Metsä kuldane kuningas
Saksamaal on ooperiteater ühiskondlikku ellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon. Kõige suurema üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ Helena Tulve muusika.
Kaootiline taganemine
Ka parimast põhiseadusest saab karistust kartmata mööda hiilida.
Kuumapoliitika ootel
Valus vaikelu
Südamega tehtud festival
Nimevahetus annab võimaluse fookust laiendada, sest ehkki Tšaikovski loomepagas on lai, oleks ainult tema teostele pühendatud festivali varem või hiljem pidanud rebrändima.
Ülestähendusi meditatsiooni ja ekstaasi horisondilt
„Mägede hääl“ ei loksu peavooluga kaasa, vaid kulgeb rahulikult ja orgaaniliselt Kauksi rannale uhtuvate Peipsi lainete rütmis, kuid siiski talle sobivas töötluses.
Teekond Tsooni 40 aastat hiljem
„Stalkeri“ lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud.
Maailmateater läbi sinikollaste prillide
Läti Kunstiteatri festivali kroonijuveel oli rahvusvaheline koostööprojekt, mis tõi Riiga kokku maineka vene lavastaja, rahvusvaheliselt tuntud leedu näitlejanna ning Hollywoodi teatri- ja filmistaari.
Harrastusteatrid tõmmati hoovi
Arusaadav, miks hooviteatrite festival korraldati Paide hoovides, kus jalutavad ja kuivatavad oma pesu võimalikult paljud, see on kortermajade akende all.
Vanaisa kuuri fenomen
Indrek Sirkel: „Ei pea matkima suurriikide lahendusi. Väikese riigi jätkusuutlik mõtlemine tähendab koostööd. Probleem tekib, kui hakatakse poolikuid lahendusi kopeerima.“
Pallase kooli XXII lend, suunad ja valikud
Pallase kooli lõputööde näitus tõestas, et elame parimas võimalikus kultuuriruumis, kus üliõpilased saavad ette võtta just need teemad, mis on neile praegu tähtsad.
Milleks? Aga, miks mitte?
Austria rühmituse Gelatin performance meenutas vana kooli kestvus-performance’it. See oli pakitud napi tunni sisse ja mõjus harali struktuuriga teatrilavastusena, kus lõpupoole pea kaotati.
Nõia elu, sel on võlu!
Eesti ulme sõnavõlurid kujutavad kogumikus „Eesti nõid“ arbujaid kohalikust vaatepunktist ja ka universaalsemalt.
Lennukas või lihtsalt kõrge?
Kas praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi.
Liikuvuskeskused on samm kestliku linna suunas
Eri liikumisviise on praeguseks tekkinud palju. Nende kombineerimine peaks olema kiire, lihtne ja mugav.
Inglid nõelaotsal
Institutsioonidelt saab ja peab vabas ühiskonnas nõudma vaid üht: muutudes tuleb neil vabaduse ruumi suurendada, mitte kitsendada.
Kus on vabadus?
(Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu.
Teaduskirjastamisnurjatused
Aja jooksul on rämpsajakirjad õppinud oma valskust paremini peitma ning ka suured ja väärikad teaduskirjastused on hakanud mõistma, et Nigeeria rämpsajakirjapettusel on jumet.
Mõnus suvine žanrirosolje
Filmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ mõjuvad suveõhtul kui sahmakas jäävett näkku. Meel saab lahutatud ja jahutatud ning näpuotsaga jagub ka hirmu.
Adam Sandleri tee tähtede poole
Adam Sandleri kehastatud Stanley Sugermani püüdlust rikastada korvpallimaailma uue andeka mängijaga võib pidada võrdväärseks näitleja sooviga kehtestada end tõsiseltvõetava draamanäitlejana.
Keila, keeglirada lähte- ja sihtpunkti vahel
Mare Vichmann 18. I 1956 – 1. VII 2022
Mare Vichmann (1977. aastani Miltop) sündis Rakveres, lõpetas 1982. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi keraamikuna. Seejärel töötas ta aastatel 1982-1983 kunstiõpetajana Tallinna LV keskkoolis, edasi juba 1984–1996 Arsi portselanimaali ateljees portselanimaalijana ja autoritiraaži kunstnikuna. 1996. aastast jätkas Vichmann vabakunstnikuna ning samal aastal võeti ta…
Helge Pihelga 16. IV 1925 – 30. VI 2022
Helge Pihelga elu oli pikk, tihe ja vaheldusrikas. 1945. aastal pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tallinna polütehnilises instituudis arhitektuuri, kuid suundus järgmisel aastal Tallinna riiklikku tarbekunstiinstituuti õppima metallehistööd. Ta lõpetas tarbekunstiinstituudi 1951.…
Toomas Kirss 3. XI 1958 – 28. VI 2022
Kirss töötas aastatel 1984–1995 Eesti Televisioonis režissöörina ning alates 1995. aastast teleprodutsendi ja režissöörina. Ta on dokumentaalfilmide „Jüri Järvet“ (1995) ja „Avatud Eesti Fond“ (1996) režissöör ning dokumentaalfilmi „Jackpot“ (2008) stsenarist. Tootja ja lavastajana oli ta tegev telesarjade „Miss Marple“, „Salmonid“, „V.E.R.I.“, „Waba riik“,…
