Kuidas rahastada tervishoidu, kui valitsus ei taha ja parlament ei saa?
On tõenäoline, et jaanuar-märts 2021 on COVID-19 ajastu kõige raskem periood. Ettevaatlikuks optimismiks on siiski põhjust ja seda on vaja meile kõigile.
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2020
Kuivõrd koroonaviirus nõuab enamasti krooniliselt haigete ja vanemate inimeste elu, on piiranguteta poliitika biopoliitika, st tegemist on diskrimineerimisega erivajaduse (ableism) ja vanuse alusel (ageism).
Humanitaaralade „produkti“ ja kasumit ei saa mõõta rahas ega muudes kindlates ühikutes, humanitaaria olulisus avaldub nähtamatutes väärtustes nagu demokraatlik, vaba, salliv, elukõlblik ja jätkusuutlik ühiskond.
Kairi Orgusaare kureeritud „Aeglane valgus“ ühendab endas kohaeripära ja multidistsiplinaarsust, kinnistab kaamosekuvandi, kuid pakub sellele ka valgustavat kontrasti.
Andreas Aadeli lavastatud „Mängu ilus“ on hästi põimitud spordi meelelahutuslik ja filosoofilisem tasand.
Lauri Randla debüütfilm „Hüvasti, NSVL“ toob vaatajani ühe poisi kasvamise loo, mille taustal lagunev impeerium ei varjuta teose sooja ja südamlikku tuuma.
Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab
Eve Kase ja Elo-Hanna Seljamaa kuraatoriprojekt on fragmentaarium, kollaaž, kogu katkendeid, miraaž Käsmust, mitte Käsmu ise, kuid kindla kuraatorikäe tõttu õnnestunud väljapanek.
Daniel Kotsjuba: „Avalik sektor on üldse üks suurema potentsiaaliga tegutsemiskohti, kui tahetakse, et tegevusel oleks mõju.“
Kehras kogesin, et kõige mõistlikum on alustada väikestest asjadest.
Misasi on meel? Kuidas seda sõna tõlkida? „Meel“ tundub väga eesti sõnana, tõlkimatuna.
Kristi Kongi on ühendanud teosed, kus kunstnikud juurdlevad maalikunsti aluse üle, loonud neist uue terviku ja lavastanud selle ruumilise narratiivina.
Samuel Harjannel on õnnestunud Vanemuises muusikalile „Nunnad hoos“ lisada lavastuslikke nüansse, mis on teinud selle üsna ameerikaliku show’ ka siinsele publikule söödavaks.
Gaspar Noé õõnestab iseenda ja oma lemmiklavastajate loomealuseid autorifilmi maailmas.
Võib tunduda, et Narva kesklinna oleks nagu maandunud mingi liiga oranž rööptahukas, kuid tegelikult on see maja lihtsalt ilus, vaimustav, tehnoloogiline ja orgaaniline.
Kesk tänava ja keskväljaku lahendus on tabanud mitu kärbest ühe hoobiga: elavdab linnasüdant, väärtustab järve ja katkestab vaikelu.
Biennaal jäi kümneks sooloesinemiseks, vaataja pidi näituseterviku oma peas mosaiigina kokku panema. Mõnele tööle tuli Kai kasuks, mõne töö sõnum jäigi mõtteliselt linnaruumi.
Neli näitlejat toovad 14 pildis rohkem kui 20 tegelase kaudu vaatajani pealtnäha pikantsed, kohati naiivsed ja triviaalsedki, ent omamoodi vaimukad urbanistliku argipäeva episoodid.
Autonoomsest instrumentaalmuusikast kujunes XIX sajandi esteetiline ideaal – absoluutne muusika. Beethoveni sümfooniad, sonaadid ja kontserdid kujunesid selle ideaali kandjaks.
„Mitte midagi“ on rühmalavastus, sest üldine domineerib üksiku üle, rühmaomased tunnused on individuaalsest erinevusest tähtsamad.
Kevadine distantsõpe, mille ajal toimus enamasti videote saatmine, tingis selle, et õpilastel ei olnud konkursivideo salvestamisel enam stressi.
PÖFF 2020 täitis nii oma publiku kui ka filmitööstuse ootused kas või juba sellega, et ta toimus.
Pärt Peterson, „Musta luige aasta“
Märt Väljataga, „Ka sõprusest sünnib kriitika“
Peeter Sauter, „Meel keeles, keel meeles“
Sten Lassmann, „Muusika, absoluutselt“
Vestlusring innovatsioonitiimi liikmetega
Vanemuise muusikal „Nunnad hoos“
Noorte pianistide konkurss „Eesti kõla“