Lauri Lagle: „Meie lavastustes on esmalt alati olnud idee ning see omakorda on tinginud vormi, milleks vahel on sõnad, vahel helid ja vahel muud kombinatsioonid.“
Lauri Lagle lavastuste läbiv hoiak ongi mitte võtta vastu lihtsamat elu: ta otsib materjali, mille vastupanu ületamine protsessina on poeetiline.
USA sõjalise missiooni lähetamine Ukrainasse näitab, et USA julgeolekupoliitiline huvi on teha Ukrainast selle piirkonna julgeoleku garant.
Uus portreedokk annab pildi Marju Länikust ilma teiste inimeste arvamust suuremat kuulmata – ilmselt üpris sellise pildi, nagu Länik on tahtnud endast jätta.
Sellist musitseerimisnaudingut, üksteise usaldamist ja inspireerimist, puhast rõõmu hetkes loomisest kohtab haruharva. Paavo Järvi tegi Brahmsi topeltkontserdi tervikuks sidumisel erakordselt meisterlikku tööd.
Pärandi loomine on alati valik. Minevikust ja olevikust valitakse ning interpreteeritakse teatud nähtusi. Seetõttu võib väita, et pärand on alati poliitiline.
Vähe on filmifestivale, kus avapidu peetakse maha saunalaval nii nagu Eesti animavaldkonnale märgilisel Turu animafestivalil.
Nobeli-võitja uusimal romaanil on palju öelda inimlikkuse kohta, kuid veidi unarusse on teoses jäetud robotlikkuse teema.
Ajaleht poliitilise võitlusvahendina toob meediavabaduse seisukohalt küsitavaid tagajärgi.
„Biotoopia“ performance’i-etendus oli sõnadeta jutustus. See oli sama palju mõeldud puudele, kärbestele ja tiigiputukatele kui inimestele. Sirutatud lahtine käsi näitamaks relvitust ja heatahtlikkust.
Kaljuronimisfilm „Kukkumine“ võinuks olla superlinateos, kui oleks viitsitud võtta kaljuronijast konsultant.
Varem sai tänaval kohe aru, milline auto on Suurbritanniast, milline Itaaliast, milline USAst. Nüüd on vaid üksikutel autodel rahvus.
Noore kunstniku Erle Nemvaltsi näitus „Ärevuse anatoomia“ tekitab helge ja puhta tunde. Ta on saanud aru, et mõrad on elu osa ja annavad tunnistust hingesärast.
Peeter Laurits: „VIII Artishoki biennaalil dedemoniseeritakse anarhism, antakse hääl taimedele, keda väga vähesed meie seast on pidanud tunnetavateks ja suhtlevateks elusolenditeks.“
Francisco de Quevedo kuulsa hispaaniakeelse soneti üks tõlgendus ei välista teisi, kuid tõlkes on ambivalentsust edasi anda peaaegu võimatu. Kuidas on selle lahendanud Jüri Talvet?
Inimarengu aruande näitus „Kodukoha kompass“ tõi esile, et avatud ja kaasav valitsemiskultuur vajab kohalikul tasandil parandamist kõikjal üle Eesti.
Artiumi arhitektuur on kasinuse ajastule kohaselt ratsionaalne ja loogiline. Tehaselik ilme kinnitab, et kultuuri viljelemine ja industriaalne väljanägemine on harjumuspärane liit.
Augusti keskel avati kunstiakadeemia fuajees Poola arhitektide liidu rändnäitus „Arhitektuuri meistrid“ ja tutvustati Poola arhitektuuri.
Kasemetsa muusika aegruumis triivides ning sinna märkamatult ära uppudes avanes võimalus avastada muusika olemus ja selle võime omal moel maailma selgitada.
Kunstil ei ole üht eesmärki, rolli, lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.
Kolm põhisolisti ning Eesti Rahvusmeeskoor hoidsid vaiadena ooperitelki püsti, samal ajal kui orkestrile oli „Kuningas Oidipus“ nagu köielkõnd.
Kuraator Jurriaan Benschop tegeles ambivalentse ajafaktori kõrval ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes.