Tõnu Tunnel: „Kes see ikka usub, et lastetoas on mänguasjad iga päev suuruse järjekorda pandud? Elu võiks arhitektuurifotolt ikka välja paista.“
Otse valitud nii-öelda tugev president võib osutuda praegusest mandaaditumaks.
Kontserdi meeleolu oli ühtne: valitses minoor, ometi oli iga lugu omanäoline ning tõi kaasa mingi muutuse, jäädes seejuures tervikpildi lahutamatuks osaks.
Vahest oleks meil lihtsalt vaja rohkem alandlikkust ja vähem vidinaid, vahest oleks aeg lõpetada ahvina hüplemine.
Dmitri Davõdov: „Pakases tuleb kärmelt tegutseda – ju ilmneb mõttekiirus ka meie loomingus.“
„Kupee nr 6“ viib jäisel talvel teele inimhinge avarusse ja paneb küsima, kas siis, kui kontakt teise inimesega ei olnud ühe klahvivajutuse kaugusel, tundsime üksindust ja igatsust kuidagi teisiti.
Wim Lamboo: „Välisfotograafidest peetakse Eestis lugu ja see annab tööle mõtte. Milleks muidu?“
Hollandi kunstiasutustes on võetud luubi alla koloniaalajaloo alased teadmised, neist välja kasvav muudatuste tegemine on raske, aga vajalik.
Balletisõpradele pakub Petr Zuska postmodernistlik „Luikede järv“ mõtteainest oma problemaatilisusega ning tavakülastajale mõnusat kineetilist vaatemängu.
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 8. detsembril 2021
Sügav ja mitmekihiline, kohati vastupandamatult otsene, ometi üheselt määratlematu – tegemist on tõesti meisterliku kunstiteosega.
Läinud sajandi kuulsatest fantaasiakäsitlejatest on just Brian Friel kujutanud illusioonide rolli inimese elus kõige sümpaatsemalt.
Luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ annab aimu Ilmar Laabanist kui omanäolisest muusikakriitikust.
Nii kõrge tasemega konkurssi pole Eestis varem olnud, ei osavõtjate taseme ega korralduse poolest.
Katrin Tegova esimeses lühikeses soolofilmis „Mia ja Liki“ näeb ühe lahutuse lugu laste silmade läbi.
Universumi seatud piiride tajumine, kompamine ja mõnel õnnelikul juhul ka nihutamine on ühtviisi omased nii inimese kasvamisele, kultuuri arengule kui ka teadustööle.
David Sim: „Ei ole mõtet äärmustesse langeda, et tähtsad on ainult autod või ainult jalakäijad. Olulisem on näidata, kuidas muutused ellu viia.“
Eelco van der Lingen: „Giardinist väljaminemine on investeering tulevikku. Et mõelda ja tegutseda teisiti. See on uus algus.“
Keskkonnahumanitaaria vihmavarju all on kohtumispaik inimese ja keskkonna suhetest huvitatud humanitaaridele.
Ellerhein ja Vox Clamantis on väga eriilmelised kollektiivid. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomenti vältida.
Ülo Nugis tahtis lennata poliitikataevas eriti kõrgelt, usaldas liialt oma intuitsiooni ning ülehindas oma võimeid ja võimalusi.
Portreedokk „u.Q.“ ei olegi ühe mehe suhtest muusikaga, vaid muusika kaotamise lugu. Sellest tulenebki, et nukrus, mitte masendus on siinne tunderežiim
Abu Dhabi II Eesti kunstikuul pandi proovile meie kunstnike kohanemisvõime ja toimetulek, kuid sealne kultuurielu, kunstimess ja Expo pakkusid lisaväärtust.
Peale muusika on lavastuses „Muusikale“ kõige paeluvamad klaverimängustseenid, mis on õnneks lavastatud tunde ja keha kaudu, mitte klaverimängu füüsilise imiteerimise kujul.
„Arhitektuuri ja elu vahendaja“, intervjuu Tõnu Tunneliga
Hasso Krull, „Kujutluse poliitika. Ilmar Laaban ja tuhandeaastane traditsioon“
Tarmo Soomere, „Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates“
Intervjuu filmilavastaja Dmitri Davõdoviga
Intervjuu kuraator Eelco van der Lingeniga
„Eesti digikultuuri manifest“ ja Dominique Cardoni „Digikultuur“