Kas John Cage on surnud?

Konverentsi suuremat mõju saab täpsemalt hinnata tagantjärele, aga neile, kes sellest osa said, oli see vaieldamatult vajalik ja ka elamuslik.

IRIS OJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti nüüdismuusika keskuse konverents „Is John Cage Dead?“ John Cage’i 110. sünniaastapäeva puhul 8.-9. X Mustpeade majas.

Üldiselt on meie muusikaelu üsna ühekülgne – võiks öelda, et kontserdikeskne. Korraldatakse mitmesuguseid kontserte, mida publik saab vastavalt maitsele väisata. Aga kas laval toimuv on arusaadav ka inimestele, kes muusikaga ei tegele, teistele peale muusikute või üksikute end väga põhjalikult harinud fännide? Vahel võivad teose olemus või helilooja taotlused kaugeks jääda isegi interpreedile. Kes seletaks, kes aitaks mõista muusikat, abstraktset kunsti, seda justkui kõigile mõistetavat keelt?

Klassikalist muusikat süüdistatakse sageli elitarismis, millega publikul olevat keeruline sidet leida – keerulisem kui popmuusika, tõeliselt populaarse muusikaga, keerulisem kui spordiga. Nojah, eks igaüks võib ju palli mängida – aga mängida tipptasemel? See nõuab kõvasti harjutamist ja pühendumist. Igaüks võib ju ka viiulit mängida, aga professionaalse tasemeni jõudmiseks on vaja kõvasti harjutada ja pühenduda. Mina saan ilmselt kurlingu- või ragbimatšist aru sama palju kui mõni teine Mozarti klaverikontserdist. Ent kui palju kantakse telekanalite vahendusel üle sporti ja kui palju klassikalise muusika kontserte? Ja mis ehk kõige olulisem: spordivaatajale selgitatakse pidevalt reaalajas, mis toimub ja kuidas nähtavat interpreteerida.

Tõenäoliselt oleks üsna kohutav jälgida kontserti, mida samal ajal kommenteeritakse. Ent see võimalus võiks ehk siiski olla? Mõni selline kontserdisari, kus kommentaator delikaatselt selgitab: siin algab nüüd töötlus, kuulete, põhiteemas on samasugune materjal, nagu kuulsite kaks minutit tagasi, aga teises helistikus ja peeglis. Ja: see käik oleks pidanud lahenema d-molli, aga kahjuks keegi teise viiuli rühmas ei küündinud noodini, mistõttu terts jäi madalaks.

Või: mida helilooja siin silmas pidas? Kui varasem muusika pakub kergemini puhast esteetilist naudingut ka taustainfota (ehkki on sellega koos märgatavalt rikkalikum ja huvitavam), siis uuemas muusikas on eriti kontseptuaalsete teoste puhul helilooja idee mõistmine teose interpreteerimiseks hädavajalik ja aitab publikul saavutada tajutavaga hoopis parema suhte. Ma ei väida üldse, et nüüdismuusikast ei ole võimalik saada puht esteetilist naudingut. Minu kogemuse järgi on just mittemuusikud olnud kontsertidel eriti huvilised nüüdismuusika nautijad, kuna see kõnetab neid aktuaalselt, paljudel on sellega lihtsam suhestuda, see käsitleb ju tänapäeva, sama aega, kus elatakse. Ent sellegipoolest, kui muretseme, miks meie kultuuriruumis ei tajuta klassikalise muusika tähtsust ja vajadust sellesse investeerida, siis usun küll, et seda võiks rohkem avada, rohkem selgitada.

Seda ongi nüüdismuusika ansambel U: väsimatult teinud 2013. aastast sarjas „URR:“, kus ansambel U: on tutvustanud uue muusika teemasid, loojaid ja teoseid ning seejärel neid ka esitanud. Sari on toimunud koostöös Klassikaraadioga, kõigist sarja loengkontsertidest on tehtud otseülekanded ja seda materjali saab Klassikaraadio veebis ka järele kuulata. See on ideaalne loengkontsertide sari oma ala parimatelt: Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannes räägivad hästi mõistetavalt teemadel, mida paljud ei tunne, ent nende kommentaaride abil tajutakse materjali hoopis teisiti. Vähemalt mõni loeng sellest sarjast peaks olema igale gümnasistile kohustuslik.

