Kuidas korraldada kaost?

Kunstil ei ole üht eesmärki, rolli, lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.

JÜRGEN ROOSTE

Näitused „Leonhard Lapin 75“ Pärnu linnagaleriis 30. VII – 27. VIII; skulptuurinäitus „Vorm“ Pärnu Loovlinnakus ning linnaraamatukogus 30. VII – 31. VIII; Toomas Kuusingu linoollõikenäitus „Harilikud maailmad“ Pärnu linnaraamatukogus 30. VII – 31. VIII; David Wilkinsoni fotosari „Suur reede“ Tartu ülikooli Pärnu kolledžis 30. VII – 31. VIII.

Al Paldrok on end naha ja karvadega andnud kunstisuvekuradile Pärnus, see kurat kipub muidugi hinge kallale, aga tollest pole kunsti nimel vast kahju … Eriti, kui saab sõbrale teha mälestusnäituse. „Leonhard Lapin 75“ on selles mõttes Eesti kohta üsna haruldane ja erakordne nähtus ja näitus, et peaaegu kõik tööd pärinevad Al Paldroki enda kogust: need on aja jooksul Lapinilt soetatud, ostetud, kingiks saadud, üheskoos trükitud jne. Selles mõttes on see täiesti teistmoodi pilk Lapinile – ühe inimese pilguheit.

Paldroki Lapin. Läbilõige on korralik, isegi pea kõikehaarav. Mõnest tuttavast tööst („Naine-masin“) on hilisemad ja teistmoodi trükid, mõned teemad ongi seotud Paldroki ja Lapini ühistööga: Al hankis näiteks „Templi“ sarja jaoks väärispuidust materjale. Nõnda on valminud ka „Arhitektoon 2021“, justkui oreliviled, justkui veider palakas pühast seinast või müürist … Miniatuursed templid-pühamud nõjatuvad Lapini fantastilisele sisearhitektuurile: ta sai sõpradelt kingiks pahatihti veidraid pisiobjekte või tõi neid ise retkedelt kaasa ning lõi nõnda omalaadses religioosses palangus noid objekte ühendades, neile maalides või värvi pritsides, neist ootamatuid kombinatsioone tekitades (nt „Õie sarkofaag“) uusi töid. Jaa, tehnika on vana ja tuttav XX sajandi kunstist, aga Lapinil on selle sees täiesti äratuntav oma käekiri, oma hingus.

Lapini suured armastused on pea kõik kohal: arhitektoonid, malelauad, triipkoodid, hipiilmamõjuline kunst ning nõukogude avangard, mis toonaseid asjapulki ärritas, sinimustvalged ja „kiimamasinad“. „Linda leekides“ kirjaga „Love“ ning „Kägar“ 1972. aastast. Kristjan Jaak ja Lydia Koidula õitsevad kõrvuti …

Taje Paldrok on näituse kujundamisel jätnud keskele sõbraliku, maailmale ja inimestele oma süle ja südame avanud, Tiiu Kirsipuu käe all skulptuuriks saanud Lapini enda, kel rinnal triipkood ning seljas Leonhardi enese vana pintsak. Kohe selle taga/kõrval asub Lapini varase töö „Äralennanud süda“ (1971) järgi tehtud 2021. aasta versioon, üks ta viimaseid trükitud asju vast üldse (vana koomiksi põhjal). Nõnda on siin võimalik ära näha ka toonased tõelised rariteedid – eesti avangardi õied.

Leonhard Lapini näitus avati Jürgen Rooste ja Kalev Vapperi performance’i – malemänguga, kus malenuppe asendasid arhitektoonid ja abjektid ning tuline võitlus vaheldus Albert Trapeeži luule ja Lapini mälestuste lugemisega. Mäng jäi pooleli, sest sisenes Peeter Volkonski, jalas kollased sandaalid ja hing ihkamas skandaale.

