Laura Linsi: „Meid on kasvatatud mõttega, et arhitekti edulugu seisneb ehitamises, arhitektuuri ülesanne on aga särada, olla uudne. See ei käi praeguse maailma väärtustega enam kokku.“
Põgenike surmajuhtumid leiavad Vahemerel aset peaaegu iga päev, kuid neil pole poliitilist ega emotsionaalset tähendust. Nendest on saanud Euroopa uudiste märkamatu osa.
Talibid ei taha, et maailm teaks, aga Afganistanis avaldavad nad hesaaridele ja šiiitidele üha tugevamat survet.
Peeter Saari: „Kliimasoojenemisest, ressursside ammendumisest ja energianäljast tingitud katastroofi saab ära hoida ainult ammendamatu tuumasünteesienergia tootmisega.“
Maria Ulfsak: „Igaühele, kes midagi kirjutada tahab, tuleb kasuks see, kui ta loeb võimalikult palju ja on kursis ka teiste kunstivaldkondade ning ühiskonnas toimuvaga.“
Lauri Räpi looming on kohati sedavõrd lihtne ja triviaalne, et mõjub kirjandusliku snobismi positsioonilt peaaegu labasena, solvab „head“ maitset ja intellekti, rikub värsiseppade mõttelise tsunfti mundriau.
Lauri Lagle lavastus loob konteksti, kus saame küll teise inimese ära kuulata, kuid seejuures ka provotseerida teda asetuma rolli, kus tahame teda ise näha.
Fine 5 ja Rakvere teatri „Ingli“ lavastustervik oli võimas ning seni väheste vahenditega hakkama saanud tantsuteater võis ometi kord vallatleda koos täismeeskonnaga.
Eesti Energiate näitus sai pealkirja tõdemusest, et vanemas eas saab kunstitegemisest paratamatus ja harjumus. Harjumuse jõud pole aga vähem tähtis kui ambitsioonikas eneseteostus.
Jeremy Shaw’ mitmeti mõistetav teos ei ole kaos, vaid organiseeritud, fiktsionaalseid ja reaalseid elemente põimiv kaasahaarav lugu.
Kõne Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi vastuvõtmisel 15. detsembril 2021
Koodivahetus annab tänapäeva muusikas võimaluse väljendada marginaliseeritud või diskrimineeritud gruppide identiteeti ja olemasolu üldse.
Kogo näitusega on Muravskaja teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.
Toidusüsteem teiseneb ning igaüks saab oma valikutega tulevikku kindlustada, sest planeedi taluvuspiir ei ole kummist.
Aeg on tagasi pöörduda talupojatarkuse juurde ja kujundada linnast keskkond, kus loodust ei suruta alla, vaid kujundatakse meid meie hädas abistama.
Renate Keerdi loogika põhireegel on, et iga asi, mida saab lavale tuua, on mänguasi. Kõigega laval mitte ainult ei saa, vaid tuleb mängida.
Järjest vähem kasutajaid paneb ühistransporti koomale tõmbama, kärpimine omakorda aga vähendab ühis-transporditeenuse atraktiivsust.
Utreeritult on Kalle Käsperi sõnum järgmine: hea kirjandus on prantsuse, romaan olgu paks, lause peab olema pikk ja autor peab olema mees või vähemalt mehelt õppinud.
Eriilmelised koosseisud ja suur hulk kammermuusikat lasksid detsembris silma paista paljudel võimekatel muusikutel.
Kontserdikava, mida raamisid kaks väga eriilmelist eesti helilooja teost ja mille keskele asetus Vivier’ ja Feldmani muusika, moodustas väga huvitava terviku.
Ryusuke Hamaguchi: „Tahtsin seekord filmi sisse tuua absurdi elemente, aga absurdini jõudmiseks pidi mul olema välja pakkuda loogiline teekond.“
Uus Ämblikmehe film on piisavalt unikaalne, et mõjuda värskena, teisalt pakutakse ka žanrile omaseid tuttavaid stseene.
Mare Kõiva, Aimar Ventsel, „Koodivahetus praeguses muusikas“
Kertu Süld, „Detsember muusikas. Killuke kontserdielust“
Kalle Käsperi „Pihtimus harimatusest“
Tanja Muravskaja näitus „Abstraktne aed“
Raivo Soosaar, „Ühistranspordiga koonerdamisel laiutavad autod“
„Looduslähedased sademeveesüsteemid: Eesti kliimasse sobivad sademeveelahendused“
Silja Kana, Joonas Plaan, „Planeedisõbra foor“
Ants Varblane, „Metsapoleemikast Sirbis“