U: teeb pidevalt väga põnevaid sarju ja kontserte. Tooksin veel esile 2016. aasta sügisel sündinud sarja „Residentu:r“, kus ansambel on igal aastal ette võtnud uue teema. Algul keskenduti heliloojatele, ent edaspidi ka muudele aktuaalsetele muusikateemadele, millest mulle pakkus eriti huvi 2019. aasta oma, kui luubi alla võeti Kanada-Eesti helilooja Udo Kasemets, samuti 2021. aasta muusikakriitika arutlused. Ansambel U: liikmed on tänuväärselt põhjalikud, nii et kõik, mida nad ette võtavad, on korralikult ette valmistatud ja läbi töötatud, enamik materjali on ka üles võetud ning jagatud nende Facebooki seinal või Youtube’i kanalil.

Ent kes palju teeb, see palju jõuab. Umbes aasta tagasi asutati Eesti nüüdismuusika keskus (ECCM, Estonian Center of Contemporary Music), mis ühendab nüüdismuusikaga tegelevaid kehandeid: Eesti Heliloojate Liitu, uue muusika ansambleid ja korraldajaid (U:, Tallinna Uue Muusika Ansambel, Yxus Ensemble, Eesti elektroonilise muusika selts ja Improtest), kelle eesmärk on luua sünergiat ja mõtteid vahetada, sõlmida välissuhteid, korraldada töötube, residentuure, seminare jne. Nüüd korraldas ansamblite U: ja EMA (Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel) liige, nüüdismuusika spetsialist ja raugematu entusiast Taavi Kerikmäe koos mõtte- ja ansamblikaaslase Tarmo Johannese abiga ECCMi egiidi all oma tulevases pesas Mustpeade maja keldrikorrusel John Cage’i 110. sünniaastapäeva puhul konverentsi „Is John Cage Dead?“.

Kahepäevasel üritusel kõnelesid lektorid Eestist ja mujalt, nii muusikud kui ka mittemuusikud, mida pean vajalikuks rõhutada, sest tänu sellele olid loengud kindlasti mõistetavad palju laiemale kuulajaskonnale. Ettekanded olid inglise keeles, kuna mitmed esinejad ja loodetavasti ka kuulajad olid võõrkeelsed, ent tänapäeva (teadus)-maailmas ei ole see enam ilmselt kellelegi ei ootamatu ega ka suur probleem. Iga loeng kestis umbes tunni, millesse kahjuks ei mahtunud live-helinäited, ent kuna juubeli tähistamine lõppes suure kontserdiga, kus kõlas ansamblite U: ja EMA esituses läbilõige Cage’i muusikast, ei jäänud kuulajad tegelikult millestki ilma.

Konverents algas hommikul ühise kohvijoomisega, mis loob alati suurepärase alguse igale ühisele ettevõtmisele. Inimesed, kes saabuvad ühte ruumi eri keskkondadest, saavad selle käigus häälestuda ühisele lainele, tulla kokku ühte tuppa nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Päeva põnevamad teemad olid minu kui muusiku arvates Theodore Lee Parkeri loeng Cage’i komplitseeritud suhtest improvisatsiooniga ning Kerikmäe ja Johannese interpreedikeskne arutelu variatsioonidest. Vaimukat üldkultuurilist vaadet Cage’i Itaalia-käikudele pakkus veebisilla vahendusel Eestis resideeriv itaallasest Cage’i-entusiast Stefano Pocci ning „Yìjīngist“ ehk „Muutuste raamatust“, millest Cage tugevalt mõjutatud oli, kõneles filosoof Margus Ott. Sellesse päeva mahtus ka väike muusikaline vahepala, kus CoPeCo (Kerikmäe juhendatav rahvusvaheline nüüdismuusika õppekava) magistrandid esitasid Kerikmäe sõnul lausa Kanada Cage’iks tituleeritud Udo Kasemetsa teose „Future is past… is… is… now“.