Alar Raudoja

Leonhard Lapin oli vastuolude mees ja kunstnik: religioosne mässuline, kelle usk on kunst ise … natukese budismi ja anarhismi ja erootikaga … Seejuures peitus tas sügav rahvuslane, kes võitluslikult sinimustvalgete palakatega mängib (või siis vajadusel ENSV lippu rapib). Ning siis mängur-peiar-trikster, kes reeglitest sugugi ei hooli.

Näitusel on ka „Vaikiv pasun“, Al ja Taje Paldrokile pulmadeks kingitud kompositsioon, mis seob selle kuidagi üheks sõlmeks. Ühesõnaga, suur juubeli- ja mälestusnäitus, aga esmalt sõbra austusavaldus sõbrale, sõbra tööd sõbra elus, ja seda saab nüüd lugeda mitut pidi.

Tänapäeva pühahunnikud. Nüüdis­skulptuur on üks keerulisemaid asju, mida uurida-vaadata, sest kuigi selles on palju täpsust-teravust-teadlikkust-süstemaatilisust (nagu eelmainitud Lapini arhitektoonides, mis on küll väikesed, aga kujuteldavad tohutusse ruumi), kukub teinekord skulptuuriks kokku justkui … hunnik midagi, mis nõuab konteksti, tausta, et tollest kõnelda. Kas näiteks Saaremaa randadele laotud kivihunnikud on inimeste juhukunst või religioosne-animistlik nähtus või niisama lollitamine? Mahuks see kunsti alla olemuslikult?

Näituse „Vorm“ iseloomustamiseks on kirjutet: „Nähtumuse materiaalne loomus eeldab tema ruumilist piiritlemist, ent nähtumuse sisemine loomus ei ole piiratud mateeria ulatusega ruumis. Mida sügavamale me tungime nähtumuse sisemusse, energia loomusse, seda enam muutub nähtumus ise ruumiliselt vähem piiratuks, muutub üha suuremal määral asukohatuks. Mis osa on selles protsessis vormil? Kas sisu on primaarsem kui vorm või vastupidi. Või ongi vorm sisu?“ See on väga-väga, liiga üldine ning nõnda võikski öelda, et tegelikult ühendab näitust nonde kokkutulnud autorite kogum, mis pole sugugi koherentne või harmooniline ühendus.

Loovlinnakus ning veidi ka linnaraamatukogus, selle ümbruses on võimalik noid töid näha. Raamatukogu kõrval seisab Piret Meose „Sisenemine omailma“, õõnsa kiviplokisamba põiming peeglite ja tuulevurridega. See on interaktiivne teos, mis eeldab, et vaataja ka iseend tolles peeglistikus näeb – muidugi, vana ebausk tuleb meelde, aga võib-olla see ongi ohtlik ja põnev. Ma hakkasin mõtlema, miks pole selliseid töid me linnaruumis, igal pool ja palju, inimlikke-veidraid-teistsuguseid, mõtlema ja mängima panevaid.

Ma ei teagi, kas siia sarja (samale näitusele) ikka paigutuvad raamatukogus eksponeeritud Vello Vinna ja Kiwa ühistööd. Kiwa on aidanud Vinna erilisel laadil ruumiliseks kerkida, loonud põneva, irratsionaalsete mõõtmetega labürintmaailma, kus Vinna mustrid ja valemid teistmoodi esile tõusevad. Igatahes oluline ja teistmoodi, ootamatu väga äge koostööprojekt. Aga kuidas asetub see teiste näituste sisse või vahele? Võib-olla eeldaks see omaette ruumi ja aega.

