Kui valdav osa maailma ooperiliteratuurist on üles ehitatud armastusele, siis „Naksitrallid“ on lugu sõprusest, kangelaslikkusest ja maailmaparandamisest, millest kujuneb hoopistükkis looduskatastroof.
Rahvaloendusel kogutud andmete poliitiline hindamine on möödapääsmatu.
Segadust kui palju ehk igale lauljale oma konkurss. Kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu vokalistide konkurssi?
Enamik skandaalidest pole skulptuuriloos lahvatanud seetõttu, et kunstnik oleks tahtnud publikut ärritada. Skandaaliga kaasnenud avalik tähelepanu on aga alati aidanud sellele kaasa.
Kogu see punamonumentidele, s.t minevikku, suunatud tegevus kujutab endast millegi mõistlikuma asendustegevust, kuigi võiks otseselt panustada tulevikku.
Kõige rohkem kasu on kriitilistest küsimustest ja teistsugustest seisukohtadest. Seda muidugi juhul, kui ise olla valmis oma veendumusi muutma või teisel arvamusel olijat ümber veenma.
Macronist ja Scholzist on saanud Euroopa Pat ja Patasson, neid on aina raskem tõsiselt võtta, kuid nende „naljad“ on kurvavõitu ja naerma ei aja.
Sean Yendrys: „Graafiline disain ei ole suletud valdkond, see liigub eri sfäärides ja on sihitud avalikkusele. Graafiline disain annab kõigele legitiimsuse ja näo.“
Haapsalu graafilise disaini festivali omapära peitub kuraatori tööstiilis: rahvusvaheline suurnäitus sünnib minimaalse eelarvega ja lööktöö korras.
Tiia Vihand: „Oleks vaja palju rohkem disainereid. Kõige olulisem on aga, et disaini osataks rakendada ning nähtaks selle majanduslikku ning sotsiaalset mõju.“
Ruth-Helene Melioranski: „Esile on kerkinud probleemid, millega pole varem tegeletud, mis on jäänud valdkondade vahele. Nendega tegelemiseks on disaineril sobiv pagas.“
Arheoloogiapärandi kaitsmise sõlmküsimused on avastatud muististe kaitse alla võtmine, muinsuskaitseameti haldussuutlikkuse suurendamine ja arheoloogiaalase võimekuse taastamine.
Kuidas panustab arheoloogiateadus ühiskonna arengusse ja hüvangusse?
Angela Oguntala: „Ma olen alati uskunud, et rahulikum suhtumine on vajalik, et näha suures plaanis, ennustada tagajärgede tagajärgi ja unistada tulevikust.“
Ryusuke Hamaguchi „Õnne- ja fantaasiaratas“ väärib vähemalt sama palju tähelepanu, kaasa uitamist, süvenemist ja endas läbi peegeldamist kui tema Oscari-hitt „Drive My Car“.
Vestlus James Joyce’i suurromaani „Ulysses“ kolme eestindaja Märt Väljataga, Kullo Vende ja Paul-Eerik Rummoga
„Arstis“ võib peale arengukaarte, mis puudutavad tegelasi ja sündmustikku, näha ka väga põhimõttelist teaduse ja religiooni lõimimise protsessi.
Tark jõud ja Soome tee
Justus Lipsius tahtis oma traktaadiga kaasa aidata, et õpetatud mees suudaks mõistmisega võtta isegi küsimusi, mille lahendamine pole inimmõistusele jõukohane.
Eeva Pargi raamatus „Ringmäng“ hargneb peatükk peatüki haaval lahti elu- ja aialugu, mille juured on eelmistes põlvedes, nende aedades, majades ja töödes. Ega aeda saa ju olla majata.
Johhan Rosenbergi lavastusi vaadates võib vaataja jõuda tõdemuseni: „Ma ei tea, mis see on, mida ma näen, aga see meeldib mulle.“
„Tsiviliseeritus“ koos selle sünonüümidega „viisakas“ ja „kultuurne“ areneb edasi ning kohaneb vahetult võimulolijate, kes seda sõna edukalt relvastavad, vajadustega.
Kaheksakümnendate aastate üks legendaarsemaid filme „Top Gun“ on saanud 36 aastat hiljem järje, mis lendab kõrgemale kui nii mõnigi teine.
Romaanist „Palk“ selgub, et hingehaiguse vastu ei aita tohtrid ega rohud. Paranemisteed saab alustada ainult ise.