Reis mängumaastikel elektroonika ja akordioniga

Albumil „Playscapes“ on akordionil kanda vastutusrikas roll ning Tuulikki Bartosik nihutab seal akordionimuusika piire tavapärasest mitu sammu kaugemale.

NATALI PONETAJEV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tuulikki Bartosiki albumi „Playscapes“ esitluskontsert 14. I Tallinna Fotografiskas.

Äsja ilmus muusiku, helilooja, akordionisti ja multiinstrumentalisti Tuulikki Bartosiki sooloalbum „Play­scapes“. Albumitäit uut muusikat tähistati suure­joonelise plaadiesitluskontserdiga Tallinna Fotografiskas. Plaadi tutvustuseks on Bartosik öelnud, et see kõneleb üle maailma saadud kogemustest ja sügavatest muljetest. Teisest küljest on see tema teekond iseendani ja oma helikeeleni: need on mängud identiteedi ja mõtetega, kusjuures tugevate eesti juurte kõrval on mängumaaks kogu maailm.

Värske album on Tuulikki Bartosiki muusikalisel teekonnal märgiline. Kolmanda sooloalbumiga on ta jõudnud sootuks uue helikeeleni, proovinud vabalt ühendada mitmesuguseid muusikastiile, mille vastu huvi tunneb. Nende hulgas on klassikaline muusika, pärimusmuusika, aga ka techno ja metal ning akustiliste instrumentide ja hääle kõrval on seekord mängu kaasatud ka elektroonika. Albumi kaasprodutsent on laia spektriga muusikaprodutsent ja helilooja Sander Mölder.

Albumi „Playscapes“ valmimisprotsess vältas ligi kaks aastat. Füüsilisel kujul oli see nii Eestis kui ka Rootsis saadaval ainult vinüülplaadina esitluskontserdi päeval ehk 14. jaanuaril. Digikujul on albumit võimalik kuulata alates 21. jaanuarist. Esitluskontserdil mängis Tuulikki Bartosik meloodiabassidega akordioni ja väikekannelt ning lõi kõlamaastikke hääle ja elektroonikaga (sama teeb ta ka albumil). Temaga koos oli laval Sander Mölder, kellega koostöös on valminud „Playscapes“ ja kes tegutses elektroonika taga. Kontserdi lahutamatu osa oli muusika juurde kuuluv video, mille kunstnik on Piret Parrest, hoolikalt läbi komponeeritud ja tervikliku õhtu õnnestumiseks oli silmnähtavalt suurt tööd teinud ka Backstage Recordsi meeskond.

Enne Tuulikki Bartosiki ja Sander Möldrit astus külalisesinejana lavale laulukirjutaja ja popmuusikaartist Khai. Bartosiki sõnul sai ta Khaiga kokku plaadi tegemise ajal, neil tekkis lähedane side ning nõnda pakkus Bartosik talle sel kontserdil esinemisvõimaluse. Khai koosseisu kuulusid Kristel Kolkanen, Uku Kübar ja Claus Heinrich Riismaa. Kui mälu ei peta, lõpetas Khai esinemise looga „Play You“, mille pealkiri lõi seose Tuulikki Bartosiki albumi pealkirjaga ja sidus seega otsad mõtteliselt kokku. Esimese esinejana pani Khai omamoodi paika õhtu õhustiku ja selle, mida järgnevast oodata. Ja oodata oli palju.

Tuulikki Bartosiki loomingus on mitmed lood algimpulsi saanud maailma eri paigus tehtud helisalvestistest, milles peituvaid tundeid ja mõtteid on lugudes vahendatud ja edasi arendatud.

Janet Kljuzin

Tuulikki Bartosiki loomingus on mitmed lood algimpulsi saanud maailma eri paigus tehtud helisalvestistest, milles peituvaid tundeid ja mõtteid on lugudes vahendatud ja edasi arendatud. Elektroonika kasutamisel lähtutakse Bartosiki soovist, et loo ülesehitamisel oleks heli algallikas akustiline või – väikeste mööndustega – Sander Möldri esituses mõnel elektroonilisel klahvpillil sisse mängitud. Et tuua kuuldavale kõikvõimalikke helisid, kasutab Tuulikki Bartosik akordionil eri mängutehnikaid, muu hulgas näiteks perkussiooni akordioni registritel, mida on veelgi avardatud pedaalide ja teiste elektrooniliste võimaluste kasutamisega.

Albumil kõlavate lugudega on rännatud läbi Rootsi, Soome, Eesti, Jaapani ja Ühendkuningriigi. Kontserdi ajal Bartosik ettekandele tulnud lugude kohta üksikasjalikke selgitusi ei jaganud. Üldjoontes oli küll teada, et lood kõnelevad autorile olulistest paikadest, kuid viited neile tuli videopildist kinni püüda kuulajatel endil. See polnud kuigi keeruline, kuna mustrite kõrval jooksid ekraanidelt läbi tuttavlikud kaadrid ja lihtsasti haaratavad motiivid, nagu Tallinna kilukarbivaade või helikopter, mille sabas lehvib Rootsi lipp. Neil, kes on Tuulikki Bartosiki tegemistel (ühis)-meedias silma peal hoidnud, oli pilt veelgi klaarim. Albumi valmimise telgitaguseid tutvustavate videote kõrval sai novembri keskpaigast alates jälgida Bartosiki Facebooki-lehel päevikusissekannete stiilis videoklippe ja lugusid sarjast „Tuulikki’s Loggbok“, mis avab tema seose nende paikadega.

