Sławomir Mrożeki „Tango“ on tundlikult terav, detailitäpne ja tasakaalukas näidend ning jätab tänu absurdile ja huumorile jälje teadvuse süvakihti.
Arvo Pärdi muusikale loodud „Katedraalis“ saavad kokku idee, koreograafia ja muusika, andes vaatajale võimaluse ekselda, mõelda ja nautida.
XXIX lennu tudengitele on „Päikese lapsed“ kingitus ja meistriklass – viibida samas mänguruumis Aleksander Eelmaa ja Ita Everiga.
Nii erivajadustega inimeste kui loomade kohtlemise alused peavad lähtuma nende endi isikust, loomade puhul liigile omastest tingimustest ja mõlema puhul sellest, mis nende elu elamisväärseks teeb.
Tõnu Õnnepalu „Lõpmatus“ julgustab märkama nähtamatut ning uskuma inimeste headusesse.
Eestis ei ole globaliseerumine kuigi populaarne ja ka oma avatuselt ollakse keskmiste riikide hulgas.
Et laulda pohlamoosist ja lambakääridest Gucci kotis, töökohast Pipedrive’is või tiigi kaevamisest ja bitcoin’ide kaevandamisest, tuleb mugavustsoonist välja tulla.
Jari Jetsonen: „Alvar Aalto ja Le Corbusier’ loomingus on mind üllatanud see, et suured modernismi arhitektid on iseendale loonud väga kompaktse ja väikese kodu.“
Geograafiliselt on Hiiumaa küll Eesti ääreala, kuid Vaapo Vaheri kirjanduslik Hiiumaa on märksa avaram kui üks saar.
„Hüljatud“ maalib vihase, häiriva, ent ometi kaasahaarava pildi ühiskonnast, mis külvab revolutsiooni seemneid.
Helga Nõu: „Tundsin, et mul on ülesanne eesti keeles kirjutada. Olin alati uhke, kui end Rootsis eestlasena esitlesin.“
Minona päritolu ei ole teema, mida lavastaja oleks liiga tõsiselt võtnud, aga just see asjaolu on Jüri Reinvere ooperit käivitav jõud.
Teadmiste jõul on ebapädevuse vähendamiseks riigi juhtimisel palju pakkuda.
Maris Mändel: „Kuna noortel puudub nõukogude pärandiga isiklik seos, vaatavad nad seda neutraalselt ning näevad selles eeskätt arhitektuuri- ja ajalooväärtust.“
Alles sajand tagasi oli betoon unistuste ja progressi materjal, kuid nüüd oleme jõudnud sinnani, et moodne ühiskond on valanud enesele betoonist sarkofaagi.
Hilkka Hiiop: „Lõppotsust ei rajata materjaliuuringutele, vaja on ka kunstiteadlase konossöörlikku pilku ja stiilianalüüsi, arhiiviandmeid ja (kunsti)ajaloolist üldpilti.“
Anna loodusseadustele sõrm ja see ei võta mitte ainult kätt, vaid tahab sind koos naha ja karvadega loomaks taandada.
Eelmisel aastal toodi Eestisse umbes 3000 eksooti. Kuna siin registreerimiskohustus puudub, siis puudub ka ülevaade käest kätte liikuvatest loomadest.
Mehrdad Oskouei: „Minu meelest on Lähis-Idast lähtuv uudisteruum täidetud liiga ühekülgsete rusuvate uudistega. Mina otsin oma filmides elu, mitte surma.“
Tänapäeva kohustusterikkas elus pole just palju asju, mis oleksid legaalsed ja tervislikud ning suudaksid inimese ka end täielikult unustama panna.
Õuesõppevõimalused peaksid saama kooli osaks. Kui lapsed õpivad ümbritsevat keskkonda paremini tundma, oskavad nad seda ka paremini hoida.
Agnès Varda kinematograafiline luigelaul, tema autoportree, on kutse kohtuda taas tema loominguga, käia ära justkui elust pulbitsevas muuseumis.
„XX sajandi ehitusmaterjalid väärtuste kaalukausil“, intervjuu ehitusajaloolase Maris Mändeliga
https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/xx-sajandi-ehitusmaterjalid-vaartuste-kaalukausil/
Geit Karurahu, „Miks ja kuidas reguleerida eksootiliste loomade kaubandust?“
Intervjuu kirjanik Helga Nõuga
Intervjuu Soome fotograafi Jari Jetsoneniga