Laps teeb, mis kästakse!

Kellerteatri „Skiso“ on publikule nagu klassiekskursioon ohtlike vaimuhaigete maale, kus kõigil osavõtjail turvavestid seljas.

VEIKO MÄRKA

Kellerteatri „Skiso“, autor, lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, koreograaf-lavastaja Kristina Paškevicius, valguskunstnik Rene Topolev, maskikunstnik ja butafoor Sandra Lange, grimmikunstnik Evelin Sulg. Mängivad Meelis Kubo, Liis Haab ja Elina Reinold. Esietendus 27. XI 2022 Kellerteatris.

Pärast „Skiso“ vaatamist pole põhjust kahelda: hirm on terviseks. Muidugi ainult siis, kui hirmutajaiks on missioonitundlikud ja osavad spetsialistid. Kellerteatri lavastus sellist kvaliteet­jubedust pakubki. Carmen: „Aga see oli selline hea hirm, magus hirm.“

„Skisol“ on lisaks lavalt pakutavale lai eksistentsiaalne tagapõhi – nähtus, millest mõeldakse kindlasti palju, aga räägitakse vähe. Surnud jäävad segama neid mäletavate elavate elu nii kaua, kuni viimane neist on samuti surnud ja pole enam kedagi segada. Seni pole nad lõplikult surnud ega jäta lõplikult rahule kedagi, kes neid tundsid. „Skiso“ Emily on selle kurva tõe ehe näide, ere eksemplar.

Sündmustikus leidub paralleele Alfred Hitchcocki filmiga „Psycho“. Pealkirjadki on sugulaslikud. Kuid sarnasused on üldised ja pealiskaudsed. Pahaaimamatu neiu (Carmen, endine Claire) satub üksildases paigas saladusliku ja ilmselt psüühiliselt ebastabiilse mehe (Lee) majja, kus too elab koos oma emaga. Täiesti võimalik, et surnud emaga, ehkki laiba kohta on viimane üllatavalt vitaalne, paras trikster. („Aga nüüd on asjad nii, et sa pead ta ära tapma.“) Põhimõtteliselt leidub sellise süžeega teoseid, kus pahaaimamatu ohver või ohvrid satuvad üksikusse isoleeritud majja ning pererahvas muudab nende olukorra jubedaks, ju palju. Neist on kujunenud lausa õuduslugude arhetüüp, võtame kas või Oskar Lutsu „Nukitsamehe“. Tõsi, „Skiso“ lõpustseen on ilmne austusavaldus just Hitchcockile ja tema linateosele.

„Psychost“ täiesti erinev on aga „Skiso“ dialoog: mänguline ja utreeritud, ent täiesti realistlik. Hitchcock oli vana kooli režissöör, kes nalja ei mõistnud. Täpsemalt: mõistis küll, aga ei võtnud seda oma õudusfilmide tähtsaks komponendiks. Tema ja üldse samas žanris loojate eesmärk on panna publik „tervendavast hirmust kriiskama“, kui tsiteerida Hillar Palametsa.^* „Skiso“ tekst mängib hoopis teisel tasandil: analüütilisel, paradoksirikkal ja meelt lahutaval. See on publikule nagu klassiekskursioon ohtlike vaimuhaigete maale, kus kõigil osavõtjail turvavestid seljas.

Muidugi on tekstil juba põhimõtteliselt teatris vahetum ja intensiivsem roll kui filmis ning visuaalil seevastu kahvatum. (Selles lavastuses eriti, sest Kellerteatri silmapaistvalt askeetlik lava ei luba kuigi pööraseid efekte.) Elaval näitlejal elava publiku ees mootorsaega pea otsast saagimist kujutada pole sügavat mõtet – mõjuks kohmakalt. Filmis võib sellest täiesti usutava illusiooni luua. Ent Vahur Kelleril ja tema trupil on sõnaline osa õnnestunud eriti hoogsalt, vaimukalt ja täpselt. Siin pole tegu lihtsalt põnevuse ja salapära tekitamisega, vaid filosoofiliselt mõtestatud õudusnäidendiga.

Eriti põnev roll on Elina Reinoldil Lee ema Emilyna. Kujutada üksnes skisofreeniku ajus elavat surnut on näitlejale nagunii teretulnud vaheldus ja huvitav ülesanne, Reinoldil tuleb see aga eriti eredalt ja usutavalt välja. (Kui tahaksin olla küüniline, ütleksin, et see roll on otsekui talle loodud.) Pealegi tuleb arvesse ka võimalus, et ema ei eksisteerigi üksnes Lee kujutlustes, vaid askeldab tõesti köögis ning sekkub aeg-ajalt ka noorte tegemistesse. Puänti võib tõlgendada mitmeti, ka ainult illustratsioonina õudusfilmiklassikale.

