Kes läheb teadusasutuse vabaduse kallale, eksib põhiseaduse sätte vastu.
Põhjalastud parvest, taastavast õigusest ja Eesti karistusõigusest, enne aga pisut Aafrikast.
Arvo Volmer: „Põhimõtteliselt tehti ikkagi kunstiväärtusest lähtuv otsus. Kired on loomulikult arusaadavad, sest heliloojale on see suur asi, kui ta saab rahulikult töötada ja mõelda.“
Peaksime püüdlema selle poole, et ühiskonnas vajalikud ametid saaksid paremini tasustatud: meditsiiniõed, prügivedajad, kirjanikud …
2019. aasta tihe avalike arhitektuurivõistluste kalender pakkus palju ülesandeid, kuid eesmärk pole ainult arhitektuurivaldkonna ergutamine, vaid võistlustes tuleb näha ka kultuuriloomet.
Jüri Kolgi raamatuid lugedes ei ole igavust karta. Mänguline ja lustlik on ka uus luulekogu „Laskmata karu peied“.
Ugala lavastuse „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ teeb meeldejäävaks eeskätt näitlejate vaimustunud ja revüülikult hoogne mäng.
„Jänespüks Jojo“ ei lahka niivõrd natsionaalsotsialismi vastuolusid, vaid kasutab natsionaalsotsialistlikku pärandit, et hoiatada tuleviku eest.
Hea ruum peaks olema riigi huvi ja tellimusena sätestatud seadusandlikul tasandil. Alustada võiks näiteks riigihangete seadusest.
Niguliste kiriku keskaegsete altarite tõttu paigutub neitsi Maarja näitus autentsesse konteksti. Kuna naabermaadel on neid säilinud märksa vähem, võiks näitusest saada turismimagnet.
Kas privileegidest saab rääkida piirkonnas, kus need, kes on praegu poodiumil esireas, võivad peatselt olla esimesed mahalaskmisnimekirjas?
Ilu ja informatsioon ümbritsevad meid aina tiheneva müürina. Isetekkeline tänavakunst juhib sellele müürile tähelepanu.
Avalik arvamus reserveerib endale kohtulahendeid kritiseerides mugava kõrvalseisja rolli, mis ei ole alati lõpuni õiglane.
Kasvav linnastumine toob kaasa suurema vajaduse elamis- ja äripindade järele ning ühes sellega sagenevad väärtuskonfliktid. Neil juhtudel on linnapuud sageli sotsiaalsete „päästikute“ rollis.
Ivo Uukkivi on öelnud, et talle meeldib, kui rollid tulevad ise tema juurde ning on sünkroonis tema enda ja ümbritsevaga. Nüüd nii on.
Filmiga „Väike Joe“ küsitakse, mis tunne on elada maailmas, kus muteerunud haigustekitajatena levivad inimese iseloomujooned.
Tatjana Tolstaja vaatab jutukogus „Taevane leek“ tagasi nõukogude minevikule, mille labase igapäevaelu tagant paistab hoopis teine, unistuste maailm.
Tallinna linnal on siiski sellist maad, kuhu saaks omavalitsuse initsiatiivil planeerida sidusa, kõigi vajadusi arvestava elukeskkonna.
„Olemise ilu“ on loodusfilm Fred Jüssist. Või mis filmi temast veel siis teha oleks saanud?
„Võrk“ ja „Lotomiljonärid“ on telekriitilised, neis paljastatakse, kuidas kasumi nimel manipuleeritakse saates osalejate ja teletöötajatega.
Olen Kilingi-Nõmme patrioot ja see ei tee mind iial depressiivseks, isegi kui sügismasenduses sellesse väikelinna jõuan.
Tee tööd ja näe vaeva ning siis kaob ka armastus, nagu Eestis mõnikord näha võib. ERSOga seda õnneks siiski veel juhtunud ei ole.
Black Bread Gone Mad on valinud tee, kus tasakaal on äärmiselt oluline. Paberil see kontseptsioon ilmselt ei toimiks, küll aga elus.
Palissy filosoofide kivi oligi inimese, olenditest kõrgeima, maise arengu lõppvaatus – fossiliseerunud pealuu.
Heili Sepp, „Halb asi, see kättemaksmine, ütles õpetaja Laur“
Priit Pikamäe, „Rahvas õigust mõistmas“
Kalle Komissarov, „Arhitektuurivõistlused on sool ja pipar“
Tatjana Tolstaja „Taevane leek“
Näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“
ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Liszt ja Berlioz“