Merike Estna viimase viie aasta looming on näitusel väljas ideaalsete museaalidena ja valmis vastu võtma ka publikut, kes tahab kunstinäitusel näha lõpetatud teoseid.
Energiapoliitika kisub vägisi parteide võistluseks, kes on osavam vabaturumajandust eitama.
„Documenta 15“ äratas üles, andis julgust. Ja mis veel tähtsam, seal püüti ümber teha kunsti mängureegleid ja panna mõistma, mida tähendab kollektiivse kunsti tegemine.
Tegelik XXI sajandi geopoliitiline katastroof oleks Ukraina eemalejäämine Euroopa julgeoleku- ehk NATO ja majandusraamistikust.
Paljud vabatahtlikud on väljendanud suutmatust jätkata oma harjumuspäraste tegemistega, kui üsna lähedal surevad süütud inimesed.
Henriku ja Lalli lugude ajaloolisest tõepärast tähtsam on jutustus ise. Just legendid ja nende tõlgendamine eri aegadel osutavad hoiakutele nende taga, arusaamale, mida tähendab olla soomlane.
Nobeli kirjandusauhinna laureaat on julge teemavalikuga aidanud murda vaikust, üle saada häbist. Niisama oluline on ka tema isikupärane kirjutusviis.
Euroopas on innovatsioonile ja loovusele suunatud rohkem vahendeid kui iial varem, aga Eesti kultuuri- ja loomevaldkond nendeni ei jõua. Miks?
Kuna ühiskond ootab vanemas eas mehelt vähem, leidub vanemaealiste tegelastega eesti filmides rohkem vabadust mõelda, kes tegelikult tahetakse olla ja mida järelejäänud ajaga teha.
Pääbo ja paljude tema kolleegide aastatepikkuse töö tulemused avardavad määratult meie arusaamist nüüdisinimese ja kogu eluslooduse kujunemisloost.
Anni Kytömäki seirab romaanis „Margarita“ sarnaseid jooni inimese ja looduse anatoomias. Metsarajad on kui mure- ja naerukurrud, naise keha ei erine kuigi palju pärlikarbi omast.
Uus portreefilm püüab jälgida ja nähtavale tuua Mare Tralla isiksuse eri külgede kõrval kogu tema olemust läbivat sisemist loomesundi. Mis teda käivitab? Kuidas? Miks?
Cage’i ei ole võimalik kuulata, kui vaikuses olemine tekitab ebamugavust või kui ei ole soovi elada kaasa muusikule, kes langetab laval otsuseid, mis mõjutavad muusika kulgu.
Rakvere teatri uuslavastus „Di ja Viv ja Rose“ võib küll vormilt olla popmuusikaga segatud jant, ent sisult on tegu kaugelt enamaga.
Marika Vaarik: „Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.“
Paula Nerlich: „Juba on tootmises seeneniidistikust materjalid kingade ja aksessuaaride, ka sisustuspaneelide ning põrandakatete valmistamiseks.“
Pille Metspalu: „Juba mõnda aega on planeerijale väljakutse asustuse kahandamise planeerimine, olemuslikult ja ideoloogiliselt uus ja harjumatu suund.“
Ärgem defineerigem enam ajakirjanikku tema käsitööoskuste kaudu. Defineerime teda tema kutsumuse alusel.
Lavastuses „Übermensch“ käib jutt peamiselt naljategemisest: kui pikk paus on hea, mitu lauset või sõna võiks hea nali sisaldada jne. Selline metavärk, et sisu kommenteerib tegevust.
Tubina festivali programm oli niivõrd läbimõeldud, et sellest sai nagu omaette sümfoonia. Kui mitte meie, siis kes veel peaksid olema Tubina sümfooniate juhtivad esitajad?
Nimele kohaselt üllitas uusi tuuli puhuv orkester oma esikplaadi just tänapäevase muusikaga ning koostöös rahvusvaheliselt tuntud eesti pianisti Kristjan Randaluga.
Koolinoorte arhitektuurikonkursi võistlustööd näitavad, et noortel on palju ideid, mida võib ja isegi peab ruumiotsuste tegemisel arvesse võtma.
In memoriam akadeemik Hans Küüts 20. XII 1932 – 7. X 2022
Konverentsi suuremat mõju saab täpsemalt hinnata tagantjärele, aga neile, kes sellest osa said, oli see vaieldamatult vajalik ja ka elamuslik.