Tegelikult kõlas kindlate tekke­paikade ja usutavasti ka tähenduslugude olemasolust hoolimata kontserdil väga vähe autori kommentaare. „Playscapes’i“ esitluskontsert oli jaotatud kaheks osaks, millest esimene vältas ligikaudu pool tundi. Lood kulgesid sujuvate üleminekutega üksteise järel ning ka hetkelise vahepausi tekkides täitis ruumi äraootav vaikus. Ainult nii, muusikal enda eest kõlada lastes, sai kontsert kujuneda tõeliseks rännakuks. Killud videopildis andsid just nii palju juhiseid, kui tarvis, et helilooja idee publikuni jõuaks, kuid jätsid kuulajatele ruumi liikuda omi mõtteradu mööda.

Juhtusin tagantjärele lugema, mida ütles Tuulikki Bartosik vahetult enne kontserti ilmunud singli „Robertsfors“ saamise kohta. „Tekkis tunne, et ka meie räsitud maailmas on kõik võimalik,“ kirjeldas Bartosik telkimist Põhja-Rootsis Robertsforsi rannal, kus taustaks männi­metsad ja lummav päikeseloojang.* Täpipealt niisuguse tunde andis minu meelest edasi kogu kontsert. Läbitud teekonnal oli tunda helgust ja kergust, muusika sisaldas lootust ja avastamisjanu.

Kontserdipaigaks valitud Fotografiska klappis hästi kõlanud muusikaga, lennukate ideedega, aga ka inimestega, kes võiksid selles kandis ringi liikuda ja keda see muusika võiks kõnetada. Eksperimenteerimise, elektroonika kasutamise ja loomingulise julgusega saavutatud mitmekihilises, ent kerges kõla­pildis, mis paneb kontserdil toolil istudes vähemalt pea kaasa õõtsuma, on midagi universaalset ja kõike­hõlmavat. Ilmselt pakub see huvi küllaltki laiale kuulajate ringile. Tundus, et ka eri artistide kaasatus oli toonud kontserdile kokku mitmesugust rahvast. Oli Tuulikki Bartosiki fänne, teised olid tulnud huvist akordioni kui instrumendi vastu, oli neid, kelle oli meelitanud kohale Sander Möldri nimi või elektrooniline muusika, ja neid, kes on Khai loomingu austajad või kelle oli tõmmanud ligi kontserdipaik – võimalusi kui palju.

Esinejad asetsesid pisut kõrgemal, nii et videoekraanid olid paigutatud lava ette siksakikujuliselt lookleva ääre külge. Isemoodi nurga moodustas ka Sander Möldri ja Tuulikki Bartosiki omavaheline asetus. Sõltus, millise külje pealt vaadata – lava ees olid tooliread ning külgedele paigutatud mõnusamaks äraolemiseks kott-toolid –, kuid vähemalt otsevaates oli Mölder kuulajate poole seljaga ning Bartosik näoga. Publiku poole seljaga olek võis tunduda mõnevõrra veider, kuid tõenäoliselt oli esinejatel niiviisi mugav omavahel laval suhelda. Asja üle juureldes leidsin, et muusikute seesugune paiknemine oli sakilise lava mõtteline jätk.

Muusika ja video olid omavahel imetabases balansis, millist koostoimet kohtab harva. Uue loo alates oli video sageli kui film, mis hakkas sammhaaval tõelisuse elementidega mängima, moodustades abstraktseid mustreid ja liikuvaid pilte. Samal ajal kandis see värvide mäng ühtlaste moondumiste kaudu muusikat edasi. Videopildist käisid läbi ka Kristi Kongi värviküllased maalid, mis kaunistavad albumi kaasi.

Minu lemmikuks albumilt sai „Reval:Pettäsaamislugu“, milles põimuvad kannel, võrukeelse tekstiga laul ja salvestatud helimaastikud, tekitades rütmilise ja pisut salapärase kõla. Ühe Jaapanist jutustava loo puhul näidati ekraanil kihavat metroojaama. Mõte lõi võrdluse seesuguste „vaikuse hetkedega“ filmides, kus ekraanil toimub meeletu ja lausa ärevust tekitav sagin, kuid rahulikult kulgev muusika lennutab vaataja sellest hääletult läbi. Midagi sellesarnast tekkis ka kontserdil muusika ja videopildi dialoogis: muusika summutas pildi ärevuse ja tekitas kuulajas kõrvaltvaataja tunde. Siis rollid pöördusid: videopilti ilmusid mõõdukas tempos vahelduvad mustrid ja muusika võttis üle rahutu pulbitsemise.

Albumi „Playscapes“ muusikas on akordionil kanda oluline ja vastutusrikas roll ning Tuulikki Bartosik nihutab seal akordionimuusika piire tavapärasest mitu sammu kaugemale. Plaadiesitluskontsert oli kokku pandud läbimõeldult, julgelt ja maitsekalt. Koostöö ja avatus nii muusikas, esitlusõhtu kontseptsioonis kui ka kunstide põimimisel oli igati edukas, nii et kuulajana oli rõõm osa saada professionaalsest ja elamuslikust muusikalisest rännakust.

* Muusik Tuulikki Bartosik tuli välja uue looga „Robertsfors“. – ERRi kultuuriportaal 10. I 2023.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht