Viive Noor: „Tahaksin, et raamatuillustratsioonis säiliks mitmekülgsus. Hea pilt haakub tekstiga ja ärgitab kujutlusvõimet ühekorraga.“
Järgmise võimukoalitsiooni koosseisu peab määrama veelahe kliimapoliitikas.
Kui relvastust pole piisavalt, siis tuleb loota šamaanidele, astroloogidele ja kaardipanijale, kes ehk näevad ka mõnda ootamatut lahendust, mis relvadest ei sõltu.
Mida saab teha kirjanik? Ainult olukorrast ilustamata rääkida, sest vaikimine tähendab agressori toetamist.
„#FramedinBelarus“ on pühendatud Valgevene poliitvangidele, et ebaõiglaselt süüdi mõistetuid ei unustataks ega mõeldaks neist kui anonüümsest inimmassist.
Jaanus Samma koostatud näituse värskus peitub üleminekute ja jätkuvuse väljatoomises, mida ta koostöös Karlsoni, Liivranna ja Lüüsiga on avanud laialt levinud sümbolitega.
Läti uue luule loojad mõistavad vaimukalt ja valjult lajatada nii ühiskonnale kui ka selle sammaldunud pimealade kaitsjaile. Samal ajal julgevad nad ka vaikida ja lasta valgusel langeda oma siseilma.
Emily Atef: „Me sureme ja näeme teisi enda ümber suremas, aga läänemaailmas ei räägita sellest kunagi.“
Vano Allsalu: „Olen veendunud, et teha head, see tähendab inimesi kõnetavat ja puudutavat kunsti, peab kunstnik olema väga enesekindel ja ka enesekriitiline.“
Juba aastaid käib Tõnu Kõrvits „kusagil seal“ oma teoseid kuulamas ja pühendamas. Ja nüüd olid nad siin. Milline intonatsiooniline pisidetailsus, milline filigraansus fraaside kujundamisel!
Ei „Romeo ja Julia“ kujundus ega laval toimuv tekita arusaama, et lahatakse tänapäeval aktuaalset, laia kõlapinnaga probleemi.
Sille Pihlak: „Ruumiloome ei saa olla pelgalt insener-tehniline soojustuskihtide ladumine fassaadile. Praegust renoveerimistki peaks edaspidi meenutama ajastuomane arhitektuurikiht.“
Helen Sooväli-Sepping: „Akadeemiline jalgratta kiirtee tehnikaülikoolist Tallinna ülikoolini ühendaks pealinna kõrgkoolid ja vähendaks kõrgkoolide CO2-jalajälge.“
Kuigi suurem osa filmist „Avatar. Vee olemus“ on orienteeritud avastamisele, on selle narratiiv niivõrd etteaimatav, et maailmaloome avastamisrõõm mattub igava ja kehva kvaliteediga loo alla.
„Fortuna kaleidoskoop“ on subjektiivselt laetud sissejuhatus, mis sobib lugemiseks inimesele, keda huvitab sport, aga kes ei ole sellest laiemas tähenduses varem mõelnud/lugenud.
Teksti ja visuaalseid kujutisi loovad programmid tekitavad täiesti uudse olukorra. Inimeste mõjutamine muutub veelgi lihtsamaks ja automatiseeritumaks.
Tartu ülikooli füüsikateadlased uurivad CERNi märklauaeksperimentide abil sisemise sarmiga kvarkide tekkemehhanismi.
Tallinna Kammerorkestri 30. aastapäeva alustava kontserdi kulminatsioon nii teose kui ka esituse mõjuvuse poolest oli Arnold Schönbergi „Kirgastunud öö“.
Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks.
Albumil „Playscapes“ on akordionil kanda vastutusrikas roll ning Tuulikki Bartosik nihutab seal akordionimuusika piire tavapärasest mitu sammu kaugemale.
Kellerteatri „Skiso“ on publikule nagu klassiekskursioon ohtlike vaimuhaigete maale, kus kõigil osavõtjail turvavestid seljas.