Koodivahetus praeguses muusikas

Koodivahetus annab tänapäeva muusikas võimaluse väljendada marginaliseeritud või diskrimineeritud gruppide identiteeti ja olemasolu üldse.

MARE KÕIVA, AIMAR VENTSEL

2019. aastal tegi Eestis ilma hiphopartist Nublu looga „Für Oksana“. Peale silmapaistva ja kohati provokatiivse video on sel lool veel üks omapära: see on vist esimene kakskeelne ja just vene-eesti-keelne lugu, mis sai tõeliseks hitiks (nõukogude terminoloogias „lööklauluks“). Asi polnud ainult selles, et loos teeb kaasa ka Haapsalu-Tallinna räppar Gameboy Tetris, vaid et Keila eestlane Nublu räpib loos peaaegu aktsendita vene keeles. Gameboy Tetrisel on varuks teisigi Eesti väikekohti põimivaid lugusid („Soolane Värska“ Villemdrillemiga) ja tema eesti keel on ideaalses vormis. Mis siis erilist?

Eestis on ennegi tehtud eesti-venekeelset hiphopmuusikat, nii Tallinnas kui ka Rakveres. Mõlemas linnas elab koos suur hulk eestlasi ja venelasi ning on tugev hiphopi subkultuur. Nii on Tallinnas tehtud lugu „Tänavate sümfoonia“, mille esitajad on Noizmakas koos Põhjamaade Hirmu, Jiljo ja Skazoga. Rakverest on pärit tuntud RLV Massive, kelle 2011. aasta plaadil esinevad nii eesti- kui ka venekeelsed räpparid. Vähem kuulus on rokkansambli Winnie Puhh koostöö Rakvere vene tüdrukuteansambliga Mia. Maailma popmuusikast leiab mitmeid vähemalt kakskeelseid lugusid ja ka mõningaid mitmes keeles laulvaid artiste, kusjuures ühes loos segatakse sageli eri keeli. Kakskeelseid lugusid tehakse eri žanrides ja žanride kaupa on neil ka eri tähendus. Kui peavoolu raadiomuusikas on keeli kokku segades ennekõike eesmärk tekitada loole rohkem tähelepanu ja seega ka kommertsedu, siis mitmes under­ground– ja alternatiivmuusika žanris on mitmekeelsusel teistsugune tähendus.

Semiootikud on tõdenud, et keelte­vaheline tõlge on iidne tegevus ja spekulatsioon selle üle, mis tõlke ajal juhtub, milline on parim tõlketüüp, kuidas tähendust edastatakse, siiratakse ja võib-olla tõlke käigus muudetakse, on arvatavasti sama vana kui loomulike keelte eluiga. Õpetatud tõlgete kõrval on sama vanad keelemängud ja keele­tõsidus, mis iseloomustavad sünnilt mitmekeelset loomin­gut, mis osalt kattub underground’i eesmärkidega ja osalt mitte.

Sotsiolingvistikas nimetatakse mitme keele vahel žongleerimist koodi­vahetuseks (code switching) ja seda peetakse keelte hierarhilise suhte väljenduseks. Nii näiteks võib kaks- või enamkeelne inimene teisele keelele üle minna, et rõhutada oma väljenduse autoriteetsust või hoopis lähedust vestluskaaslasega. Koodivahetus on eriti tüüpiline migrantide hulgas, kes valdavad enam-vähem võrdselt nii asukoha­maa keelt kui ka emakeelt. Koodivahetusega võidakse ületada ka olukord, kus ühes keeles pole vajalikku väljendit. Samuti võib suhtluses ja intervjuudes näha ka vastupidist olukorda, kus oma prestiiži tõstetakse jutu sekka võõrkeelseid sõnu põimides. Kuid koodivahetus pole ainult kõnekeele nähtus.

Los Angelese hiphopkollektiivi Cypress Hill lood on tuntud näide koodi­vahetusest underground-muusikas. Loos „Latin Lingo“ räpitakse läbisegi hispaania ja inglise keeles. Los Angeleses ja USA lõunaosariikides on tohutu cholo-subkultuur. See USAs elavate mehhiklaste tänavakultuur on seotud tänavajõukude kultuuri ja kuritegevusega. Cypress Hill on selle loo pannud just nimelt cholo-kultuuri konteksti, rõhutades seda ka videos demonstreeritava riietusega. Mehhiklased või ka hispanics (hispaania keele- ja kultuuritaustaga rahvad ja riigid – toim) on USAs diskrimineeritud ja marginaliseeritud vähemus ning „Latin Lingo“ rõhutab demonstratiivselt bändi Mehhiko juuri. Videos tõstetakse nii sõnas kui ka pildis esile cholo tänavajõugukultuuri. Selliselt kuulsalt grupilt nagu Cypress Hill on see provokatiivne žest, millega pannakse proovile valge peavoolukultuur. Tänavakultuuri esteetika on muidugi hiphopile väga iseloomulik, ent mõnel juhul võib sealt leida ka sotsiaalpoliitilise sõnumi.