Peamine ongi lavastuses see, et isegi kui Emily on surnud, mõjub ta elavalt ja särtsakalt. Näiteks tema iseloomustus Carmeni kohta: „Ilus, armas ja peast täiesti segane.“ Mis omakorda võimendab Lee niigi raskekujulist vaimuhaigust ning muudab selle eriti intensiivseks ja tajutavaks. Ema nõuanded pojale on nii loogilised ja praktilised, et hirm tuleb peale. Füüsiliselt võib ta ju surnud olla, ehkki see milleski ei avaldu, vaimselt on ta aga vägagi vitaalne ning maistes probleemides (oma poja saatuses) kinni. Juba tema kategooriline käsk „Tapa ära!“, mis formaalselt sihitud ainult kärbse kohta, asetub sisuliselt olnud ja tulevaste mõrvade konteksti.

Küllaga elutervet surmahirmu leidub ka Carmeni (Liis Haab) ja Lee (Meelis Kubo) mõttevahetustes. Juba esimene neist, kus teise ujedus peab võitlema esimese tungiva sissepääsunõudmisega tema privaatsfääri, tõstab pinge üles. („Minu nimi on Lee, ja sa ei saa siia jääda.“) Ning see jääb nii lõpuni, sest Carmen tõepoolest ei tohiks „sinna“ jääda, ehkki ta ei tea sellest veel midagi.

Meelis Kubo roll on psühholoogiliselt isegi komplitseeritum kui ema oma, sest erinevalt kindlameelsest ja sirgjoonelisest Emilyst vaevleb ta pidevate kahtluste ja otsustusvõimetuse küüsis. Kas kuulata ema sõna või usaldada oma südamehäält? Kui emale endale on küsimus, kas ta on elus või surnud, üksnes formaalne, siis pojale piinavalt eksistentsiaalne. Kuigi Kubo tuli kutselisse sõnateatrisse mustkunsti vallast, on tal nüüd juba nii suur vastutusrikaste rollide kogemus, et pole enam põhjust professionaalsuse pärast mööndusi teha. Ega peagi.

Igati paigas ja hästi toimiva rolli teeb ka Liis Haab, lõpuks saab sellest küll kaksikroll. Carmen ei ole mingi naiivitar ega ohvritall, vaid täiesti tõsiseltvõetav noor neiu, kellel psüühiliselt kindel pind jalge all. Ei viinaravi, vangla ega hullumaja pole teda jalust maha löönud. Et ta end võõras kohas ja võõra meesterahvaga veidi ebamugavalt tunneb, on loomulik. Aga muidu mõjuvad tema uljus, seksikus ja ootamatu otsekohesus elustava valgusena selles sõna tõsises mõttes surnud majas. („Vabandust, mul on lollid naljad. Pead nendega leppima, kuni ma siin olen.“) Eriti põnevad ja ootamatud on Carmeni ja Emily dialoogid. See, et nad Lee väga haiges ajus koos eksisteerivad, on ränga skisofreenia produkt, aga see, et nad ka ilma vahetalitajata oma asju ajavad, mõjub selles niigi kummastavas näidendis ülikummastavalt.

Britt Urbla-Kelleri lavakujunduses on oivaliseks leiuks justnagu läbipaistmatu, ent siiski aimatavalt läbipaistev kile, mille taga ema enamasti askeldab – elusate ja surnute riigi vaheline hämarala. Ja see ongi ju näidendi keskmes. „Skiso“ avardab tublisti üldpilti surnute missioonist elavate seas, seejuures ilma tarbetu nostalgia või jubeduseta. See, kuidas muistsed inkad kindlustasid inimese kestvuse sellega, et valmistasid tema kõhunahast trummi, või see, kuidas Lee pikendab inimeste eksistentsi näiteks sellega, et valmistab tapetute pealuudest sööginõusid, on ju ilus, ehkki hirmus. („Emme, see, mida nad tegid, on ju ilus! Ükski inimene ei kõmaks muidu niimoodi üle kogu maa.“) Lee kuju on suurepärane, ehkki haruldane näide edukast lõimumisest elavate ja surnute maailma vahel – ta tunneb end koduselt mõlemas.

Kellerteatri miljöö sünges vanas kivihoones on nagu kahe teraga mõõk. Kui lavastus on kaasakiskuv, hakkab see kaasa mängima, harmoneerub laval nähtavaga ja toetab seda. Kui ebausutav, mõjub hoopis dissonantsina ja häirib. „Skiso“ esindab esimest.

* Hillar Palamets, Superid, vesternid ja staarid. Eesti Raamat, 1972, lk 74.