Ingerisoome kunstniku Eero Ijavoineni osa töid on ka omamoodi arhitektoonid, aga mõned esmapilgul ka lihtsalt puujupid, naelad-pakud („Apoliitilised kodanikud“), on ka üks veider lind. Neis kujudes on ürginimese püüdu asetada objektid vertikaali või lüüa need miskiks olendiks kokku, minekut asjade alguse juurde: nüüdisskulptuuri saab vahel mõista just selle kaudu, kui naaseme oma juurte juurde, loomuliku, peaaegu irratsionaalse-animistliku-religioosse vajaduse juurde luua kunsti, püstitada midagi püha. (Või siis ka mitte, see võib olla hoopis Jüri Ojaveri „Kaks räpast lipsu“.) Johannes Luige nimetu istuv mees omaenda pakkekastil. Muide, see nimetute tööde vaev ikka kipub mulle kallale: kuidas sa oled kunstnik, teed midagi oma kahe valge käega, midagi imelist, justkui lapse või olendi, ega suuda panna sellele nime? „Abstraktsioon 2“, „Nimetu 3“, „Värvid 12“ … Seaküla Simsonil nt on jõudu nii pealkirjades kui ka töödes: „Mõttetu skulptuur“ ja „Rahvuslik puravik“ (teadagi, mille moodi see puravik paistab). Ahti Seppeti tööd meenutavad veidi Lapini asju (pigem küll vaid pindselt: asjade komponeerimise poolest, ja et on kasutatud malelauda), aga „Pühendus Louise Bourgeois’le“ veidra ämmelgas-olendina hakkas tööle, kuigi seda peaks vist vaatama abstraktsioonina ning küsima: „Mis asi see nüüd peaks olema, moodne kunst või?“

Mari-Liis Tammi „Pianissimo“ on imeilus redel taeva. Kas seda kasutavad ka Tõnu Smidti kimäärid-kännud? Nende puhul tekkis mul küsimus, kas nood kännud pole ise juba ägedad, et võta ja jäta nood juurikad-puupalakad sellisena, nagu nad on. Taje Paldroki invasiivsed tulnukad vaatavad lummatult ja lummavalt toda inimeste jahmerdamist oma klaaskastist.

Üle mitme-setme aasta kohtasin Toomas Altnurme uut teost (mitte et ta vähe looks, ma pole nägema sattunud): „Kineetiline pühadus“ on tõesti mingi harf või ingellik ilmutus. Aga kogu kujude allee parim töö on raudselt (sõnast „raud“) tiimi Ott Jeeser, Mari Prekup ja Märt Vaidla loodud „Lõpuks vorm“, rist-jõusaalimasin, imeline ja kohutav idee, mitmekihiline mõttelt ja uskumatu teostuselt.

Kuigi kogu näitus on täis justkui juhuslikkust ning kõik haagid ja seosed ei ole lõpuni põhjendet (ei peagi olema, kui on nii lai teema nagu „vorm“, pealegi on säärastel näitustel karnevaliaurat, mis kõik kokku toob ja ühendab – nagu lõputu kevadnäitus, a lusti ja kaose ja kulgemisega), siis miskid asjad kuidagi haagivad või meenuvad. Heleliis Hõimu hiidputukad jäävad kummitama, Mari Lapinsalo on loonud „Vaese mehe kosmoselaeva“ titekäruna, taanlase Brian Sibola Hanseni „Zlatan Ibrahimovići jalg“ ning Lauri Tamme Johannes Kotka monument haagivad ootamatult, mõlemad ägedad tööd.

Kunstnike Maja eest leiab veel Anonymous Bohi värvilise kaablirullidest „Igiliikuri“, mis meenutab praegu miskipärast tanki, aga see on praegu. Loovlinnakust jälgivad toda mängu seintelt von Lõnguse veidi morbiidsed tööd. See loob tõesti rändava tsirkuse või karnevali või lõbustuspargi meeleolu, ja veel veidram on toda kõike vaadata tühjal päeval, kui pole hulki ega inimesi … Ma ei rääkinud kõigist töödest: kõik ei jää meelde, kõigest ei oska rääkida, kõik ei mahu minu maailma – see pole hinnang, vaid paratamatus.