Praeguses muusikas leidub lugusid (ansambel Hunt ja nende lugu „Essa“), kus laulu teine pool kordab esimese poole teksti vene keeles – ilmselt ühe väiksema eelarvega efektse video taustal on näha äsja valminud Tartu raudteetunnel. Mõlema keele valdajad võivad tõdeda, et vene keeles kõlavad samad väljendid tundelisemalt, vähemalt eestlase kõrvale.

Muusikalises koodivahetuses leiduvad peaaegu kõik koodivahetuse võimalused alates ühesõnalistest kordustest (neid on keeles ka rohkem kasutuses) fraaside, lausete, refräänide ja salmideni. Praeguse üleilmastuva ühiskonna kui sotsiaalkultuurilise ja keelelise ülikirevuse (superdiversity) eestkõneleja Jan Blommaert on korduvalt juhtinud tähelepanu, kui mõjukas on inglise keel kultuuristandardina, mis surub teised keeled kõrvale ja vähendab nende elujõudu. Võime siia lisada muusikakultuuri tähtsuse, mis on üks indikaator, kas (noored) keelekasutajad peavad keelt ägedaks või mitte. Kuna suurte keelte mõjupiirkonnas paiknemine on olnud Eesti tunnusjoon ja selle jäljed on kuuldavad ka muusikakultuuris, annab see ühtaegu teadmise ootamatute pöörete kohta keele- ja kultuurimõjudes. Ingliskeelsesse muusikaruumi on sisenenud ja ennast seal keskmesse murdnud marginaliseeritute stiilid, kaks- ja mitmekeelsed laulud koos oma sotsiaalsete sõnumitega on üks võimalusi sinna siseneda. Ei saa mainimata jätta ka kavalaid nippe, kui vaid kohanimesid loetledes jm lihtsate võtetega luuakse mulje justkui peavoolu keelekasutusest.

Tuleme korraks tagasi Nublu ja Gameboy Tetrise „Für Oksana“ juurde, arvestades et tänapäeval lisavad muusika­palale võimsust kontserdid, alternatiiv- ja ametlikud videolavastused jms. Tekstilt on tegemist huvitava keelelise pirukaga, millele igaüks saab sõltuvalt oma teadmistest ja rikutusest tähendusi anda. Oksana „särab nagu paabulind ja ründab nagu kotkas“. „Ma tean, see Georgi lint su juuste sisse / jäädavalt on põimunud, kui murumängud toimunud / ja sina-mina lõimunud.“ Mängus on ka madalama taseme infokillud Eesti kultuuriruumi sündmustest, nt suure vaatajaarvuga Moskva sarjast „Selgeltnägijate tuleproov“, mille võitis Aleksandr Šeps. Juhupiiga sattumises armastatu rolli pole Gameboy Tetrise repertuaaris ja lauludes midagi uut. Nagu pole uut ka viidetes rahvuslikele (või hoopis üleüldistele tänapäevastele?) stereotüüpidele. „Vaibad sinu seinal, gin ja roosat värvi Schweppes, / ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps.“

Nublu ja Gameboy Tetrise laulu rõhutab oskuslik video, kus on näha agulit, garaažikultuuri, linnakeskkonda, Georgi linte, rasket kulda, kasukaid, hiiglaslike kristallkingakestega unistuste printsessi valgel hobusel (viide animest innustunud lauljatele või unistustele üleüldiselt, kuid pisikese iroonilise nihkega – printsi asemel läheneb printsess). Kahe andeka laulja „Für Oksana“ videot vaadates on palju tõlgendusvabadust, kuid on selge, et paljudest kuumadest probleemidest rääkimiseks on laulud ja nende videod väheseid legaalseid võimalusi, nagu on lahe ka iroonia ja skepsise kasutamine. Kumbki pole kergelt mõistetav, kuid annab tõlgendustehteid juurde. „Für Oksanat“ on võrreldud Noizmakazi „Tänavate sümfooniaga“, kusjuures peale kakskeelsuse on sarnane ka karikeeritud venelane, keda videos esindab Skazo tüüpilise gopnik’u riietes.

Koodivahetus annab tänapäeva muusikas võimaluse väljendada marginaliseeritud või diskrimineeritud gruppide identiteeti ja olemasolu üldse. Kui eelmainitud hiphoplugusid võrrelda, siis selgub, et vähemuse identiteet tuuakse seal välja provokatiivsete kujundite abil: cholo, Georgi lindid, gopnik’ud, vene kitš. Ka Hunt oma teise Eesti esteetika ja alatooniga asetub siia ritta (vt ka lugu „Eestlane“). Muusika on areen, kus on lihtne mängida sotsiaalse ja poliitilise kriitikaga, kusjuures sõnumit edastada on kerge. Kui inglise keele laulu sisse pikkimine on omalaadne snobism, siis teiste keelte kaudu demonstreeritakse justkui kaadritaguste gruppide olemasolu ja sageli pannakse sellega proovile kehtiv ühiskonnakorraldus.

Artikkel põhineb ettekandel „Koodivahetus tänases muusikas“, mis peeti rahvusvahelisel konverentsil „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100“ 10. detsembril Eesti kirjandus­muuseumis.