Saksamaal on ooperiteater ühiskondlikku ellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon. Kõige suurema üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ Helena Tulve muusika.
Ka parimast põhiseadusest saab karistust kartmata mööda hiilida.
Nimevahetus annab võimaluse fookust laiendada, sest ehkki Tšaikovski loomepagas on lai, oleks ainult tema teostele pühendatud festivali varem või hiljem pidanud rebrändima.
„Mägede hääl“ ei loksu peavooluga kaasa, vaid kulgeb rahulikult ja orgaaniliselt Kauksi rannale uhtuvate Peipsi lainete rütmis, kuid siiski talle sobivas töötluses.
„Stalkeri“ lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud.
Läti Kunstiteatri festivali kroonijuveel oli rahvusvaheline koostööprojekt, mis tõi Riiga kokku maineka vene lavastaja, rahvusvaheliselt tuntud leedu näitlejanna ning Hollywoodi teatri- ja filmistaari.
Arusaadav, miks hooviteatrite festival korraldati Paide hoovides, kus jalutavad ja kuivatavad oma pesu võimalikult paljud, see on kortermajade akende all.
Indrek Sirkel: „Ei pea matkima suurriikide lahendusi. Väikese riigi jätkusuutlik mõtlemine tähendab koostööd. Probleem tekib, kui hakatakse poolikuid lahendusi kopeerima.“
Pallase kooli lõputööde näitus tõestas, et elame parimas võimalikus kultuuriruumis, kus üliõpilased saavad ette võtta just need teemad, mis on neile praegu tähtsad.
Austria rühmituse Gelatin performance meenutas vana kooli kestvus-performance’it. See oli pakitud napi tunni sisse ja mõjus harali struktuuriga teatrilavastusena, kus lõpupoole pea kaotati.
Eesti ulme sõnavõlurid kujutavad kogumikus „Eesti nõid“ arbujaid kohalikust vaatepunktist ja ka universaalsemalt.
Kas praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi.
Eri liikumisviise on praeguseks tekkinud palju. Nende kombineerimine peaks olema kiire, lihtne ja mugav.
Institutsioonidelt saab ja peab vabas ühiskonnas nõudma vaid üht: muutudes tuleb neil vabaduse ruumi suurendada, mitte kitsendada.
(Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu.
Aja jooksul on rämpsajakirjad õppinud oma valskust paremini peitma ning ka suured ja väärikad teaduskirjastused on hakanud mõistma, et Nigeeria rämpsajakirjapettusel on jumet.
Filmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ mõjuvad suveõhtul kui sahmakas jäävett näkku. Meel saab lahutatud ja jahutatud ning näpuotsaga jagub ka hirmu.
Adam Sandleri kehastatud Stanley Sugermani püüdlust rikastada korvpallimaailma uue andeka mängijaga võib pidada võrdväärseks näitleja sooviga kehtestada end tõsiseltvõetava draamanäitlejana.
Kristel Pappel, „Metsä kuldane kuningas“
Ragne Soosalu, „Vanaisa kuuri fenomen ehk Kuidas kujundada jätkusuutlikku näitust?“
Kadri Asmer, „Pallase kooli XXII lend, suunad ja valikud“
Lauri Laanisto, „Teaduskirjastamisnurjatused“
kogumik „Esseid vabadusest 20. sajandi poliitikafilosoofidelt“
Haapsalu Valgete Ööde festival