Eraldi tähelepanu väärib päeva lõpetuseks kõlanud Kerikmäe juhitud vestlus muusikateaduse grand old lady Merike Vaitmaaga esimestest Cage’i mõjudest ja esitustest Eestis. Vaitmaa on suurepärane jutuvestja, kelle uskumatult heas mälus on tallel tohutu kultuurivaramu, omaaegsed kohtumised mõjukaimate kultuuritegelastega, üldkultuurilised olustikukirjeldused ning hulk naljakaid ja tänapäeval lausa sürreaalsena mõjuvaid juhtumisi, mis olid tookordse elukorralduse paratamatu osa. Vaitmaale ei olnud takistus ka inglise keeles esinemine, aga ma unistan, et keegi võtaks ette salvestada emakeeles tema mälestused ja vormida sellest raadiosari, mille põhjal omakorda võiks kunagi sündida lausa teleseriaal. Loengu lõpuks aga ilmnes, et enne ansambel U:-d ei ole meil pärast esimesi ettekandeid 1960ndatel Cage’i arvestatavalt esitatudki! Mulle oli see suur üllatus, kuna olen välismaal tänu Paul Hillierile korduvalt tema muusikaga kokku puutunud ja sellest iga hetke väga nautinud.

Pühapäeval sai kuulata ameeriklasest helilooja ja muusikateadlase Paul Beaudoini väga põhjalikku ja köitvat loengut Cage’i visuaalkunsti ja partituuride kohta. Beaudoin kasutas tänuväärselt palju illustreerivaid materjale – nii pilte kui ka filmilõigukesi, mille kaudu sai looja mõtteilmale pilku heita. Heliteadlik eksperimentaalkunstnik Raul Keller kõneles Cage’i väga tugevalt mõjutanud pianistist David Tudorist, tuginedes You Nakai raamatule „Reminded By The Instruments: David Tudor’s Music“ ehk „Instrumentide meenutus. David Tudori muusika“. Konverentsi lõpuks kuulsime aga John Cage’i ennast Roomet Jakapi kehastuses teoses „45´ for a Speaker“. Tekstid on küll Cage’i omad, aga Jakapi esitus kahe päeva ideaalse lõpetusena tõeliselt vaimustav.

Pärast John Cage’i konverentsi oli Estonia kontserdisaalis suur Cage’i muusika ülevaatekontsert, kus esinesid ansambel U: ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel EMA ning Tallinna ülikooli koreograafia magistrandid (juhendaja Oksana Tralla), kes olid süvenenud Cage’i kauaaegse koostöö- ja elupartneri Merce Cunninghami koreograafiasse ja loonud sellest inspireerituna oma versioonid. Kontserdi kavas oli läbilõige Cage’i väga erisugusest loomingust: esindatud oli ka tema vähem tähelepanu pälvinud lüüriline ja näiteks dodekafooniline muusika, aga muidugi ka heliobjektidega tekitatud n-ö müra ja muu, mida traditsiooniliselt seotakse Cage’iga.

Ma usun, et selle konverentsi suuremat mõju saab täpsemalt hinnata tagantjärele, aga neile, kes sellest osa said, oli see vaieldamatult vajalik ja ka elamuslik. Kogu konverentsi saab Youtube’is järele vaadata. Pinnale jäi mõte, kui tore ja vajalik on seesuguses mitteformaalses õhkkonnas kokku tulla ning muusika ja sellega seotu üle arutleda. Loodan südamest, et ECCM jätkab selliste seminaride korraldamisega, sest põnevaid loojaid ja teemasid on väga palju ning neist rääkimine avab kindlasti nii mõnedki südamed ja meeled uuel tasemel mõistmisele. Veel loodan väga, et Cage’i looming hakkab meie saalides palju sagedamini kostma – või, olenevalt teosest, mitte kostma.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht