Liigrõivastumise haigus ohustab inimkonna tulevikku enam kui lennu- ja meretransport kokku.
Ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näit või värsked reoveeandmed.
Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm „Öölapsed“ tõdeb, et öös on asju: neoonpunast ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.
Cannes’i filmifestivalil võeti muudatused tõrksalt vastu, aga osalt on need tulnud, et jääda.
Pärnu kunstisuve näitusel „Mees ja mees“ on meest näidatud haavatuna, mida nii kaua on omistatud naisele, näitusel „Naine ja naine“ on naine aga juba kindralimõõtu.
Jérôme Brunetière: „Keskendume ainult kunstilistele ideedele ja parimatele artistidele. Ma ei usu, et ooperit saab produtseerida turundusreeglite järgi.“
Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Villem Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest.
Festivali „CPPM Manifestal“ lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda.
Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürgine, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.
Kogumikus tõusevad esile probleemid, nagu õpetajaskonna vananemine, õpetajaameti vähene atraktiivsus, kutsehariduse kehv maine jms.
Timo Steiner: „Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma just sellise põhja, kus lusti ja julgust.“
2021. aasta noore arhitekti preemiaga pärjatud Johan Tali: „Mul on kogu aeg vaja uut sisendit, et aru saada, mis asi see arhitektuur ikkagi on.“
Tagasivaade kunstile, mida siiani on olnud keeruline kombekaks nimetada, on võtnud sisu ja konteksti kontrasti ning aja möödumise tõttu pärandi vormi.
Hüüru mõisa „Sinihabeme“ tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasuvad avastamist.
Ka unustatud paikadel on väärtus: nad tuletavad meelde oskamatust hoolida kõigist ja kõigest, ükskõiksuse vohamist, empaatia puudumist elukeskkonna ja olendite suhtes.
Kogumikus „Lakutud mees“ tutvustatakse naissoost ungari kirjanike lühiproosat. Raamatust leiab nii tihedat olmet kui ka nappi fantaasiat ja hammustavat satiiri.
Joost de Vries pilab satiirilises, et mitte ütelda mürgises romaanis „Vabariik“ Hitleri-uurijate kaudu võltse eluhoiakuid ja akadeemilisse maailma kapseldumist.
Kust tuleb endiselt see tuhin korraldada kümneid ja kümneid vabaõhuüritusi?
„MUBA otsib ehitajaid“, intervjuu Timo Steineriga
Riho Paramonov, „Villem Ernits kui erinevuse külvaja“
Tristan Priimägi, „Paus on läbi, Cannes on tagasi“
Professorid Triin Vihalemm ja Peeter Selg koroona põhjustatud kriisist
Ungari lühiproosa kogumik „Lakutud mees“
Näitused „Naine ja naine“, „Mees ja mees“, „Viis vaadet mehelikkusele“