Kaos või juhuslikkus? „In-graafika“ näitused Pärnu keskraamatukogus on alati värvikirevad ja kaootilised. Kui on ka ühisnimetajaid, siis mitte liialt, ent tegemist on enamasti tugevate graafiliste disaineritega – ja isegi sellises kaoses on sääl alati miskit põnevat. Marko Kekišev on tugev teejuht ja kuraator tollele projektile … aga tänavu jäi see liiga juhuslikuks. „Unprectability“ ehk ettearvamatus või ennustamatus oli teemaks. Muidugi olid paljud haaranud sõjateemast. Võib-olla olekski pidanud sellele rihtima kuidagi, ägedaid töid ju oli küll, Andra Seepteri hipsterlikust keskmisest sõrmest Anna Blacki okkalise „Peace by Russia’ni“, või samas reas Erik Teemäe „Who is Next“ või Janno Preesalu kirillitsas ja punamustas „Ennustamatus“, Marcin Grabia sõjateemalised tööd, Mait Kroonmanni rusikad („Kummast käest“) jne. Nende kõrval veel mõned absurdivõtmes või sürrilaadsed ägedad asjad, nagu Anna Lukjanova ennast ründav elevantmadu või Berta Kisandi naine-õun-madu.

Nende kõrval mõjus aga „niisama graafiline disain“ või plakatikunst kuidagi tühjalt ja nõmedalt ja tulutult. Võib-olla pole asi üldse näituses või selle tegijates, vaid minus ja mu meeleseisundis peidul, aga tahtnuks Kekiševilt seekord keskendunud ja teravat asja, võitlusvalmis asja, võimsat asja. Pole aeg või aasta lihtsalt kenadeks kujunduskatseteks, kusjuures hämmastavalt palju oli sääraseid asju, mis mõjusid koolitööna või algaja arvutigraafiku soperdise või lihtsalt fondikatsetusena. Varem pole see mind nõnda häirinud, tänavu häiris.

Sellele vastukaaluks lasus küll väga hästi nongrataka Toomas Kuusingu „Harilikud maailmad“ raamatukogu trepigaleriis: Kuusing on ilmselgelt Alliku õpilane, ilmselgelt tugeva käekirjaga, mõjus inimese- ja stseenikujutaja, sageli on tal pildil inim- või olendigrupid või mingi absurdihetk. Ütleme nii, et Alliku-järgsuses on Kuusingut väga vaja selles positsioonis ja sellise andega, nagu ta on. Ta on ise, aga tuleb Allikust.

Pildipiibel. David Wilkinsoni fotosari suure reede sündmustest on lihtne, aga uskumatult imeline. Pildipiiblid kirikutes võlusid mind vist juba pisikesena: ma jäin neid sama lummatult-hirmunult vaatama nagu Jüri Arraku „Suure Tõllu“ illustratsioone, justkui midagi hirmsat, millelt ei saa pilku pöörata, eriti, mis puudutab just toda suure reede osa.

Wilkinson on lavastanud oma fotod kohal viibinud rahvusvahelise (sh ka eestlastest) kunstnike kambaga, parajate hulludega, ütlen ma ausalt. Stseenid on nagu tänapäevasest fotoalbumist ja tuttav mütoloogia (või tõestisündinud lugu, sest üsna nii see võiski ju olla) saab järsku sellise kriipiva mõõtme, nagu oleks sõpruskond selle Instagrami pannud.

Nii et ma tundsin mingit pühaduselumma. Pietà on taaslavastatud kahe tüdrukuga, väga nüüdisaegne lähenemine muidugi, aga selles on valu, see neetud valu, ja ka religioon olemas. Mind usklikuna need pildid ei solva, vaid ülendavad, tõstavad sellesse meeleseisundisse, kus ma olin äkki vahest lapsena pildipiiblit uurides. Nüüd, nähes päris inimesi, päriselt äranähtud tuttavaid inimesi, piltidel nois stseenides, tuleb pähe, et kunagi olid need ju ka inimesed …

Kunstil ei ole üht eesmärki, üht rolli, üht lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht