-i filmikunsti 14. lend on saanud komöödiažanris maha lühifilmide kollektsiooniga, mis ületab ootusi.
Lunastav võimendimüra
„Fuzz Salvationi“ elamus oli ideaalne ja asetub parimate Eestis peetud väikeste alternatiivsete rokkfestivalide, nagu „Plink Plonk“, „Heliosphere“ ja „Skeneraator“, väärikasse ritta.
Ikka veel eksiilis
Pärast festivali „Odessa Classics Tallinn“ ei teki enam mõtetki, et kunstmuusika on ühiskonna pöördeliste sündmuste keerises tähtsusetu või jääb kaugeks.
Festimärkmed ükssarvikutele
Hiiumaa kirjandusfestivalil räägiti palju tehisajust ja kummitustest ning selgus, et eesti kirjandus koosneb peamiselt enesevaatlustest.
„Mustamäe halliga“ kestvamasse tulevikku
Näitustel „Maast linnaks“ näeb, kuidas toota vundamendiaugust välja kaevatud sinisavist tampsavi, toortelliseid, sillust, krohvi ja värvi.
Moholy-Nagy kui päästerõngas
Fotografiska László Moholy-Nagy näitusel on midagi, mida peaks iga fotograafiast huvitatud inimene kas või kord elus nägema.
Suveöö unenägu
Lavastuses „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) võeti selgelt ökoloogiline hoiak, ent kutsuti ühtlasi vaatajat maastikku lapse kombel avastama ja kogema.
Aeglane laskumine mõtlevasse auku
„Sügavik“ on imeilus aeglane meditatsioon ajast, elust ja surmast, ning suudab astuda kõrgemale melanhooliast või nostalgiast aja kaduvuse üle.
Aavo Ots 25. I 1951 – 10. VI 2023
Aavo Ots sündis 25. jaanuaril 1951. aastal Vastseliinas Tsäpsi külas Kase talus. Trompetiõpinguid alustas ta Vastseliina Keskkooli orkestris Leonid Eriku juhendamisel ning jätkas aastail 1967–1971 Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis (õp Kaupo Antzon), kus lisandus ka koorijuhtimise eriala (õp Roland…
Kunstniku taassünni südikus
Angela Maasalu jääb palverändurist naismüstikuks, kes ei hoia kümne küünega kinni ontoloogilise turvalisuse klaasanumatest ja kelle südikuses peitub jõud.
Parukate langemise aegu
Nagu hea komöödia ikka, on ka „Kaheteistkümnes öö“ tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega.
Kas Paide on pommiauk?
Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha.
